style="font-size:15px;"> Väike tüdruk näis äkitselt väsinud ja surus dinosauruse endale tihedalt vastu rinda.
Fiona pöördus Byrne’i poole ja vaatas talle silma, lootes, et mees näeb tema siirust. “Head aega, härra Drummond. Palun võtke vastu mu kaastunne. Mul on kahju teie…“ viimasel hetkel meenus talle Riley. Kui palju see laps teadis? “Mul on kahju õnnetuse pärast.”
Veider liikumine mehe kurgus andis tunnistust, et ta poleks suutnud vastata ka siis, kui oleks seda soovinud.
Fiona tõmbas sügavalt hinge, et enda üle kontrolli saavutada, kuid tema enda kaotus oli veel liiga uus, liiga värske. Ta ei suutnud jääda tugevaks ega suutnud hoida tagasi äkitselt saabunud tugevat leina. Ta silmad täitusid pisaratega.
Byrne kortsutas jäigalt kulmu.
“Ütle Athengarile head aega,” hüüdis Riley.
Kuid Fiona ei suutnud. Siia tulemine oli viga. Ta ei olnud midagi saavutanud.
Fiona lahkus kiiresti ja tagasi vaatamata.
“Proua McLaren…”
Byrne suutis oma häält kasutada alles siis, kui Fiona oli kadunud. Ta nägi läbi mati klaasakna naise siluetti äkitselt peatumas ja ebalevalt tagasi astumas. Ta oli jälle seal, seisis ukseavas.
Nägemus teisest maailmast.
Punapea suurlinnast, seljas beež seelik ja kahar valge pluus, väikesed pärlid kõrvades ja kaela ümber. Beežid kõrge kontsaga kingad ja heledad sukad rõhutasid naiselikkust. Ta hoidis sõrme otsas üle õla siidist jakki.
Naine näis rahulik, stiilne ja tasakaalukas, kuid ta ei suutnud päriselt varjata haavatavust oma silmis.
Ent kui nende pilgud kohtusid, tõusis naise nina justkui ohtu haistes. Ta rohelised silmad kitsenesid ja muutusid külmaks ning ta pilk oli mehe omale võrdne vastane.
Ainult kergitatud kulm ja veidi avatud huuled vihjasid kontrollitud uudishimule, millega ta ootas, et mees rääkima hakkaks.
Põrgut. Hetkeks ei suutnud Byrne sugugi meenutada, miks oli ta naise tagasi kutsunud. Ta tundis kerget paanikat, kui ta peast käisid läbi segaduses mõtted. Õnnetus. Tessa. Võrukael. Oh jumal. See punapea on vaenlane. Suguluses selle krantsiga, kes…
Ei. See oli midagi praktilist. Ah jaa. Talle tuli meelde…
“See kinnisvara, mida te sellega teha kavatsete?”
Fiona kortsutas kulmu. “Kas te mõtlete mu venna maatükki? White Cliffsi?”
“Jah.”
“Ma – ma ei ole kindel. Mul pole olnud aega sellele mõelda.”
Naine oli kahvatu. Tundus haige. Mees tundis hetkeks kaastunnet, kuid siis oli see kadunud, maetud ta enda valu alla.
“Miks te teada tahate?” küsis Fiona.
“White Cliffsil on minuga ühine piir, kuid see on mahajäetud. Ei mingeid tuletõkkeid. Paljud aiad on halvas korras. Ma mõtlesin, et te peaksite teadma, et seal on vaja korraliku hooldajat ja kuradi palju korda teha.”
“Oh, ärge muretsege, härra Drummond. Kui ma White Cliffsi ei müü, leian ma kindlasti korraliku hooldaja, kes selle järele vaatab,” kinnitas naine külma naeratusega.
Mees kortsutas kulmu. “Vaadake siis, et see oleks keegi, kes karjandusest ikka teab, mitte nagu see teie vend.”
Fiona läks silmanähtavalt turri. Ta lükkas ennast sirgu, tõstis pea ja vastas jäiselt: “Nii et te polnud rahul, kuidas mu vend – mu kadunud vend – White Cliffsi juhtis? Te muretsete ilmaasjata. Kinnitan teile, oskajate inimeste palkamises olen ma väga osav.”
Veab teil siis.
Byrne vaatas alla Võrukaela poole, kes oli jälle pikali heitnud, voodis keras, pöial suus. Arstid olid hoiatanud, et ta on paar päeva väga unine.
“Kas te ei usu mind, härra Drummond?”
Fiona McLareni smaragdrohelised silmad heitsid mehele väljakutsuva pilgu.
Kuid Byrne oli rampväsinud ja sugugi mitte lahingutujus. Kurnatud, peaaegu liiga läbi, et teist vihata.
Mees langetas pilgu ja pomises: “Eks aeg näitab.”
Ta teadis, et naine seisab seal ja vaatab teda ühe pika hetke vältel nagu sooviks ta kätte maksta. Kuid mees ei vaadanud enam tema poole ning varsti Fiona pöördus ja lahkus, seekord lõplikult. Byrne kuulis ta kõrgete kontsade kõpsumist terve tee valvelauani. Ja edasi.
Ta lootis, et ei pea seda naist enam kunagi nägema.
Teine peatükk
Fiona kohtumine Byrne Drummondiga tõestas ühte asja – ta peaks jätma katsed väljendada kaastunnet ja arusaamist nendele, kellel on annet sotsiaaltööle ja empaatiale.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
