kaasa tulla?”
„Arvan, et nad muretsesid, et ma võin koomasse langeda,” ütleb Jon. Nagu paljudel taolises seisundis inimestel, polnud Jonil aimugi, et tal on tervisega probleeme. Ometigi oli vereanalüüsist selgunud, et Joni veresuhkrutase ületas lubatud piiri kolm korda.
Joni-ealistel inimestel kujuneb 2. tüüpi diabeet välja kiiremini kui kunagi varem ja see grupp kasvab jõudsamini kui üle 65-aastaste diabeedihaigete rühm, keda on traditsiooniliselt veresuhkruprobleemidega seostatud.
Jonile kirjutati välja ravimid ja ta saadeti toitumisspetsialistide ja dietoloogidega vestlema.
Järgnes mitu kuud vastuolulisi nõuandeid. Üks „ekspert” soovitas tal iga päev süüa ära terve ananassi. Teine andis nõu igal hommikul putru süüa. Vaatamata tõsiasjale, et Jon kaalus üle 130 kilo, ei andnud keegi talle nõu vähem süüa.
Kui ta kuulis veresuhkrudieedist, haaras ta sellest kohe kinni. See tundus talle mõistlik. Talle meeldis, et sellega oli võimalik kiirelt tulemusi saada. Talle meeldis lihtsus.
Jon ootas, kuni 49. sünnipäeva pidu sai peetud. Tal oli kassiahastus. Vaatamata kohutavale enesetundele oli ta valmis hakkama sööma uutmoodi, mida ta nüüd nimetab „elumuutvaks”.
Esimese nädalaga võttis Jon alla 8,5 kilogrammi. Kas ma peaksin seda kordama? 8,5 kg – sõna otseses mõttes sama palju, kui kaalub autorehv. Suur osa sellest oli vesi, aga muljetavaldav ikkagi.
Ta oli vapustatud – ja koheselt motiveeritud jätkama. Üle hulga aja sai ta kanda sokke ilma, et need paistes pahkluude ümber pitsitaksid. Seitsme päevaga jäid teksased talle terve numbri võrra suureks. „See oli tõeliselt kannustav,” ütleb ta tagasi vaadates. „Nägin kohe, et see toimib.”
Jon on südamlik, rõõmsameelne mees, kellele meeldib pidutseda. Nii astus ta korduvalt „ree pealt maha”. „Ma ei nahutanud end selle eest,” ütleb ta. „Alustasin lihtsalt järgmisel päeval otsast peale.” (Tõsi on, et kui ta mulle oma nädalased toitumispäevikud saatis, oli seal rohkem kui üks juhuslik klaas vahuveini).
„Kui ma juba algust tegin, ei mõelnud ma enam sellest nagu dieedist. Ma lihtsalt otsustasin, et niimoodi ma söön.” Ta hakkas rohkem kõndima ja rattaga sõitma, niimoodi rasvavarusid edasi põletades.
Kolme kuuga võttis Jon alla 22,5 kilogrammi. Sõbrad ja perekond ütlevad, et ta näeb 20 aastat noorem välja. Ta ei võta enam diabeediravimeid. Tema veresuhkrutase on normaalne. Ta kasutab sõnu nagu „kontrollima”, „harjumus” ja „automaatne”.
„See on täiesti võimalik,” ütleb ta. „Olen avastanud, kuidas süüa, et elada.”
Süüa – et elada. Sellest käesolev raamat ongi.
ESIMENE OSA
TEADUS
Esimene peatükk
RASVUMISEPIDEEMIA: MIKS ME OLEME SELLISES SEISUNDIS, NAGU OLEME
Uus nähtus
Jon oli oma kehakaaluga tõsiselt hädas, aga seda on järjest rohkem inimesi kogu maailmas. Ometi ei ole see meid tasapisi haaranud. Sõjajärgsetel aastatel hakkas inimeste kehakaal küll pisut tõusma, aga rasvumine sai tõelise hoo sisse 1980. alguses ja levis üheainsa põlvkonna jooksul üle maailma.
Maailma kõige paksemad inimesed elavad Mehhikos, Egiptuses ja Saudi Araabias. Senini suhteliselt kleenukeste inimestega Hiinas ja Vietnamis on ülekaaluliste täiskasvanute hulk vähem kui 40 aastaga kolmekordistunud.
Rikastes arenenud riikides on ameeriklased, britid ja austraallased need, kes on oma peaaegu kahe kolmandiku ülekaalulise rahvastikuga kõigist ees. Viimase kolme aastakümnega on mehed ja naised neis riikides võtnud keskmiselt juurde 8 kg (mis vastab keskmise kohvri raskusele), millest suur osa on vöökohas.
Eriti ohustatud on lapsed. Varem peeti ainsaks lapsi ohustavaks diabeedivormiks 1. tüüpi diabeeti, mille korral immuunsüsteem ründab eksikombel veresuhkru kontrollimise eest vastutavaid rakke. Praegusel ajal jõuab haiglasse palju rohkem lapsi juba ka 2. tüüpi diabeediga, seda peamiselt kehakaalu ja elulaadi tulemusena. Hiljuti uudistes olnud USA-st pärit kolmeaastane tüdrukuke, kes kaalus 35 kg, on teadaolevalt üks noorimaid 2. tüüpi diabeetik.
Kehv toitumine ei mõjuta üksnes praegust põlvkonda, vaid ka järgmist. Ülekaalulistel emadel sünnivad varasemast suuremad ja raskemad lapsed, kes on üsas saadud rammusama toiduga programmeeritud ka edasises elus rasvuma.
Rasvumine levib nagu viirus, kusjuures perekond ja sõbrad mõjutavad kõige rohkem, mida ja kui palju me sööme ja mida „normaalseks” peame. Kerge tüsedus on ühiskonnas aktsepteeritud. Pluss-suuruses modellid ei häbene oma topeltlõuga ega kurvikust. Kuigi volüümikuse ausse tõstmine on omamoodi tervitatav reaktsioon ebanormaalselt kondistele supermodellidele, jääb siiski kurvaks tõsiasjaks, et kui liiga palju rasva on vales kohas, võivad sellel olla karmid tagajärjed.
Mis siis taolise plahvatuse vallandas?
Endastmõistetav vastus oleks, et me lihtsalt sööme rohkem. USA-s on keskmine kalorite tarbimine alates 1970. lõpust kasvanud rohkem kui 25 %, mis põhjendabki ameeriklaste keskmise kehakaalu tõusu.
Samal ajal on langenud küllastunud rasvade, näiteks või, tarbimine. Tõeliselt suur tarbimise tõus, mis algas 1980ndatel, puudutas süsivesikuid, eriti rafineeritud teraviljasaadusi, kasvades kõigest 15 aastaga 20 % võrra.
Ajakirjas American Journal of Clinical Nutrition3 avaldatud uuringus, milles võrreldi, mida ameeriklased on viimased aastakümned söönud ja diabeedi esinemise näitajaid, ei leitud seoseid haiguse ja tarbitud rasva ning valgu koguste vahel. Selle asemel süüdistatakse suhkruhaiguse ja rasvumise tekkes kiudainete kahanenud tarbimist koos rafineeritud süsivesikute tarbimise märkimisväärse tõusuga. Praeguseks tunnistavad peaaegu kõik, et rafineeritud süsivesikute tarbimine kasvas rasvadele kuulutatud sõja soovimatu tagajärjena.
Süsivesikute tarbimise järjepidev kasvamine
1955. aastal oleks president Eisenhower peaaegu südamerabandusse surnud. Südamehaigused olid sel ajal USA-s pidurdamatult kasvamas, niisiis otsustas suure mõjuvõimuga Ameerika südameliit kuulutada küllastunud rasvadele sõja – nagu hiljem selgus, mitte eriti veenvatele tõenditele tuginedes. Nii et hüvasti praetud liha, või, täispiim ja juust. Nende asemele margariin, taimeõlid, leib, teraviljad, pastatooted, riis ja kartulid.
Mees, kes veenis Ameerika südameliitu ja seejärel kogu maailma seda teerada järgima, oli füsioloog Ancel Keys. 1950. aastatel viis ta läbi uurimuse, milles võrreldi kuues erinevas riigis rasva tarbimist ja suremust südamehaigustesse.
Keys näitas, et Ameerika mehed, kes said suure osa kaloritest rasvast, surid palju suurema tõenäosusega südamehaigustesse kui Jaapani mehed, kes sõid vähe rasva. Seos paistis selge ja vaieldamatu. Kõrvale jäeti tõsiasi, et jaapanlased sõid ka palju vähem suhkrut ja töödeldud toitusid. Tõsiasi, et mõnes riigis, nagu Prantsusmaal, söödi samuti rammusaid toite, aga südamehaigusi põeti ometigi vähe, jäeti kõrvale kui üldisest kõrvalekalle.
Ameerika südameliit andis Keysile oma toetuse ja õnnistuse ning rasvavastane kampaania läks tõsimeeli lahti. Võttis veidi aega, aga 1980ndateks oli kõikjal maailmas toimunud oluline muutus selles, mida inimesed söövad. Tohutud hulgad järgisid arstide soovitusi ja hakkasid loomsete rasvade, näiteks
