nüüd.
Ja mitte enam.
Hanna tundis end oma uue välimusega sama võõralt ja eksinult, kui võõrana ta sellega ilmselt ka teistele paistis. Sisimas ta teadis, et see ei olnud päriselt tema. See oli vaid maskeering. Ta kandis maski, mille taga oli tegelikult tühjus. Tema vana mina ei olnudki enam. Olid vaid killud, mis ta oli kokku korjanud ja millest nii hästi-halvasti, kui oskas, endale uue fassaadi ehitanud. Aga see ei olnud tema. Ja just seepärast ei saanud keegi talle ka enam haiget teha.
See teadmine andis jõudu. Ja ka see, et ühelgi tema klassikaaslastest ei olnud aimu, mis temaga juhtunud oli. Ehkki ka tal endal tegelikult ei olnud.
Esimesel septembril, kui ta uude kooli tuli, olid kõik vaadanud teda nagu pidalitõbist, kuid Hanna oli selle, hambad ristis, välja kannatanud. Ta polnud eriti kellegagi rääkinud ja viimaks, pärast paari nädalat, ei küsinudki keegi temalt enam midagi ega püüdnud ta vastu kena olla või teda kuhugi kutsuda. Ja see oligi hea, ta tahtis, et ta rahule jäetaks. Tal oli endagagi piisavalt palju tegemist. Enda mõtetega ja normaalsena püsimisega. Koospüsimisega. Keegi poleks teda ilmselt uskunud, kui ta oleks tunnistanud, et igal hommikul tegi ta seda uuesti. Korjas kokku need killud, mis tast järel olid, pani need kuidagi kokku ja astus uksest välja. Tehes näo, nagu kõik oleks hästi, ehkki terve ta sisemus hoopiski karjus.
Jakobil oli avanenud alles eelviimases vahetunnis võimalus tüdrukuga omavahele jääda. Andestamatu viga, mille Hanna oli teinud, kui oli otsustanud raamatukogust läbi põigata ja nädala üle tähtaja läinud raamatu tagasi viia. Kui ta sealt väljus, seisis Jakob koridoris ja tüdruk oli täiesti kindel, et poiss oli just teda oodanud.
„Kuidas sul läheb?”
„Mis mõttes?”
Hanna ei saanud tõepoolest aru, mida Jakob silmas pidas. Kas Jakobil oli tõesti julgust meenutada seda, millises seisus ta tüdruku reede õhtul tänavalt leidnud oli? Ja mis nüüd edasi pidi saama? Kas Jakob hakkabki talt seda iga päev küsima või?
„Niisama,” puterdas Jakob. „Üldiselt.”
„Kas sul ei ole midagi paremat teha?”
Hanna vajutas huuled kriipsuks ja jäi Jakobile oma tõsise, ei, pigem hirmuäratava pilguga otsa vaatama. See peab ometi mõjuma, sisendas ta endale.
Jakob ei olnud ilmselgelt tüdruku niisugust reaktsiooni oodanud. Poiss hammustas mõtlikult huulde, justkui kaaludes, kas seda vestlust õnnestub veel kuidagi päästa.
„Ma lihtsalt mõtlesin küsida, et…”
„Unusta ära!”
Hanna oli lõiganud Jakobi lause katki ja lipsanud minema veel enne, kui poiss end üldse koguda jõudis.
Ta oli Jakobist kerge vaevaga lahti saanud. Või kas ikka oli? Ühe hiljuti kuskilt loetud teooria järgi pidavat inimestele hakkama meeldima just need inimesed, kellele nemad ise meeldivad.
Ja just praegu lebaski Hanna oma voodil ja mõtles, kas ta tõesti võiks Jakobile sellise peletisena meeldida? Või plaanis poiss arstiks saada ja tundis seepärast huvi teda tabanud paanikahoo vastu? Talle meenusid lood arstidest, kes olid juba lapsena hiiri ja konni lahanud, sest kihk uute teadmiste järele oli nii suur.
Olgu, kuidas oli, Hanna ei kavatsenud poisile seda rõõmu kinkida. Esiteks ei olnud ta päriselt selline peletis ja teiseks plaanis ta oma paanikahoogudega midagi ette võtta.
Kuigi tal polnud vähimatki aimu, mida ta selleks tegema pidi. Ainuüksi sellele mõtlemine teda ei aidanud. Samuti ei aidanud vähimalgi määral see, et ta kinnitas endale, et ta on tugev ja saab sellega hakkama. Et ta saab oma eluga hakkama.
Kuid ei elu ega paanika ei allunud tema tahtele. Just siis, kui ta juba uskus, et seda enam ei juhtu, tuli järjekordne hoog ja niitis ta jällegi jalust.
Ja iga kord tundis Hanna surmahirmu.
6
Järgmisel hommikul, või pigem keskpäeval, pärast silmi avavat ööd ärgates ei tajunud Olivia enam pooltki sellest selgusest, mida ta mäletas end tundnud olevat. Kuigi maailm ei paistnud õnneks ka siiski päris selline, nagu see varem oli olnud. Joovastus oli küll möödas, kuid mälestus sellest oli alles, nagu kummaline veendumuski, et kõik läheb hästi, et ta on õigel teel. Teadmine, et kusagil oli see poiss, kes oli kuidagi kogu selle protsessi käima lükanud. Ise seda aimamata.
Kusagil oli see poiss ja tema tõeline elu. Just see veendumus tõukas Olivia voodist välja ning andis talle energiat. Ta pidi tegutsema, sest see poiss ja uus elu ootasid teda.
Esmaspäeva hommikul oli Olivia palju kauem kui tavaliselt oma riidekapi ees seisnud. Ta valis hoolega, enne kui ühe lihtsa A-lõikega musta seeliku ja helelilla džempri kasuks otsustas. Isegi juuksed jättis ta lahti, mitte ei pannud hobusesabasse nagu harilikult. Sisemine muutus nõudis ka väliseid muutuseid, ehkki ta käitus vaid oma vaistu järgides. Ta lihtsalt tundis, et vajab oma ellu mingit värskust, mis aitaks tal olla otsusekindel. Sest seda läks tal täna tarvis.
Ta pidi teada saama.
Olivia süda peksis, kui ta veidi närviliselt jalalt jalale tammus. Käsi, mis hoidis õlakoti sanga, muutus higist kleepivaks. Kurat, et tal siin nüüd ka nii kaua praadida tuli! Kõik teised olid klassist välja valgunud ja juba ka Olivia silmist kaduda jõudnud, kuid poiss, keda tema ootas, arutas ikka veel midagi matemaatikaõpetajaga.
Oliviat valdas lisaks närvilisusele kärsitus. Ta lihtsalt pidi teada saama, ning seepärast ei tundunud ükski võte talle liiga räpasena. Isegi mitte see, mida ta kohe kasutama asus.
Ta oli terve päeva selleks jutuajamiseks hoogu võtnud, kuid ikka viimaks kartma löönud. Ent nüüd ei saanud ta enam taganeda. Pealegi, ta oli ju märganud, kuidas poiss teda päev otsa vaadanud oli. Ehkki, kui aus olla, siis ei olnud ta ainus. Ka paljud teised olid Oliviat uurivalt silmitsenud ning paar ta klassiõde olid lausa küsinud, kas ta kavatseb täna peale kooli kuhugi minna. Ma sain ilmutuse, oleks ta soovinud lausuda, kuid naeratas selle asemel hoopis äraolevalt. Ta teadis, et seda lausa õhkus temast – uut ja puhast energiat.
Artur oleks klassist väljudes Oliviaga peaaegu kokku põrganud. Tüdrukut märgates naeratas poiss laialt ja Olivia naeratas talle vastu. Ainult selle vahega, et kui Artur naeratas seepärast, et tal oli hea meel tüdrukut näha, siis Olivia naeratus tähendas, et tüdruk tundis juba sisimas, et poiss oli lõksus. Olivia tegi seejärel näo, nagu oleks ta jäänud lugema teadetetahvlit koridori seinal, ning kõndis siis koos Arturiga garderoobi poole.
„Kuhu sa reedel kadusid?” küsis Artur, endale mustapunaseruudulist salli kaela kruttides.
„Kuhugi ei kadunud. Pidu sai läbi ja me võtsime Lennaga takso.”
„Ma otsisin sind. Ma mõtlesin, et…”
Artur otsis sõnu, kohendas pisut närviliselt prille. Olivia teadis, et ta meeldis poisile. Koguni nii palju, et Artur tema juuresolekul tavaliselt veidi puterdama ja kogelema hakkas. Nagu ka nüüd.
„…ma oleksin võinud su koju saata,” sõnas poiss lõpuks.
Tõenäoliselt oli Artur taibanud, et viimane aeg oli haarata härjal sarvist. Ta oli reedese peo ajal tüdrukut piiranud, kuid Olivia oli teinud kõik, et ei peaks temaga kahekesi jääma. Ta poleks iial arvanud, et kõigest kaks päeva hiljem otsib tüdruk ise tema tähelepanu.
Olivia
