ane veresuhkrudieet
Eessõna
Lappasin 2006. aastal teadusajakirja, kui üks konkreetne lehekülg mulle silma torkas. Seal oli juttu kaalulangetamise eesmärgil tehtavast bariaatrilisest operatsioonist, mida tehakse rasvunud inimestele, kellel on 2. tüüpi diabeet. Kõnealusel leheküljel oli graafiline joonis patsientide lõikusejärgsest veresuhkrutasemest1 Selgus, et vaid mõne operatsioonijärgse päevaga oli nende inimeste veresuhkrutase normaliseerunud ja paljud said ravimite võtmisest loobuda.
See oli hämmastav leid, sest usuti, et 2. tüüpi diabeet on eluaegne pöördumatu haigus. Inimestele öeldakse tavaliselt, et nende tervisliku seisundi tõttu vajavad nad esmalt tablette, siis arvatavasti insuliini ja neil tuleb lihtsalt õppida oma suhkruhaigusega elama. Põhjus, miks see konkreetne uuring minu tähelepanu köitis, oli tõsiasjas, et normaalne veresuhkrutase saavutati nii kiiresti.
See ühtis teooriaga, millega ma tol korral tegelesin: et 2. tüüpi diabeet on lihtsalt liigse rasva tagajärg maksas ja pankreases, mis pärsib insuliini tootmist. Veresuhkrutaseme normaliseerumisel polnud midagi tegemist operatsiooniga, vaid sellega, et söödava toidu koguseid oli äkki vähendatud. Kui see teooria oleks õige, peaks 2. tüüpi diabeedile tagasikäigu andma ainuüksi toidu piiramine.
Teadus liigub aeglaselt ja ettevaatlikult. Iga hüpoteesi tuleb rangelt kontrollida. Viimase kümnendi jooksul on minu teadusgrupp ja teised, kes Newcastle’is töötavad, üksikasjalikult uurinud 2. tüüpi diabeedi aluseks olevaid mehhanisme. Oleme võimsaid magnetresonants-skannereid kasutades välja töötanud uusi viise, kuidas mõõta rasva maksas ja pankreases.
Oleme viinud läbi hoolikaid uuringuid, mis on näidanud, et inimesed, kes tõesti soovivad oma 2. tüüpi diabeedist vabaneda, saavad kõigest kaheksa nädala jooksul märkimisväärselt kaalu kaotada ja viia oma veresuhkru normaalsele või normaalse lähedasele tasemele. Kui nad suudavad hoiduda kaalutõusust, pääsevad nad ka diabeedist. Oleme näidanud, et haigusele, mida peetakse endiselt suuresti pöördumatuks, on võimalik tagasikäiku anda.
Milline on selle pikaajaline mõju üldisele tervisele? Kas mõne jaoks võib sellel ka puudusi olla? Neile ja teistele olulistele küsimustele vastamiseks rahastab organisatsioon Diabetes UK esmast hooldust puudutava mahuka uuringu läbiviimist, mis kestab aastani 2018.
Samal ajal valmistab mulle rõõmu, et dr Michael Mosley toob välja kehakaalu alandamise tähtsuse veresuhkrutaseme kontrolli all hoidmisel. Ta suudab oskuslikult edastada arstiteaduslikke teadmisi ja siduda neid igapäevaeluga.
Ta võtab käesolevas raamatus kokku usaldusväärsetest allikatest pärit tõsiteadusliku ja tõenduspõhise informatsiooni meie ajastu suurimast tervisehädast ja esitab sellest hea ülevaate, mida ilmestavad mitmed isiklikud lood.
Kui teil on 2. tüüpi diabeet ja tahate oma tervist tagasi saada, on see raamat teile.
Kui seda terviseseisundit esineb teie sugulaste hulgas, saatke see raamat neile lugemiseks.
21. sajandil puutume kokku uudse nähtusega: peame esimest korda Homo sapiens’i 200 000 aastase evolutsiooni jooksul õppima, kuidas hoiduda kahjust, mida võib tekitada pidevalt saadaolev liigne toit.
SISSEJUHATUS
Miljonitel meist on kõrge veresuhkrutase – aga paljud meist ei tea seda.
Võib-olla on teil pidevalt janu või peate sageli urineerima. Võib-olla paranevad teil haavad aeglaselt või olete ebatavaliselt väsinud. Või, palju tõenäolisemalt, pole teil üldse mingeid sümptomeid.
Ometigi on kõrgenenud veresuhkrutase väga halb uudis. See kiirendab vananemist, viib 2. tüüpi diabeedini ning suurendab südamehaiguste ja insuldi riski.
See raamat on veresuhkrust. See on 2. tüüpi diabeedi epideemiast, mis on viimastel aastatel maailma haaranud. See on ka veresuhkru näitajate salakavalast tõusust, mis eelneb teist tüüpi diabeedile – eeldiabeedist. See on äratushüüd. Hoiatus.
Aga mis mõtet oleks tuua välja probleemi, kui selle suhtes midagi teha ei anna? Niisiis, kui teil on 2. tüüpi diabeet, tutvustan teile dieeti, mis suudab kõigest kaheksa nädalaga sellele tagasikäigu anda. Kui teil on eeldiabeet, näitan teile, kuidas selle progresseerumist peatada.
Miks see minu mure on? Sellepärast, et mõne aasta eest diagnoositi mul 2. tüüpi diabeet, mu veresuhkur oli kontrolli alt väljunud.
Esmalt veidike taustast. Sain arstiks Londoni Royal Free haiglas. Saanud diplomi, asusin tegutsema ajakirjanduses ja viimased 30 aastat olen teinud teaduse ja tervisega seotud dokumentaalfilme BBC televisioonile – alguses kaamera taga, viimasel ajal esinejana. Olen teinud ülevaateid mitmetest viimase kolme aastakümne meditsiiniprobleemidest ja intervjueerinud paljusid eksperte väga erinevatel teemadel. See kogemus on andnud mulle ainulaadse vaatenurga. Seega ma ei liialda, kui ütlen, et diabeedihaigete ja rasvunud inimeste arvu kasv viimasel ajal on tõeliselt hirmutav.
Ausalt öeldes pole toitumine mind karjääri jooksul kuigivõrd huvitanud. Minu arstikoolituse käigus ei räägitud toitumise mõjust kehale palju rohkemat kui et „tuleb vähem süüa ja rohkem liikuda”, mis võib olla tõsi, aga täiesti kasutu.
Kui te oleks minu käest kümne aasta eest küsinud, mida ma tean dieetidest, oleksin teile üsna kindalt öelnud, et parim viis kaalu langetada on teha seda vähehaaval ja rasvavaese dieediga. Parim oleks kaotada nädalas kehakaalu umbes pool kilo, sest kiirema kaalulangetuse korral kahjustaksite oma ainevahetust ja lõpetaksite jojo (üles-alla kõikuva) dieedipidamisega. Üritasin aeg-ajalt omaenese nõuandeid järgida, võtsin kaalus natuke alla, aga siis võtsin kaotatud kilod kohe jälle tagasi. Tol korral ma ei mõistnud, kui vilets mu enda nõuanne oli.
Kuni läksin kolm aastat tagasi arsti juurde ja tegin tavalise vereanalüüsi. Mõne päeva pärast helistas arst mulle, öeldes, et kõrge polnud üksnes mu kolesteroolinäit, vaid ka veresuhkrutase, mis näitas diabeeti. Küll algavat, aga ikkagi diabeeti. Et on aeg hakata tarvitama tablette. Olin šokeeritud ja mõtlesin, mida teha. Sest teadsin juba tookord, et tegemist pole tühise haigusega.
Ma poleks pidanud olema üllatunud. Veresuhkruprobleemid on sageli pärilikud ja kui mu isa 74-aastasena suri, kannatas ta mitme haiguse käes, mille hulgas olid 2. tüüpi diabeet, südamepuudulikkus, eesnäärmevähk ja minu nüüdsete oletuste kohaselt ka varajane dementsus.
Selle asemel, et alustada eluaegset ravimite võtmist, otsustasin teha dokumentaalfilmi BBC-le, milles otsin alternatiivseid võimalusi, et oma tervist parandada.
Tehes dokumentaalfilmi „Eat. Fast. Live Longer” (Sööge. Paastuge.Elage kauem), sattusin USA riikliku vananemise instituudi professor Mark Mattsoni ja Chicago Illinoisi ülikooli teadlase doktor Krista Varady uuringutele, mis puudutasid „vahelduvat paastumist”.
Aastatepikkused loomade ja mitmed inimestega tehtud uuringud on näidanud, et sissesöödavate kalorite perioodilisest vähendamisest on mitmeti kasu. Sinna hulka ei käi üksnes kehakaalu alanemine, vaid ka meeleolu ja mälu paranemine.
Niisiis alustasin dieediga, mida nimetasin 5:2 dieediks (viiel päeval nädalas sõin tavaliselt ja kahel ülejäänud päeval tarbisin 600 kalorit) ja mis osutus üllatavalt jõukohaseks. Ma kaotasin 12 nädalaga kümmekond kilo ja mu veresuhkrutase ja kolesteroolisisaldus normaliseerusid. Pärast dokumentaalfilmi valmimist kirjutasin Mimi Spenceriga kahasse raamatu „The Fast Diet”2, mis sisaldas nii vahelduva paastumise aluseks olevat teaduslikku käsitlust kui ka praktilisi juhiseid, kuidas seda teha (rohkem teavet on leitav veebilehelt thefastdiet.co.uk).
Meie raamatu sihtgrupiks polnud siiski
ehk vere glükoosisisaldusest, aga siin ja edaspidi kasutame lihtsuse ja selguse huvides terminit „veresuhkur”, „veresuhkrutase” jne.
„Paastudieet. Vahelduv paastumine – lihtne trikk, millega võtate kaalus alla, olete terve ja elate kauem”, Tänapäev, 2014.
