rääkimisel. Ta oli alati hoidunud tagaplaanile, kui ta sõbrad olid suhelnud oma järeltulijatega.
“Kes sa oled?” küsis laps.
“Mina olen Fiona. Kuidas sa ennast tunned?”
Riley kehitas õlgu: “Natuke väsinud.” Ta haigutas selle tõestuseks laialt. “Kas mu isa tuleb varsti?”
“Su isa?” Fiona mõtles mehele intensiivravi osakonnas ja tundis veidrat seletamatut värinat. Kas põhjuseks oli hirm? Kaastunne? Paanika? “Ma ei ole kindel, kus su isa on. Tal – tal võib tegemist olla.”
Riley alumine huul võpatas. Fiona hoidis hinge kinni, mõeldes, kas laps mainib oma ema. Ta tundis uut värinat. Võib-olla oli see külastus siiski väga halb mõte. Ta oli oma kindluse kaotanud.
“Ilmselt on su isa juba teel siia,” pakkus ta.
“Kas ta saab mu nüüd koju viia?”
“Ee… Ma kardan, et seda pead sa õelt küsima.” Kiirelt turvalisemat jututeemat otsides küsis Fiona: “Kus su kodu on?”
“Coolaroos.” Riley naeratas ja vaatas üles Fiona poole. Ta suured ümmargused silmad olid liigutavalt usaldavad ja Fiona tundis kiiret ning teravat kaastundesööstu.
Ta tõmbas tooli lähemale, istus tüdruku kõrvale ja avas oma kilekoti. “Ma tõin sulle selle väikese tegelase. Ma mõtlesin, et ta on su kaisukarule seltsiks.” Ta ulatas tüdrukule karvase rohelise-pruunitriibulise mänguasja.
See polnud just eriti ilus. Tegelikult oli see peaaegu kole, aga mingil põhjusel oli Fiona tundnud seal lillepoe riiulis tõmmet just selle olevuse poole.
Riley õnneks naeratas. Ta itsitas ja tonksas oma pontsaka sõrmega olendi plüüsist nina. “See näeb naljakas välja. Kes see on?”
“Ma arvan, et see peaks olema dinosaurus.”
Väike tüdruk tegi häält, mis oli segu naerust ja urinast. “Mis ta nimi on?”
“Tal polegi veel nime. Mis su karu nimi on?”
“Dunkum.”
“Duncan?”
“Ei. Dun-kum,” kinnitas Riley m-i rõhutades.
“Dunkum. See on väga tore nimi. Kas sa valisid selle ise?”
Tüdruk noogutas ja naeratas uhkelt.
“Väga nutikas sinust.”
Lapse silmad särasid rõõmust ja siis ulakusest. Ta võttis dinosauruse kätte ja surus selle karule näkku. “See tähendab, et nad suudlevad ja ütlevad tere,” seletas ta armastusväärse naeratusega. Ja siis käskiva häälega: “Ütle Athengarile tere, Dunkum.”
Ta vaatas ootusrikkalt Fionat ja naine mõistis üllatusega, et talt oodatakse kaasa löömist.
“Tere, Athengar.” Fional tuli see välja kõrge piuksuva häälega – nii veidra heliga, et tal oli endal raske uskuda, et see oli tulnud tema suust.
Riley naeratas heakskiitvalt ja Fiona tundis, et punastab heameelest – punastab samamoodi nagu siis, kui sai hakkama mõne hea äritehinguga. Lõppude lõpuks oli tegemist tema esimese katsetusega lastega mängimise vallas. Hetkeks oli ta lõpetanud Jamiele mõtlemise.
Fionale meenus üks mänguasi tema enda lapsepõlvest, kole kaamel, keda ta kutsus Cazpariks ja kelle ta isa oli toonud kingiks ühelt oma ärireisilt. Hiljem oli ema püüdnud seda ära visata, kuid Fiona oli mänguasja jumaldanud ning rippunud selle küljes nii sõjakalt, et ema oli alla andnud.
“Athengar on näljane,” teatas Riley.
“Oi, mida ta küll sööb?”
“Sind!” väike tüdruk vigises, peksis mänguasja vastu Fiona kätt ja itsitas õelalt.
Fiona hele libahirmunud karje sai tasutud tõelise rõõmusööstuga Riley silmades, sest tüdruk oli õhinas, et tema uus täiskasvanust kaaslane mänguga nii elavalt kaasa läks.
Neil mõlemal oli piiksumise ja itsitamisega nii palju tegemist, et nad ei märganudki kuidas rasked sammud mööda koridori lähenesid.
Kuid nad ei saanud jätta märkamata väga tõsiseid samme, mis astusid palatisse sisse koos ägeda sõnatu küsimusega.
Fiona pöördus ringi.
Byrne Drummons seisis ja silmitses neid
Fiona istuvast asendist näis mees aukartustäratav – pikem ja suurem kui ta mäletas. Tumedad juuksed, hallid silmad. Tõsine. Ei – hullem kui tõsine, mees oli vihane ja kortsutas kulmu. Fiona poole.
Muidugi, mehel on õigus kulmu kortsutada. Ta oli just kaotanud oma naise ning tal oli kohutavalt valus. Ja Fiona vend oli selle valu eest vastutav.
Siiski, Byrne’i viha oli ebamugavust tekitav ja Fiona rõõmustas, et oli töötanud palju aastaid lugematute teiste ebamugavust tekitavate ja vihaste meestega. Nüüd olid need kogemused abiks, et rahuliku väärikusega tõusta ja ilma värinata Byrne Drummondi pilgule vastata.
“Mida teie siin teete?” nõudis mees läbi kokkusurutud hammaste. Läbielatu raskusest andsid tõestust suu ümber koonduvad vertikaalsed kurrud.
“Ma tahtsin Rileyd külastada,” sõnas Fiona ettevaatlikult ning lisas siis: “Mina olen Fiona McLaren.”
“Ma tean, kes sa oled, õde ütles mulle.”
Mees ei püüdnudki ennast tutvustada.
“Ja teie olete Riley isa.” Ta ütles seda piisavalt rahulikult, kuid tundis ise, et kõnniks justkui üle miinivälja.
Byrne noogutas, kuid tema hallid silmad puurisid naist justkui oleks tahtnud öelda, et see pole tema asi.
Riley reibas hääleke lõhkus pinge: “Tere, isa!”
Byrne vaatas oma tütart ja ta nägu pehmenes. Ta naeratas tütrele, kuid naeratus oli nii südantlõhestavalt nukker, et Fiona tundis südant sees murdumas.
”Ma ainult astusin hetkeks sisse.”
Mees ei teinud kuulmagi.
“Vaata, mis mul on, isa.” Riley vehkis dinosaurusega isa nina ees. “See on Athengar. Vaata – vaata – see naine andis selle mulle.”
Byrne saatis Fionale tumeda pilgu ja vaatas siis mänguasja põlglikult nagu oleks see räpane koitanud kalts.
“Näeb välja nagu sisaliku ja vombati ristsugutis.”
“See on dinosaurus,” kinnitas Riley natuke solvunult. “Ta on Athengar. Ta on Dunkumi uus sõber.”
Isa nägi välja veel pahasem kui varem.
Fiona silmitses neid kahte: sooja elavat pruunisilmset last ja pikka kena kivistunud näoga meest, meeldiva üksildase kauboi olemisega. Kuni eilseni oli olnud veel keegi. Tessa Drummond. Nad olid osad kolmikust. Rõõmus soe väike perekond.
Jamie õnnetus oli seda kõike
