Ringtee laotuses. Aare Kristoforos Arndt
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Ringtee laotuses - Aare Kristoforos Arndt страница 2
katkise kaanega
teekannus
ja et tal olevat
kunagi olnud
hobused ja lossid
mina naersin hahhahhaa
ei uskunud
et üks eit
võiks kannu
mahtuda
varsti on pööripäev
kõik pöörab ära
miski pole
enam endine
surm sünniks
künd külviks saab
talvel paksenenud piht
on suvehakuks
raagus viht
kõnelesin millalgi
vähemalt pool tundi
telefonitsi
margiti toasussidega
ega poleks helistanudki
aga nad lihtsalt
ei anna ennast näole
nii ei saa ju
sõnagi lausumata
kaduda
lobisesime niisama
tühjalt ja tähjalt
meenutasime ühiseid
tuttavaid varbaid
ei tulnud meelde
küsidagi
kus ja kuidas
praegu on
sellel õunapuul
millel mäletan
eelmisel sügisel
õunu rippuvat
hakkasid veebruaris
punguma
ebaterve ettekujutluse
lopsakad viljad
tänane päev
ilmutas end
minu jaoks
ebameeldivast küljest
ta teatas
ilma igasuguse
taktitundeta
ja viisakuseta
et ma ei oska teha
kuigi tegin viimati
pea kaks kuud tagasi
kartulisalatit
olin alati arvanud
et see on maitsev
ja nüüd
nüüd
säärane prohmakas
inimesed
kes te olete
kunagi ja kasvõi
mokaotsast maitsnud
mu valmistatud rooga
nõudke minult
kahjutasu
kasvõi selleks
et mulle kahju tekitada
ise vannun
et ei iial
enam
tänane teadmine
turritab läbi riiete
riivates möödujaid
krudiseb naljakalt
ta ei suuda vaikida
isegi siis mitte
kui astun hetkeks
alateadvusse
et võtta kaasa
ammuunustatud
tasa helisev
kondenspiima täis
transistorraadio
john lennon
ei ole mitte keegi
mitte keegi ei ole
john lennon
ma ei armasta teda
ta mitte mind
teatud päevad
on pakitud
ruudulisest vihikust
rebitud pabereisse
kaetud sosinaga
peidetud hämaraisse
laekaisse
kummaliselt helendavaisse
uurdeisse
silutud sajatustega
nõiutud nägematuks
neid päevi
nagu polegi
neist teavad
vaid kuuvalged
ööd
kõrvad on nägevamad
kui kurdid silmad
suu tühisem
kui nähtamatu
hingeõhk
kest kõige
kõverpeegel
meil on käed
ja kõrvust nirisevad mõtted
meil on silmad
mis koovad kokku
meid jootvad lätted
meil on meie
mis meist eemal
aga pole siiski
teie ega nemad
ma kõnetan sind
homme kell viis
ma kõnetan sind
homme kell viis
üheselt
homsest tuleb
üks kõnekas päev
üldiselt mind
elutud esemed
ei kõneta
aga täna küll
võin vanduda
et kuulsin
kuidas mahagonivärvi
kirjutuslaua
keskmine sahtel
hüüatas
isver
sa oled veel siin
elutud asjad on jätkusuutlikumad
kui meie keda küll jätkub kuid
ega me kaua ei suuda
seetõttu kogunevad nad homme
(näiteks kell viis)
elutute asjade protestimiitingule
nendega ühinevad nähtused
isegi esmapilgul nähtamatud
elututel asjadel
ja nähtustel
on samasugune õigus
kui meil
elusaid elavalt kõnetada
kuna kõik muutub
siis pole muutumatut
kui pole muutumatut
on ainult muutuv
võib muutuva
lugeda