teada, et ta oli õigel teel.
9
Hanna vaatas kella. See oli alles pool kolm. Üle poole ööst oli veel ees, kuid ometi oli tal tunne, et magamisest ei tule enam midagi välja. Viimasel ajal juhtus juba muret tekitavalt sageli, et ta keset ööd ärkas ja siis tükil ajal enam und ei saanud.
Hanna ei mäletanud taas kord, mida ta unes nägi, kuid ta oli täiesti kindel, et see oli olnud seesama unenägu. Unenägu või mälestus. Luupainaja, millest ta ärkas alati higist läbimärjana ning tundega, et unenägu ikka veel tema toas ringi hiilib. Justkui oleks unenäost midagi päris ellu kaasa tulnud. Tegelikult tuligi. Arusaam, et ta ei näinudki õieti und, vaid et need olid tema mälestused, mis keha puhkeolekus kuskilt ajusopist pinnale kerkisid. Ja siis veel hirm. Halvav hirm. Hirm selle ees, et see võib juhtuda uuesti. Hirm, et kuskil oli keegi, kes teadis, mis temaga juhtus. Hirm, et see, mis juhtus, tuleb välja, et keegi veel saab sellest teada. Või et ta ise saab teada ning peab sellega edasi elama.
Kuid veel hullem oli mõte, et lisaks Hanna hirmudele, mida need unenäod põhjustasid, võis sealt ka päriselt midagi välja lipsata. Mõni jõletu unenäoolend või kurjus, mis end kahe maailma vahelisest praost sisse pressis. Keegi, kes nüüd toanurgas passis ja tema hirmust toitus. Keegi, kes siis, kui Hanna uuesti uinub, tuleb ja ta näo katki kratsib, keegi, kes ihkab ta verd või koguni hinge.
Hanna isegi ei märganud, millal see algas. Ent järsku peksis ta süda metsiku hooga. Tüdrukul oli tunne, et ta sureb või et kohe tabab teda infarkt. Ja sellest ei olnud vähimatki kasu, et ta teadis, et see ei olnud tegelikult nii. Et seda oli ka varem juhtunud ja ta oli need hood üle elanud. Sest hirm varjutas kogu ta kaine mõistuse.
Õhku ei olnud. Ta hingeldas nagu astmahaige. Silmade taga hõõgus. Hanna oleks tahtnud täiest kõrist appi karjuda, kuid ta suust vallandus vaid vaikne kägin. Ta nägi vaimusilmas, kuidas vanemad ta siit hommikul leiavad. Surnult. Võib-olla lõhki rebitult. Ta ei tahtnud surra! Ja ta ei tahtnud, et ta vanemad peaksid midagi sellist üle elama.
Hanna surus sõrmed mõlemalt poolt ümber voodi äärte ja vajutas, vajutas nii kaua, kuni sõrmeliigesed ning lihased tulitasid ja peaaegu tuimaks muutusid. Kui tal jaks üles ütles, hakkas ta nutma. See oli tegelikult hea, sest paanika oli nüüd möödas. Järel olid vaid enesehaletsus ja jõuetu viha, lootusetus, et see kunagi ei lõppegi.
Hanna ajas end ettevaatlikult voodist üles. Ta käed ja jalad värisesid. Justkui oleks ta tükk aega jooksnud või jalgrattaga sõitnud. Nagu äsja sündinud vasikas koperdas ta nõrkadel jalgadel kapini ja pani selga kuiva T-särgi. Seejärel jõi ta ära klaasi vett ja vaarus uuesti voodisse. Voodi lõhnas endiselt hirmu järele. Nagu ka higi ja pisarate järele.
See kõik juhtus viis kuud tagasi. Mai alguses. Tema eelmises elus.
See, mida ta ei mäletanud.
Ükskõik kuidas ta ka ei püüdnud seda ööd meelde tuletada, ei suutnud ta ainsatki mälupilti taastada. Kuid ometi ta teadis, et midagi oli juhtunud. Ehkki ta aju oli selle blokeerinud. Võib-olla seetõttu, et see oli nii hirmus. Või oli ta lihtsalt nii purjus olnud. Või mõlemat. Või ei olnudki tal tegelikult midagi mäletada? Ehk ta mäluaugud olidki lihtsalt augud ta mälus? Tühjad kohad, mida ei olnudki võimalik täita?
Hanna oli kuskilt lugenud, et kui inimene on väga purjus, siis ei pruugi aju mälestusi talletada. Hiljem pole mitte midagi meenutada, sest igasugune info toimunust puudub. Võib-olla just see temaga juhtuski?
Nende klassil oli viiendal mail matemaatikas tasemetöö ja pärast seda oli üks ta klassivend enda pool peo teinud. Hanna oli joonud tookord rohkem kui tavaliselt. Rõõmust ja kurbusest. Rõõmust, et töö oli üllatavalt lihtne, ja kurbusest, sest ta oli oma pikaaegsest kallimast äsja lahku läinud. Tüdruk teadis, et ta poleks pidanud sinna peole üldsegi minema. See oli nagu noa keeramine värskes haavas. Aga ju tal oli siis seda nuga vaja, sest just tema oli nende suhte lõpetanud. Salamisi oli ta lootnud peol poisiga rääkida, kuid poiss polnud end isegi näole andnud.
Hanna oli peol küll joonud, aga kohe kindlasti mitte nii palju, et tal oleks võinud selline mälukas tekkida. Ja see pani teda omakorda mõtlema, et see ei saanud olla ainult alkoholist. Keegi pidi olema midagi ta joogi sisse seganud.
Ainult et tal polnud aimugi, kes. Ja millal? Ja millal juhtus kõik edasine?
Esimene asi, mida ta mäletas, oli linnulaul. See ületas oma intensiivsuselt isegi peavalu, mis oli teine asi, mida ta tajus. Silmi avades oli ta algul näinud ainult rohelist. Hanna oli ärganud pingil keset mingit parki. Ja tal polnud siiani vähimatki aimu, kuidas ta sinna sattus. Või mis üldse viimase kuue-seitsme tunni jooksul juhtus. Viimane asi, mida ta tookord meenutada suutis, oli see, kuidas ta esikus kingi jalga pani. Esimese hooga arvas tüdruk tookord, et ju ta oli koduteel veidi puhata tahtnud, pingile istunud ja sinna magama jäänud.
Tal oli peol joodud alkoholist süda ikka veel nii paha, et mõte enda liigutamisest ei tulnud kõne allagi, seepärast oli Hanna hetkeks lootnud, et äkki jääb ta uuesti magama ja ärkab siis palju parema enesetundega. Kuid siis oli teda tabanud kummaline aimdus, et midagi oli valesti. Halvav hirm koos kohutavate fantaasiapiltidega mähkis ta endasse ja tüdruk ei osanud pärast isegi arvata, kui kaua see tunne kestis.
Hanna taipas, et midagi oli juhtunud, selle järgi, et ta randmed valust tulitasid. Lähemal vaatlusel selgus, et neil olid sügavad vorbid ning kohati oli käenahk koguni verele hõõrdunud. Siis tundis ta valu ka suus ja avastas keelega kobades põse sisekülgedelt mõned haavad. Ilmselt oli ta ise oma suu katki hammustanud. Hirmust. Või paanikast.
Jäljed randmete ümber viitasid aga sellele, nagu oleks teda kuskile kinni seotud. See oligi kõik, mida ta teadis toona ja ka praegu, viis kuud hiljem. Rohkem vastuseid tal ei olnud. Olid küll imelikult reaalsed unenäod, kuid Hanna polnud lõpuni kindel, kas neid usaldada.
Hanna ei läinud tookord politseisse. Tal poleks neile midagi öelda olnud. Ta ei mäletanud midagi. Ja vaevalt, et ka politsei oleks mingeid muid tõendeid leidnud. See, või need, kes olid teda kinni hoidnud, ei olnud teda vägistanud.
Vahel ta mõtles, et ehk toimus midagi palju hullemat.
10
Väljas oli ebameeldivalt jahe. Poisi sõrmed olid külmast pisut kanged, kui ta kaamera sätteid muutis, ehkki tema oli neist kõige paksemalt riides. Tüdrukud kandsid ainult õhukesi läbipaistvaid kleite, sukki ja kingi. Janil oli must ülikond. Jakob lubas neile, et teeb nii kiiresti, kui saab, ometi kulus uute kaadrite tegemiseks neetult kaua aega.
Jakob oli kõik kolm kodust leitud termost kuuma teed täis valanud ja lootis, et sellest piisab. Et tema südamele ei jääks tüdrukute kopsupõletik või mõni muu külmetushaigus. Jani pärast ta endalegi üllatuseks eriti ei muretsenud.
Poiss märkas, et Doris oli viskit kaasa võtnud ja ka Janil oli põues plasku. See hoidis neid vähemalt tegevuses ja andis petlikku soojust. Jakob tahtis fotod enne tehtud saada, kui joodud viski Jani ja tüdrukute nägudelt peegelduma hakkab. Selleks polnud üldsegi palju vaja. Ta teadis, et lähikaadrid reedavad isegi väikese tarbitud alkoholikoguse: läikivad silmad, pisut fookusest väljas pilk, lõtvunud näolihased, võibolla ka näo punetus, kuigi üldiselt oli see juba teine level, mida treenimata silm märgatagi ei osanud, kuid mida professionaali fotodelt mitte kunagi leida ei oleks tohtinud.
„Pidage veidi hoogu, kaua enam ei lähe,” manitses Jakob Oljat, Dorist ja Jani, kes paistsid arvavat, et saavad peagi õhtule. Või oli neil tõepoolest nii külm.
„Võtke ikka teed ka. Muidu ma pean need termosed sama targalt koju tagasi tassima,” lausus poiss, ema piknikukorvis
