Dorisele kruusitäie teed. Neil oli parajasti väike puhkepaus, sest järgmised pildid pidi Jakob tegema ainult Mariast.
„Ütle, kui on valus,” sõnas ta, pingutades kanepist nööri Maria randmete ümber.
„Ma ei teadnudki, et sulle sidumismängud meeldivad,” muigas Maria.
Tüdruku kuum hingeõhk puudutas ta kaela. Jakob oli Mariale nii lähedal, et pidas targemaks silmsidet tüdrukuga vältida. Ta ei olnud mitte kunagi aru saanud, kas Maria õrritas teda niisama või tõepoolest flirtis temaga. Igal juhul muutis Maria teda alati kohmetuks, sest ta ei teadnud, mida tüdruk mõtles. Kuigi poiss ise lootis, et tüdruk teadis, mida tema mõtles – seda, et nende suhe oli sada protsenti professionaalne. Jakob pildistas Mariat ja maksis talle selle eest.
Aga võib-olla oli ta lihtsalt rumal? Võib-olla Maria siiski ainult narris teda? Tüdruk oli temast kolm aastat vanem ja õppis Tallinna Ülikoolis filmi. Nad olid kohtunud ühel sünnipäeval, õigemini pärast seda. Maria oli oma vennale järele tulnud ja Jakob oli tänu joodud alkoholile piisavalt julge, et Mariat endale modelliks kutsuda. Loomulikult oli Maria algul arvanud, et poiss teeb lihtsalt nalja, aga Jakob oli järgmisel päeval saatnud talle mõned oma varasemad tööd näha ning tüdruk oli poisi üllatuseks ja rõõmuks nõustunud.
Maria sõbranna, heledate õlgadeni juuste ja portselanvalge nahaga Doris, õppis kunstiakadeemias maali ning just Maria oli see, kes tüdrukut Jakobile tutvustas. Jakobi kolmas naismodell, kolmest tüdrukust kõige kõhnem, punase pea ja täidlaste huultega Olja, oli ühes kesklinna kohvikus ettekandja ning käis õhtuti mingitel kunstikursustel. Just seal kohvikus oligi Jakob Olja ära rääkinud. Mida täpsemalt Jan tegi, seda Jakob isegi ei teadnud. Jani, kes oli Olja boyfriend, oli tüdruk ise kaasa kutsunud. Jakob oli küll sellest kuuldes kartnud, et Jan on mingi suvaline ossist puujalg, aga ta eksis. Jan oli pikk, kõhn ja ääretult fotogeeniline. Jakob oleks teda geiks pidanud, kui ta poleks teadnud, et Jan Oljaga sebib. Poisi liigutused olid nii plastilised, nagu oleks ta eluaeg tantsuga tegelenud. Et Jan hoopis jalgpalli mängis, sai Jakob teada alles siis, kui Janil ühel päeval ilmatuma sinikas õla peal laius.
Marial oli seljas õhukesest valgest kangast kleit, millest tüdruku ihu läbi paistis. Just nii palju, et peibutada vaataja kujutlusvõimet, ja nii vähe, et tegu poleks pornoga. Tegu polnud isegi mitte erootikaga, kuigi mõni võis ehk Jakobi pilte selleks pidada. Jakobile meeldis mõelda, et ta teeb lihtsalt kunsti. Praegu olid sellised fotod aina popimad – pildid märksõnadega, nagu „ürgne”, „müstiline” ja „spirituaalne” segatud metsiku looduse ja tükikese palja ihuga müüsid internetis mühinal. Kuigi selliste fotode tegemiseks läks siiski vaja mõningast annet ja fantaasiat. Ja Jakob uskus neid enesel olevat.
See oligi tema salajane elu, millest ta polnud senini ühelegi oma sõbrale ega tuttavale rääkida julgenud. Jakobi ema arvas endiselt, et ta käib nädalavahetuseti rabades ja metsades loodust pildistamas. Ema ei oleks osanud uneski näha, et just praegu sätib tema poeg ühe tüdruku kleiti nii, et kõvastunud rinnanibu fotol kanga alt paremini välja joonistuks.
„Tee nüüd võimalikult ükskõikne nägu,” sõnas Jakob Mariale.
„Ma ei saa ju, kui ma tean, et sa mind vaatad,” ütles tüdruk, kuid täitis siis käsku.
Maria oli tema parim modell ja teadis seda ka ise. Lisaks sellele, et ta oli andekas, oli ta ka ilus. Mitte lihtsalt ilus, vaid just omapäraselt ilus. Kastanpruunide, veidi laineliste juuste, suurte siniste mandlikujuliste silmade ja selgete näojoontega. Kuid Maria ilule vaatamata ei olnud poiss mitte kunagi mõelnud tüdrukust seksuaalses võtmes. Jakob ei uskunud, et ta võiks kellessegi armuda ja teda siis poolpaljana pildistada. Ilmselt ei söandaks ta sellisel juhul tüdruku lähedalegi minna, rääkimata tema riiete kohendamisest. Võib-olla ta just seetõttu ei tundnudki Maria vastu midagi, et ta võttis tüdrukut kui asja, nagu suurt nukku, mille riideid ta vahetevahel sättis ning pead ja käsi keeras. Ta polnud õieti mitte kunagi mõelnud, mida tüdruk sel ajal tunda võis. Päriselt tunda. Siis, kui Jakob seadis ta juukseid ja kleite ja pööras ta pead. Mis siis, kui selline objektistamine tegi tüdrukule hoopis haiget?
Pärast fotosessiooni, kui Jan oli Jakobi kogu kolaga poisi kodu juures maha pannud, oli Jakobil eduka päeva üle nii hea tuju, et ta oleks võinud praegu lausa tunde seista Hanna etteheitvate pilkude all.
Kuid tüdrukul ei olnud Facebooki kontot ja poiss ei teadnud ta telefoninumbrit. Ta teadis ainult maja, kus Hanna elas, kuid nii palju vaprust tal siiski ei olnud, et tüdrukut sinna otsima minna.
11
Olivia klõpsis Joakim Lindi Facebooki fotodel. Tal olid need juba ammu peas, kuid ta ei väsinud neid vaatamast. Enamasti olid need puhkusefotod: naeratav Joakim, lainelaud kaenlas, valge liivaga rannal, kirjus särgis bambusesalus või suusariietes ja suurte suusaprillidega lumiste mägede taustal poseerimas. Fotosid igapäevaelust Joakimil eriti ei olnudki. Noormees kas ei pidanud neid oluliseks või ei tahtnud ta oma elu sõpradega jagada. Olivial oli sellest kahju, need pildid oleksid noormehe kohta kindlasti rohkemat öelnud.
Iga kord, kui tüdruk Joakimi FB-lehte külastas, lootis ta salamisi uusi fotosid leida.
Lootis ja kartis.
Olivia tähelepanu olid kohe algul köitnud mõned fotod, kus Joakim oli koos ühe pikkade tumedate juustega ilusa tüdrukuga. Kuid õnneks rahustas pildiallkiri „Minu õde” Olivia üsna kiiresti maha. Joakimi õde paistis poisist aasta või paar vanem. Tüdrukul olid tegelikult vennaga üsna sarnased näojooned: ovaalne nägu, kastanpruunid juuksed, mandlikujulised silmad ning aval naeratus. Olivia uskus, et kui poisil oli juba nii kena õde, siis ei vaata ta kindlasti ka oluliselt igavamaid või ilmetumaid tüdrukuid.
Olivia tõusis ja läks peegli ette. Ta uuris oma nägu – silmi, kulme, nina, põsesarnu, huuli – ega suutnud otsustada. Ta ei suutnud otsustada, kas ta meeldiks Joakimile või mitte. Kas ta oli piisavalt ilus? Piisavalt eriline? Kas ta oli üldse Joakimi maitse? Ta ju ei teadnud, võib-olla meeldisid poisile hoopiski blondid tüdrukud. Või lühikest kasvu tüdrukud. Või need, kes pidevalt itsitasid ja naerda kihistasid ning end alati ja igal pool palju abitumaks ja saamatumaks tegid, kui nad päriselt olid. Võib-olla tal ei oleks isegi mitte teoreetiliselt vähimatki lootust?
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
