peaksin tahtma teie nahka päästa,» ütles Bascom, «kuid ma ei pea talle ütlema midagi muud, kui et oleme teid leidnud. Sellega on mu kohustused tema ees täidetud.»
«Kui palju ta teile maksab?» küsis Chapman, taskurätiga silmi tupsutades.
«See on rangelt minu ja minu kliendi vaheline asi,» kähvas Bascom. «Ma helistan talle kohe ja ütlen, et olete teel koju. Ja jumala eest, kui te seda ei tee, siis esiteks leiame teid uuesti üles ja teiseks, teie naine saab teada kogu loo teist ja teie eksootilisest ja erutavast missis Devereaux’st Parki avenüült.»
Nagu hiljem kuulsime, siirdus Chapman otsejoones koju, kuigi mida ta oma naisele ütles, jäi nende vahele. Pärast tema lahkumist sulges Bascom kabineti ukse ja palus mul istet võtta.
«No nii, Goodwin, see oli pagana hea töö, müts maha. Nüüd räägi täpselt, kuidas sa seda tegid.»
«Hästi. Nagu te teate, ma hakkasin läbi käima fotokaupade ärisid, ja …»
«Mnjah, ma võtan omaks, et see tundus mulle esmalt viletsa ideena. Kui tüüp tahtnuks ära kaduda, miks hakata tööle samal alal nagu varem? Rääkimata riskist kohata kedagi, kes teda Macy’st mäletab.»
«Inimesed ei käitu alati loogiliselt, eriti kui armastus mängu tuleb. Ma järeldasin, et miski pani ta kaduma, ja tundus küllalt tõenäoline, et asjasse on segatud naine. Lähtudes viisist, kuidas tema naine kirjeldas, et ta kunagi isegi ei vaata teisi naisi, jäi mulle mulje, et ta võib sattuda – kuidas selle kohta öeldaksegi – naiselike riugaste ohvriks. Ta paistis mehena, kes näeb tohutult vaeva näitamaks, et ta pole huvitatud.»
«Niisiis leidsid ta fotoärist, mis kuulub tollele naisele, Devereaux’le?»
«Jah, sellega mul vedas. Tal oleks võinud sel päeval vaba päev olla, või ta oleks võinud olla tagaruumis sel ajal, kui ma möödusin.» Jutustasin Bascomile, mida kuulsin kohviku baarimehelt Kevinilt Alicia Devereaux’ meesteõgijalikest kommetest.
«Ma olen tema kohta kindlasti midagi lugenud, aga pole kunagi suurilma seltskonnale tähelepanu pööranud,» ütles Bascom. «Üks, mis kindel: me tegime sellele tobule Chapmanile teene teda eemale peletades. See naine oleks ta läbi mälunud ja välja sülitanud kuue kuu, hiljemalt aasta pärast.»
Ma noogutasin: «Ja ta ei öelnud meile isegi aitäh, va tänamatu.»
«Ja veel üks küsimus,» ütles Bascom, nõjatudes tahapoole, käed kuklal. Kuidas sul õnnestus panna Chapman koos endaga siia kaasa tulema?»
«Näitasin talle seda,» vastasin ja ulatasin üle laua paberilehe, mis oli fotoaparaatide müüja poes endast välja viinud.
Clarence, teie naine igatseb teie järele ja on murest hullumas. Kas soovite, et räägin talle, kus te töötate ja elate, või eelistate lõuna ajal asju arutada? Valik on teie.
Bascom vaatas käsitsi kirjutatud sõnumit ja raputas irvitades pead. «Hoolimata sinu vanusest, tundub, et tead, mida teed.»
«Ütleme, et ma olen oma aastatest vanem. Ja nagu ma ütlesin, kui esimest korda siia tulin, siis ma vajan tööd.»
«Mul on sulle veel üks küsimus.»
«Laske käia.»
«Ma panin tähele, et sa tsiteerisid mulle kõiki vestlusi ilma, et oleksid märkmetest abi otsinud, ja need kõlasid, nagu oleksid need sõna-sõnalt edasi andnud.»
«Need olidki sõna-sõnalt,» vastasin. «Ma ei teinud märkmeid – mitte kordagi.»
«Sa ei aja udu?»
«Sugugi mitte. Kui ma olin koolis, sain ajaloo töös maksimumpunktid. Õpetaja – mister Mason – küsis, kuidas see mul õnnestus, kui ta pole ometi kunagi näinud mind märkmeid tegemas, sel ajal kui ta räägib. Ma ütlesin talle, et ma ei tee üheski tunnis kunagi märkmeid ega ka õpikuid lugedes, ja et pean neid lugema vaid ühe korra.
Siis ta ütleski, et mul on ilmselt midagi, mida nimetatakse eideetiliseks mäluks. Mul oli tunne, nagu oleksin mingi veidrik.»
«Või veel, veidrik! See on üks väärtuslikumaid omadusi sinu juures, eriti meie alal. Tead mis, Goodwin,» jätkas ta sigarit süüdates, «ma annan sulle viis kümpi selle eest, mis sa Chapmani juhtumiga tegid. See on pool sellest, mis tüübi naine mulle mehe leidmise eest maksis. Ja ma näitan sulle tšekki, et usuksid, et ma ei tõmba sind haneks. Ma pole seda veel rahaks teinud, aga helistasin sõbrale mrs Chapmani panka. See raha ja enamgi veel on neil ühisel kontol olemas.»
«Jah, aga …»
«Ma pole veel lõpetanud,» ütles Bascom tõstes käe nagu liikluspolitseinik. «Ma ei saa suuremat pakkuda, nagu ma varem seletasin, kuid ma pakun alustuseks kümme dollarit nädalas ja saad oma käsutusse tühja kontoriruumi koos telefoniga. Ja kui hammustad mõne juhtumi katki nagu täna, saad kakskümmend viis protsenti tasust.»
«Mitte viiskümmend?»
«Mitte viiskümmend?» nähvas Bascom. «See oli erakorraline tasu, mul on õrn süda. Võta arvesse, et ma varustan sind kontoripinnaga.»
«Ma muidugi tahaks rohkem, aga olgu peale,» vastasin. «Tegid just hea tehingu.»
«Sa saad selle linna nipid kähku kätte, Goodwin,» ütles hallipäine detektiiv mu kätt surudes. «See meeldib mulle. Ja muuseas, me hangime sulle New Yorgi osariigi eradetektiivi litsentsi. Ma aitan sul paberid jutti ajada.»
«Mulle tundub, et mulle meeldib see linn,» vastasin naeratades. «Ma võin siia mõneks ajaks pidama jääda.»
5. PEATÜKK
Nii sai minust detektiiv. Mul oli isegi kontor, olgugi väike ja viletsavõitu. Ja Wilda hakkas mind kohtlema, nagu oleksin midagi enamat kui alam eluvorm. Ta isegi lõpetas ninaga nohistamise, kui ma liftist välja astusin.
Chapmani eest saadud raha ja regulaarne, kuigi pisike palgatšekk võimaldasid mul välja pääseda urkast, kus elasin, ja kolida West Side’i 60. tänava kanti tagasihoidlikusse, kuid puhtasse korterhotelli. Ma sõin ikka veel Automat’is2 ja auk-seinas-tüüpi kohvikutes, kuid ma ei nurisenud.
Bascom meeldis mulle. Ta tundus olevat aus mees. Ta ei võtnud ette lahutusjuhtumeid ega nendega tihtipeale kaasnevat jälitamist, kus üks abikaasa teise järel nuhib, isegi siis mitte, kui äri just kõige paremini ei läinud, mis oli tavaline asjade seis.
«Paljud inimesed vaatavad meie nii-öelda ametile ülalt alla, Goodwin,» ütles ta mulle, «ja jumal näeb, et on küllaga jobusid, kes seda halvustavad. Ma proovin nende hulka mitte kuuluda.»
Vaiksetel päevadel, mida oli paraku liiga sageli, kostitas ta mind lugudega oma vanadest juhtumitest, millest mõnigi kõlas, nagu pärineks kriminaaljuttude ajakirjast Black Mask või Dime Detective.
«See Chapmani lugu, mille sa nii osavalt ära lahendasid, meenutab mulle kummalisel kombel ühte juhtumit, milleg kallal ma mõni aasta tagasi töötasin,» alustas ta ühel vihmasel hommikul, kui jõime tema kontoris Wilma valmistatud kohvi. «Üks ülesmukitud keigar Fletcher – ta oli mingi keskastme pangaametnik – ilmus mu uksele ja ütles, et tema naine on kadunud. Minu esimene mõte oli, et küllap on mõne teise tüübiga jalga lasknud, aga ma muidugi ei öelnud seda. Kuulasin edasi.
Ta
Automat – kiirtoidurestoran USA-s aastatel 1902–1991: söögi tellimiseks sisestati automaati mündid. Seejärel avanes sahtel vastava toiduga.
