tle>1
Ümberringi valitses kottpimedus. Ta tundis külma. Intensiivsemat kui tavaliselt. Ja mitte ainult nahal, vaid ka kontides. Külm läbistas ta keha sama lõikavalt nagu hirm hinge. Ta tundis, et kohe juhtub midagi. Midagi kohutavat. Midagi sellist, mille jaoks tal esialgu veel sõnugi ei leidunud, kuid mis teda ümbritsevast mustavast pimedusest juba tumeda varjuna saatis. Just praegu oli käes hetk, mis pidi muutma ta elu igaveseks. Ta tajus seda. Ta haistis seda. Kummalist kirbet lõhna. Omaenda hirmu. Ja piinavat teadmatust.
Mõne aja pärast hakkasid tüdruku silmad pimedusega harjuma ja ta märkas kaugemal nõrka valgust. Üksik kuukiir tungis pimedusse, kus ta viibis. Selle valgusel adus ta, et seisab täiesti tühjas ruumis. Nii suures, et ta ei näinud, kui kaugele see ulatus. Kuid ta uskus, et kuskil peab see ometi lõppema, ja seal, kusagil ta vaateväljast eemal, peab olema ka uks.
Tüdruk surus käed jaki taskutesse ja leidis viimaks telefoni. Sellest polnud kasu. Ta käed värisesid nii kõvasti, et ta ei saanud telefoni taskulampi tööle. Hädavaevu suutis ta mobiili üldse pihus hoida. Lõpuks taipas ta, et telefoni aku oli tühi – telefon ei võtnud pilti ette. Just seetõttu ei saanud ta ka abi kutsuda.
Tüdruk liikus valguse suunas, ettevaatlikult jalga jala ette tõstes ning kartes, et ta võib iga hetk end millegi vastu ära lüüa või mingisse auku kukkuda. Ent paari sekundi pärast jõudis ta nõrka valgussõõri, ilma et midagi oleks juhtunud. Veel ei olnud juhtunud. Kuid see oli ainult aja küsimus. Ta pidi leidma ukse!
Ta proovis veel korra, astus uuesti mustavasse pimedusse ja katsus liikuda teises suunas. Tüdruku süda peksis meeletult, kui ta ettesirutatud kätega edasi kõndis. Ta sisendas endale, et leiab ukse. Peab leidma!
Ja viimaks ta leidiski. Kuid uks oli kinni. Nagu õudusfilmis. Nagu hirmuunenäos.
Lukus uks ja hetk hiljem kostvad sammud.
Sammud, mis tulid otse tema poole. Ta kuulis neid üha selgemalt. Veel natuke ja juba võis ta kuulda ka tulija riiete kahinat ning seejärel veidi katkendlikku hingamist.
Terve selle aja seisis ta nagu halvatult ja ootas. Põgeneda ei olnud kuhugi. Ta ootas oma saatust nagu tapale määratud loom.
Hetkel, kui valgus tüdruku näole langes, ta karjatas.
2
Hanna ärkas iseenda karjatuse peale. Valgus oli esimene asi, mida ta märkas. Seejärel meenus talle valgus, mis oli just hetk tagasi talle näkku suunatud. Kuid see valgus, mida ta praegu tajus, oli teistsugune. See oli ta enda lamp. Lamp öökapil, mida ta juba peaaegu pool aastat polnud enne uinumist ära kustutanud. Tänu sellele lambile ta üldse uinuda suutiski.
Ent tuttavale ümbrusele vaatamata kulus Hannal mitu sekundit, et taibata, et nähtu oli olnud uni ja et praegu on ta oma toas, omaenda voodis ning midagi halba ei saa temaga juhtuda.
Kuid see teadmine jõudis ta ajju natuke liiga hilja. See oli juba alanud.
Seda ei olnud võimalik enam peatada, olgugi et Hanna teadis, millega on tegu. Ta teadis, et see ei tapa teda. Kuid sellest veendumusest ei olnud kasu, ta kartis endiselt, et sel korral on kõik teisiti. Et seekord on teda tabanud südamerabandus või midagi muud sama hullu.
Tüdruku süda peksis pööraselt ning hirm nööris ta kurku nii tugevasti, et ta hingamine muutus peaaegu lõõtsutamiseks, et keha vajalikul hulgal hapnikku saaks. Hanna surus sõrmed tugevasti teki ümber ja pigistas neid nii kõvasti, kui suutis. Hirm, kohutav hirm, oli terve ta keha enda võimusesse võtnud. Surmahirm, mis mõjus peaaegu halvavalt. Kõik mõtted olid äkki peast pühitud ja Hanna tajus vaid üha kiirenevaid südamelööke oma kõrvus ning toa seinu, mis teda lämmatada üritasid, mis talle peale vajusid nagu laine, mis ähvardas ta keha ära uhtuda.
Natukese aja pärast adus tüdruk, et südame kloppimine annab veidi järele. Kuid nüüd tundis ta lakke vaadates, nagu oleks ta voodi ujuma hakanud. Või liikus hoopis lagi? Kas see kukub talle pähe? Just praegu, kui ta oli südamerabanduse käest pääsenud?
Hanna võttis kogu oma tahtejõu kokku ja veeretas end ettevaatlikult voodist välja. Põrandal oli ohutum, sest voodi kõikus nii kõvasti, et tüdruk kartis sealt maha kukkuda. Hanna keeras end kõhuli, tõmbas jalad enda alla ning püüdis sügavalt sisse ja välja hingata. Püüdis mitte mõtelda tugevale iiveldusele, mis teda valdas. Ta teadis, et ei suudaks praegu püsti tõusta ega tualetti minna, siia samasse põrandale ta aga ka oksendada ei tahtnud.
Ta ei osanud hiljem enam öelda, kui kaua ta põrandal selles asendis oli olnud. Millalgi hakkas tal natuke paremaks minema. Ta tõstis pea ja sai end nii palju liigutada, et looteasendist välja tulla ning voodi ette istuda. Ta ei kiirustanud voodisse tagasiminekuga, pealegi poleks ta nagunii julgenud enam magama jääda. See, et ta ei olnud varem veel mitte kunagi ühe öö jooksul kaks korda sama und näinud, ei tähendanud midagi. Hirm oli tugevam kui kaine mõistus.
Ta mõtles veel kord sellele, mida oli unes näinud. Kummalisel kombel ta tavaliselt pärast ärkamist oma unenägusid ei mäletanud, kuid äsjane oli tal selgesti meeles. Ka ei näinud ta seda und esimest korda. See polnud isegi niivõrd uni, vaid justkui miski, mis oli talle unes meenunud. Kauge mälestus, mida ta uuesti läbi elas, midagi, mis oli piisavalt reaalne, et olla nii neetult hirmutav.
Hanna vaatas kella. Kell oli täpselt nii palju, et kui ta praegu isegi mingi ime läbi magama jääks, siis oleks tal paari tunni pärast kindlasti palju raskem ärgata. Seepärast tõusis Hanna püsti, pani trenniriided selga ja hiilis trepist alla keldrisse.
Isa oli teinud keldrisse omamoodi jõusaali. Algul oli ta toonud siia mõned hantlid ja paar seljapinki, kuid seejärel oli ilmunud siia ka ema joogamatt ja suur kummipall ning viimaks velotrenažöör, mis kujunes just Hanna lemmikuks. Õnneks ei sattunud nad siia kunagi korraga. Hanna tegi trenni peamiselt hommikul, isa õhtul ja ema lõuna paiku. Hanna ei teadnud, miks mõte väikeses ruumis koos vanematega higistamisest talle vastumeelne tundus.
Hanna alustas mõnede jooga- ja venitusharjutustega. Seejärel tegi ta kätekõverdusi, hea hulga istessetõuse ning viimaks sõitis jalgrattal täpselt viisteist kilomeetrit.
Kui tüdruk duši alla läks, taipas ta, et sellega oligi päeva parim osa läbi. Ta küll otseselt ei vihanud kooli, kuid ta ei tundnud selle asutuse vastu ka erilist poolehoidu. Ta lihtsalt teadis, et peab sinna minema. Pikemas perspektiivis osutub gümnaasiumi lõputunnistus kahtlemata väärtuslikuks paberiks. Tal tuleb see vahepealne etapp lihtsalt ära kannatada.
Nii nagu ta viimased pool aastat oli päev päeva kaupa ära kannatanud oma elu. Talle pakkus tuge vaid lootus, et kunagi läheb paremaks.
Kunagi.
Võib-olla.
3
Hanna liikus rahvasummas, pudel Värska veega näpu otsas. Ta oli pea sama märkamatu kui vaim. Tüdruk teadis, et mitte keegi ei vaata teda. Või kui, siis ainult võõristusega. Ent mitte nii, nagu poisid vaatasid tüdrukuid: huvitatult, hindavalt, silmadega nende keha süües; või nii, kuidas tüdrukud omakorda vaatasid teisi tüdrukuid: neid salaja imetledes, põlastades või nendega iga hinna eest võistelda püüdes, teades, et see teine on sinust ilusam, targem ja populaarsem, ning just seepärast sa teda kogu hingest vihkad, ehkki alateadlikult jumaldad. Kuid Hanna ei kuulunud neist ühtegi kategooriasse.
Ta oli midagi muud. Ja just see oligi ta eesmärk.
Hanna oli kohe peo algul otsustanud, et kui tal Värska otsa saab, läheb ta koju. Ta ei näinud põhjust siin lihtsalt kauem olla. Esiteks ei olnud tal siin midagi teha, ta ju ei rääkinud kellegagi, ja teiseks ei kujutanud ta ette, et võiks hiljem lahkuda. See, et ta oli siia üldse tulnud, oli tema jaoks tohutu eneseületus, iseendale
