>Aare Arndt
RINGTEE_LAOTUSES
Ringtee laotuses
siin on midagi
mida enne ei olnud
kuigi enne pole
siin üldse oldud
igal juhul on
asjad vääriti
või räägin ma
valedest asjadest
inimihus on mõni
mõõdetamatu kilomeeter
kaaluta kilogramm
rõhuta paskaleid
loendamatuid
kauguseid
langetamatuid tähti
pühi pühendatuid
ja pühendamata
toetuseta reegleid
poetamata pärleid
täna olen terve päeva
pühapäevitanud
natuke seljale
rohkem kõhule
kõht ikka
ihule lähemal
selg jääb rohkem
selja taha
seinad sisaldavad uudiseid
rabakukkede tavapäratust
poolitumisest seitsmeteistkümnendal
tornkraanade lõplikust varisemisest
kämblalaiusesse kiviprakku
pärast põhjalikku ilmasõda
neid päästvate tuukrite
õhupuudusest tingitud
joviaal-altruistliku luule
vohamisest alpiaasadel ning
kastekannude nihilistlikku ängi
riigi julgeoleku huvides
lülitati välja võru kirikutorn
lüliti maskeeriti ussikuningas
žilvinase näoga veesülitiks
et keegi kes kunagi tuleb
tuld otsima pimendatud linna
teda ei tülitaks
minnes jätan
kõik alles
veiniklaasi lauale
võtme võtmata
juustu kappi
muusika mängima
kell tippigu ellipseid
löögu lokku
lahku ja kokku
kehastunud vabadus
vahetub kehatuks
ja piirjooni
pimestab piiritus
kui ma nüüd
philip glassi tõttu
sisenen voodi asemel
transglobaalsesse ämbrisse
siis süüdistage mu naist
ärge heituge
kui ta eitab
päevad lähevad
järjest paksemaks
ja ilusamaks
varsti siristavad puudel
herilased ja vapsikud
külm konutab keldrites
võtab naereid ja kaalikaid
kell omadega õhtul
mii
nu
ses
mi
nu
sees
kaheosaline luuletus
1
üks püks
ühed püksid
kahed püksidid
2
üks prill
ühed prillid
kahed prillidid
kes kõnnib mu roideid mööda
lirtsuvil kummikuil
korjab ahervaarikaid
nublakast nabast
kaarutab heina
laaberdab rinnamägedel
küsiks kui teaks
et ei pahanda
aeg uinuda
uhiuude unne
uhun vanad
vastlangenud
lumme
hommikuti tunnen ennast
kohutavalt hästi
justnagu oleks alla neeland
koonilise veski
miks nad selle
raudtee läbi minu
kõrvade pidid ehitama
nüüd pean arvestama
sõiduplaaniga
ei või oimugi liigutada
vahepeal jah
kui plaani ei ole
käin vaksali puhvetis
kuulamas plärakasti
mu pea on torn
ärgates ronin
sinna üles
vaatan üle oma
õitsva keha
kõlistan vaskset
kellatila
veel õhtulgi
on varbais võbinat
ma ei tunne enam
oma külmkappi ära
ta on võõraks jäänud
lõdiseb omaette
mul pole temaga
enam millestki
rääkida
ahiküttega ärklikorrusel
keset korratut lauahõbedat
kallutab klaasistunud ilmel
raskejalgset karikat
vürtsköömnene lammas -
aeg juba üle astunud lävest
nagistab esikus palitut
hing haigutab
tõeterad on tüütud
kolm peotäit
kolm peatäit
ei muuda midagi
mul olevat
kõrge vererõhk
kus alles öeldi
on laevu erinevaid
ja veeväljasurveid
on lihtsaid paate
kes ei suru
igapäevasel jalutuskäigul
sherwoodi metsades
kohtasin
