osas jään sulle vastuse võlgu, semu. Pole minu ringkond. Ajalehepiltide järgi otsustades eelistab ta stiilseid tüüpe, selliseid lihvituid, tead küll. Väikse vuntsiga nagu sel filminäitlejal, John Gilbertil.»
«Hüva siis, aitäh kohvi ja vestluse eest,» tänasin, jätsin letile kümnesendise jootrahaks ja astusin päikselisse õhtupoolikusse.
Mõni minut pärast viite parkisin end Devereaux Cameras & Film’ist teisele poole tänavat. Nägin läbi nende peegelklaasist akende, et poes ei olnud ostjad ning nii Chapman kui ka teine müüja asutasid end minekule. Minu kell näitas 5:02, kui Chapman välja astus, musta viltkübara pähe vajutas ja mööda Madisoni avenüüd põhja poole suundus, sellal kui teine jäi uksi lukustama.
Ma ei olnud kunagi kedagi jälitanud, aga arvasin, et sellest pole lugu, kuna härral polnud põhjust arvata, et keegi teda jälitab. Jäin teisele poole tänavat, kuna ta pööras ida poole, kõndides ühe kvartali mööda 56. tänavat Parki avenüüni.
Nagu ma oletasingi, suundus Chapman sealt põhja poole, kõndides kepsakal sammul nagu mees, kellel pole ühtki muret ilma peal. Me olime mõlemad nüüd Parkist lääne pool, mina piisavalt kaugel tema taga. Ületanud 62. tänava, pööras ta rohelise varikatusega maitseka telliskivihoone ette, kus vahetas enne majja sisenemist viisakusi toretsevas vormiriides uksehoidjaga.
Mina jalutasin edasi ja lugesin möödudes läikivat messingplaati sissepääsu kõrval, millel anti teada, et hoone nimeks on Winchester. Tundsin, et ühe päeva kohta on piisavalt tööd tehtud, ja võtsin suuna oma üürikorterisse.
4. PEATÜKK
Järgmisel hommikul olin Bascomi detektiivibüroos täpselt kell üheksa, tervitades Wildat, kes vastas tavapärase nohinaga. «On ta kohal?» küsisin, viibates suletud ukse poole.
«Jah, koputa enne sisenemist.»
Tegin seda, kuulsin vastuseks «tule sisse», ja astusin edasi ning võtsin pakkumist ootamata külalise toolis istet. Del Bascom langetas ajalehe, võttis mahvi sigarist ja kinkis mulle naeratuse. «Nii, Goodwin, ma oletan, et sul polnud suuremat õnne kadunud abikaasa leidmisel, ehh?»
«Valesti arvate. Mul on kogu lugu välja selgitatud.»
«Jaah, ja võib arvata, et oled seda kutti, Chapmanit näinud ka, mis?»
«Seekord arvasite õigesti. Kuidas oleks, kui kutsuksin ta lõuna paiku siia väikeseks vestluseks?»
Ta võttis sigarijupi suust ja jõllitas mind hämmastunult. «Sa teed ju nalja?»
«Ei, ei tee. Pole kunagi suurem naljamees olnud. Kohtume mõne tunni pärast.»
Tõusin ja kõndisin välja, oletades, et ta jäi mulle järele vaatama, suu ikka veel lahti.
Kell 11:45 sisenesin Devereaux’ kauplusse, kus ainus klient ajas juttu teise müügimehega.
«Kas saan teid aidata?» küsis Clarence Chapman lipitseva naeratusega, käsi kokku hõõrudes.
«Jah, ma arvan, et saate. Ma tahan, et heidaksite sellele pilgu peale.» Võtsin jakitaskust kokkuvolditud paberi ja ulatasin talle. Ta avas selle, luges, seejärel neelatas ja jäi mind päranisilmi vaatama. Tema ilme oli kusagil paanika ja piina vahepeal.
Ta kummardus mulle lähemal ja küsis sosinal: «Kes te olete?»
«Ma arvasin, et see võiks teile huvi pakkuda,» vastasin normaalsel häälel. «Ma olen teie poe kohta palju head kuulnud ja mulle näib, et saate mind aidata. Mul on praegu tegemist, kuid ehk oleks võimalik seda edasi arutada teie lõunapausi ajal?»
«Jah, jah, see on … kell kaksteist.» Higipiisad olid kogunenud mehe kulmude kohale ja ülahuulele. Äkitselt olid tema sundimatus ja armastusväärsus kadunud.
«Suurepärane,» teatasin toonil, millest pidi kostma heatujulisust ja positiivsust. «Tulen sel ajal tagasi ja me läheme kuhugi, kus saaksime juttu ajada.»
Minu kella ja 5. avenüü asuva St. Patricku kirikukellade järgi täpselt keskpäeval hüppasin poodi jälle sisse, aga Chapman, kes nägi mind tulemas, nügis mu kähku jälle välja. «Mitte siin,» sisistas ta ja suunas mu kõnniteele. «Lähme … lähme jalutame.»
Kui olime poest mõne meetri kaugusel, krahmas ta mul käsivarrest. «Mida see kõik tähendab?»
«Te lugesite mu kirjakest. Ma ei tea, kuidas seda selgemalt väljendada.»
«Kes te olete?»
«Te saate seda peagi teada. Me lähme minu bossile külla,» teatasin, võttes ta seekord õrnalt, kuid kindlalt käevangu.
«Kas te olete mingit sorti suli?» küsis ta lämbuval häälel, püüdes raevukas välja näha.
Ma naersin. «Ei, mitte sinnapoolegi. Kuid te olete pisut pigis, mister Chapman, ja me peame teile mõningaid asjaolusid selgitama. See ei võta kaua ja te saate oma poodi tagasi pöörduda – juhul kui te tahate sinna üldse tagasi pöörduda.»
Ta ei öelnud rohkem ühtegi sõna, kuni jõudsime Bascomi majani, ega ka liftisõidu ajal ega siis kui sisenesime kontorisse. «Me läheme edasi,» teatasin Wildale, kes oli sellises hämmingus, et ei tõmmanud isegi ninaga.
«See on Clarence Chapman. Peaksite ta fotolt ära tundma,» ütlesin Bascomile, kelle kulmud tõusid peaaegu otsaesise keskele. Ma juhtisin meie saagi toolini ja nõjatusin ise tema selja taga vastu seina.
«Nii, nii,» lausus Bascom taaskogutud enesekindlusega ja ristas käsivarred rinnale. «Me teadsime, et suudame teie naise palvel teid üles leida. Mida te enda meelest tegite?»
Mul oli mehest peaaegu kahju, kui too käed näo ette tõstis ja nuuksatas. «Muriel … ta pöördus teie poole?»
«Just nii, vennas. Ta arvas, et teiega on midagi hirmsat juhtunud. Kuid teile peale vaadates ei tundu, et teie käsi oleks kehvasti käinud.»
Pärast seda tuli kõik lagedale. Nuuksuv Chapman rääkis meile, kuidas Alicia Devereaux oli tulnud Macy fotokaupade osakonda, et saada ideid oma poe väljapaneku tarvis, või nii olla naine väitnud. Tema ja Chapmani vahel oli kohe säde tekkinud – või nii väitis mees. Ta kirjeldas seda kui «lummust». Nad läksid koos einestama ja ta ütles, et enne kui nad olid lõuna lõpetanud, sai ta aru, et see on naine, keda ta on kogu oma elu oodanud.
Vastuseks Bascomi küsimusele tunnistas Chapman, et ta ei naasnud pärast lõunapausi Macy’sse, vaid läks koos Devereaux’ga otse Winchesteri. Naine ostis talle peened rõivad, võttis oma poodi palgale ja andis talle elamiseks koha, mis oli kaugelt luksuslikum, kui ta osanuks kunagi ette kujutada. Ja tundus, et ta ei hoolinud sugugi mehe minevikust.
«Niisiis elasite mõnda aega fantastiliselt, mis edasi?» haugatas Bascom.
«Ma … ma arvan, et see on nüüd läbi, kas pole?» küsis Chapman nuuksete vahepeal. «Mida ma küll ütlen Murielile?»
«See on sinu probleem, sõbrake,» sõnas Bascom, tundes ilmselgelt tülgastust üle laua tema vastas istuva mehe vastu. «Aga sinu asemel räägiksin ma loo mälukaotusest või siis inimröövist, kuigi ma ei kujuta ette, miks peaks keegi tahtma sinusugust röövida. Sa pole just rikas.»
«Ega te ei räägi sellest midagi Murielile?»
«Aga
