põntsu. Ilmselt on hea, et ta end teise nime all merel varjab. Ta istus ainult kuusteist kuud. Kõik teised said vähemalt viis aastat ja Kubiak teenis peaauhinna.”
„Isiklik elu?” küsis Geimar.
Lacy vastas: „Kaks lahutust, praegu vallaline. Teine naine jättis ta maha, kui ta vangi läks. Esimesest abielust üks poeg, kes elab Californias ja peab restorani. Süü omaksvõtmisel maksis Myers sada tuhat trahvi. Kohtu ees ta tunnistas, et tema kohtukulud olid samas suurusjärgus. Need koos trahviga jätsid ta kuivale. Nädal enne vangiminekut andis ta sisse pankrotiavalduse.”
Hugo viskas lauale mõned suurendatud fotod ja ütles: „See teeb asja natuke põnevamaks. Klõpsasin pildi tema laevast, kui me temaga kohtusime. See on viiekümne kahe jala pikkune meresõidukaater, väga korralik alus, mis läbib ühe tankimisega kakssada miili ja mahutab mugavalt neli inimest. Registreeritud on see Bahama varifirmale, mistõttu ma numbrit ei saanud, aga võib arvata, et laeva hind on vähemalt pool milli. Ta vabanes vanglast kuus aastat tagasi ja Florida advokatuuri andmetel ennistati tema litsents kolme kuu eest. Kontorit tal ei ole ja ta ütleb, et elab laevas, mida ta võib küllap ka rentida. Ikkagi tundub see mulle üsna kulukas elustiil. Nii et tahes-tahtmata tekib küsimus, kuidas ta seda endale lubada saab.”
Lacy võttis jutujärje üle. „Väga võimalik, et näiteks kui FBI kaela sadas, mattis ta osa saagist maksuparadiisidesse. See oli suur maffiajuhtum, rohkete ohvritega. Rääkisin ühe allika, endise prokuröriga, kes olevat enda sõnul kogu aeg kahtlustanud, et Mix-Myers peitis osa raha ära. Ta ütles, et paljud süüalused püüdsid raha varjata. Aga seda me ei saa ilmselt kunagi teada. Kui FBI seda seitse aastat tagasi üles ei leidnud, siis võib julgelt arvata, et ka meie seda praegu ei leia.”
Geismar pomises: „Justkui meil oleks aega otsidagi.”
„Just nimelt.”
„Nii et see mees on suli?” küsis Geimar.
Hugo ütles: „Igal juhul on ta süüdimõistetud kurjategija, aga ta on oma aja ära istunud, hüvitise maksnud ja nüüd advokatuuri täieõiguslik liige nagu meiegi kolmekesi.” Ta heitis pilgu Sadelle’ile ja vedas näole põgusa naeratuse, mis jäi vastuseta.
Geismar lausus: „Võib-olla oleks liiast teda suliks nimetada, nii et ütleme siis lihtsalt, et ta on kahtlane tüüp. Ma ei ole kindel, kas ma raha peitmise juttu usun. Kui ta raha maksuparadiisi kantis ja pankrotimenetlejale valetas, siis kõnniks ta pettuse pärast ikka veel tulistel sütel. Kas ta hakkaks siis niimoodi riskima?”
Hugo vastas: „Ma ei tea. Ta paistab olevat üpris ettevaatlik. Ja pidage meeles, et ta on juba kuus aastat vanglast väljas. Floridas pead ootama viis aastat, enne kui saad uuesti advokatuurikohta taotleda. Ootamise ajal teenis ta võib-olla siit ja sealt nii mõnegi dollari. Ta paistab üsna leidlik.”
Lacy küsis: „Mis tähtsust sellel õieti on? Kas me uurime teda või korrumpeerunud kohtunikku?”
„Õige tähelepanek,” märkis Geismar. „Ja ta andis mõista, et see kohtunik on naine?”
„Justkui andis,” kostis Lacy. „Mitte päris selgesti.”
Geismar vaatas Sadelle’i poole ja ütles: „Võib arvata, et meil on Florida osariigis poliitiliselt korrektne arv naiskohtunikke.”
Sadelle tõmbas vaevaliselt hinge ja kõneles oma tavapärase nikotiinist räsitud häälega: „Oleneb. Kümned piigad tegelevad liikluskohtu ja taoliste asjadega, aga siin kõlab sedamoodi, et tegemist on ringkonnakohtu tasandil korruptandiga. Seal on kuuesajast kohtunikust umbes kolmandik naisi. Kuna üheksa kasiinot on üle osariigi laiali, siis pole mõtet mõistatamise peale aega raisata.”
„Ja see nõndanimetatud maffia?”
Ta vedas nii palju õhku sisse, kui kopsudesse mahtus, ja ütles: „Kes teab? Kunagi oli Dixie maffia, Rednecki maffia, Texase maffia – kõik sarnased pätikambad. Paistab, et enamjaolt on nende kohta palju legende ja vähe registreeritud kuritegusid. Lihtsalt kari lõunaosariikide jõmme, kellele meeldis viskit müüa ja käsi väänata. Niinimetatud kalamaffiast ega rannikumaffiast pole mitte kuskil sõnagi. Mitte et neid poleks sellepärast olemas, aga mina lihtsalt ei leidnud midagi.” Ta hääl katkes ja ta pidi uuesti õhku ahmima.
„Ärme kiirusta,” sõnas Lacy. „Ma sattusin Little Rocki ajalehes ühele artiklile, mis on peaaegu nelikümmend aastat vana. Selles on üsna värvikalt juttu ühest mehest nimega Larry Wayne Farrell, kellel oli Arkansase deltas mitu kalarestorani. Paistab, et avalikult tegeles ta sägakala müügiga ja selle varjus äritses salaalkoholiga. Mingil hetkel muutusid tema ja ta nõod auahneks ning laienesid hasartmängude, prostitutsiooni ja varastatud autode vahendamise peale. Täpselt nagu Myers ütles, liikusid nad läbi lõunaosariikide ja otsisid kogu aeg pistisemaiaid šerifeid, et reorganiseeruda. Lõpuks jäid nad pidama Biloxi ümbrusse. See on pikk artikkel ja üksikasju pole mõtet välja tuua, aga need tüübid jätsid igatahes endast maha hämmastavalt palju laipu.”
Sadelle teatas: „Nonii, minu viga. Tänan valgustamast.”
„Pole tänu väärt.”
Hugo lausus: „Kas tohib ilmselge küsimuse küsida? Kui ta esitab kaebuse ja me läheme sellega kohtuniku juurde ja alustame juurdlust ja asjad kisuvad tõepoolest ohtlikuks, siis miks ei võiks me lihtsalt FBI-sse pöörduda? Myers ei saa meid siis enam takistada, ega ju?”
„Muidugi mitte,” vastas Geismar. „Ja täpselt nii lähebki. Mitte tema ei toimeta juurdlust, vaid meie. Ja kui meil on abi tarvis, siis me seda kindlasti ka saame.”
„Nii et me võtame selle siis ette?” küsis Hugo.
„Pagana pihta, muidugi võtame, Hugo. Meil ei ole tegelikult ju valikut. Kui ta esitab kaebuse ja süüdistab kohtunikku väärtegevuses või korruptsioonis, siis põhikirja järgi ei jäägi meil midagi muud üle kui olukorda hinnata. Lihtne. Sa närveerid?”
„Ei.”
„Lacy, on sul kõhklusi?”
„Muidugi mitte.”
„Väga hea. Andke härra Myersile teada. Kui ta tahab mu häält kuulda, siis kutsuge ta toru otsa.”
Myersi kutsumine toru otsa võttis aega kaks päeva ja kui Lacy temaga lõpuks kontakti sai, ei näidanud ta üles erilist huvi, et üldse Lacy või Geismariga vestelda. Ta ütles, et on praegu äriasjadega „hõivatud” ja helistab hiljem tagasi. Side oli nõrk ja krabisev, justkui oleks ta kusagil maismaast kaugel. Järgmisel päeval helistas ta Lacyle teiselt numbrilt ja palus Geismarit, kes talle kinnitas, et kaebusele pööratakse täit tähelepanu ja seda hakatakse otsekohe uurima. Tunni aja pärast helistas Myers uuesti Lacyle ja palus kokkusaamist. Ta ütles, et tahab Lacyt ja Hugot veel korra näha ja asjast põhjalikumalt rääkida. Oli palju taustainfot, mida ta ei saanud kirjalikult esitada, olulist materjali, mis nende juurdluse käigus hädavajalikuks osutub. Ta keeldus kaebust allkirjastamast ja sisse andmast, kui nad temaga uuesti ei kohtu.
Geismar ütles neile, et nad läheksid, ning seejärel ootasid nad, kuni Myers on kohtumispaiga valinud. Myers viivitas nädal aega, öeldes, et nad on Carlitaga parajasti Bahama saartel „Abaco ümbruses sehkendamas” ja tulevad mõne päeva pärast Floridasse tagasi.
Laupäeva õhtupoolikul, kui temperatuur püsis kolmekümne viie peal, sõitis Lacy ühte arenduspiirkonda, mille väravaid justkui kunagi kinni ei pandud, ning tiirutas järjestikuste tehisjärvekeste vahel, kus odavad purskkaevud sooja vett õhku sülgasid. Ta möödus rahvarohkest golfiväljakust, rivistikku
