rahvast murdu ja Tappacola teeb suurt raha.”
„Ja jagab seda Vonni ja tema poistega?” küsis Hugo.
„Teiste seas ka nendega, aga ärme rutta ette.”
Lacy lausus: „See on Brunswicki maakonnas, mis kuulub kahekümne neljandasse ringkonda. Kahekümne neljandas on kaks ringkonnakohtunikku, üks mees ja üks naine. Kas ma olen õigel teel?”
Myers muigas ja koputas suletud toimikule laual. „Siin on kaebus. Annan selle teile hiljem üle. Kohtunikuks on tema ausus Claudia McDover, ametis juba seitseteist aastat. Temast räägime hiljem. Esialgu lubage mul rääkida taustalugu. See on väga oluline.
Ent tagasi Tappacola juurde. Hõim oli kasiinonduse küsimuses raevukalt lõhestunud. Vastuseisu juhtis agitaator nimega Son Razko, kes oli kristlane ega sallinud hasartmänge kõlbelistel kaalutlustel. Ta korraldas oma poolehoidjate tegevust ja paistis, et neil on ülekaal. Kasiino pooldajad tõotasid kõigile rikkust – uusi maju, eluaegseid pensione, paremaid koole, tasuta kõrgharidust, tervishoidu, ja see nimekiri läks aina edasi ja edasi. Vonn Dubose rahastas salaja kasiino heakskiitmise asja, aga nagu tavaliselt ei leitud tema sõrmejälgi kuskilt. 1993. aastal pandi küsimus hääletusele. Hääletajaid, kes olid vähemalt kaheksateist aastat vanad, oli umbes kolmsada. Ainult neliteist ei käinud hääletuskasti juures, mida valvasid föderaalvalitsuse korrakaitsjad juhuks, kui asjad peaksid vägivaldseks kiskuma. Son Razko ja tema traditsionalistid said 54 protsendi häältega võidu. Järgnes räpane kohtuasi, milles nõuti hääletustulemuste tühistamist väidetava pettuse ja heidutuse tõttu, aga ringkonnakohtunik jättis selle nõude rahuldamata. Kasiino oli surnud.
Varsti oli Son samuti surnud.
Tema surnukeha leiti ühe mehe magamistoast koos tolle mehe naisega, mõlemat oli kaks korda pähe tulistatud. Nad olid alasti ja paistis, nagu oleks nad teolt tabatud. Naise abikaasa nimega Junior Mace arreteeriti ja ta sai süüdistuse mõlema isiku mõrvas. Ta oli olnud kasiinovaidluste ajal Razko lähedane liitlane. Mace eitas kaljukindlalt oma süüd, aga sellegipoolest pidi silmitsi seisma surmanuhtlusega. Protsess sai sedavõrd kurikuulsaks, et värskelt ametisse valitud Claudia McDover otsustas selle üle viia teise maakonda, kuid nõudis seejuures enda jurisdiktsiooni säilimist. Ta juhtis kohtuprotsessi ja soosis igas faasis süüdistavat poolt.
Kasiino ees seisis kaks märkimisväärset takistust. Üks oli Son Razko. Teine takistus oli asukoht. Suur osa Tappacola territooriumist oli madal soine ja vesine ala, peaaegu asustuskõlbmatu, aga kuiva maad oli siiski niipalju, et ehitada üks suur kasiino, mille ümber oleks piisavalt vajalikke aakreid. Probleem oli aga juurdepääsuga. Reservaati viis vana ja kehvasti hooldatud tee, mis poleks suuremale liiklusele vastu pidanud. Maksutulude, kõrgepalgaliste töökohtade ja erksate tulede lootuses nõustusid Brunswicki maakonna juhtfiguurid ehitama 288. osariigimaanteelt uue neljarealise maantee reservaadi piirini, mis jäi kasiino plaanitud asukohast vaid kiviviske kaugusele. Maantee ehitamine eeldas aga eramaade sundvõõrandamist või riigistamist ja suurem osa teele ette jäänud maaomanikke olid kasiino ehitamise vastu.
Maakond andis korraga sisse üksteist kohtuasja, milles nõuti plaanitava tee jaoks üheteistkümne maatüki sundvõõrandamist. Neid protsesse asus juhtima kohtunik McDover, kes sõitis advokaatidest jõhkralt üle, korraldas „kiirmenetlused”, nagu ta neid nimetas, ja juba mõne kuuga oli tal esimene vastuseisja kohtu ees. Selleks ajaks polnud enam erilist kahtlust, vähemalt mitte advokaatide seas, et ta on maakonnavalitsuse poole kaldu ja soovis maantee võimalikult kiiret ehitamist. Kui lähenes esimene kohtuprotsess, korraldas ta oma kohtusaalis kokkuleppeistungi ja nõudis kõikide advokaatide kohalolu. Selle maratonistungi jooksul kuulutas ta välja kokkuleppe, mille kohaselt maakond maksab igale maaomanikule tema maatüki eest vastavalt hindamisaktile kahekordse hinna. Florida seaduste kohaselt polnud suurt kahtlust, et maakond saab maad võõrandada. Küsimus oli kompensatsioonis. Ja ajas. Protsessi forsseerides säästis kohtunik McDover kasiinole mitu aastat ootamist.
Kui sundvõõrandamised juba plaanipäraselt edenesid ja Son Razko enam ei seganud, nõudsid kasiino pooldajad uut referendumit. Teisel korral said nad kolmekümne häälega võidu. Järgnes taas hagi, milles hääletustulemused väidetava pettuse tõttu vaidlustati, kuid kohtunik McDover ei rahuldanud seda. Tee oli vaba, et ehitada Treasure Key, mis avati 2000. aastal.
Junior Mace’i apellatsioonikaebused roomasid mööda süsteemi ringi ja kuigi mitu instantsi olid protsessi juhtinud kohtuniku ja tema otsuse suhtes kriitilised, ei leitud tõsiseid rikkumisi. Surmaotsus jäi jõusse ja aastad kulusid.
„Me uurisime seda juhtumit õigusinstituudis,” märkis Hugo.
„Mõrv leidis aset kuusteist aastat tagasi, nii et teie olite siis kui vanad – kahekümnesed?” küsis Myers.
„Enam-vähem. Mõrva ma ei mäleta, samuti mitte sellele järgnenud protsessi, aga instituudis seda mainiti. Kriminaalmenetluse kursusel vist. Midagi seoses vanglainformaatorite kasutamisega mõrvaprotsessides.”
„Teie sellest vist kuulnud ei ole?” küsis Myers Lacylt, kes vastas: „Ei ole. Ma ei kasvanud Floridas üles.”
Myers lausus: „Mul on selle mõrvaprotsessi kohta paks toimik koos kõigi vaidlustustaotlustega. Olen end aastate jooksul sellega kursis hoidnud ja tunnen peaaegu kõiki asjaosalisi, kui teil peaks abiallikaid vaja minema.”
„Kas Mace tabas siis naise koos Soniga voodist ja pani teo toime?” päris Lacy.
„Kahtlen selles. Ta väidab, et oli kusagil mujal, aga tema alibi tunnistaja on ebakindel. Kohtu poolt talle määratud advokaat oli kogemusteta kollanokk, kellel polnud erakordselt osavale süüdistajale midagi vastu panna. Kohtunik McDover lubas tollel tunnistajapinki kutsuda kaks vanglainformaatorit, kes ütlesid, et Mace oli kinnimajas tapmistega suurustlenud.”
„Kas me peaksime Mace’iga rääkima?” küsis Hugo.
„Mina alustaksin sellest küll.”
„Aga mispärast?” küsis Lacy.
„Sest Junior Mace teab midagi ja võib juhtuda, et ta räägib sellest teile. Tappacolas on kokkuhoidev ja kinnise suuga rahvas ning suhtub võõrastesse umbusklikult, eriti kui neil võõrastel on võim ja munder. Peale selle kardavad nad Dubose’i ja tema jõuku. Neid on ära heidutatud. Ja miks mitte suud kinni hoida? Raha tuleb nagu muda. Neil on majad ja autod, koolid ja tervishoid, tasutud õppemaksud. Milleks paati kõigutada? Kui kasiinos ajavad mingid gangsterid natuke musta äri, siis keda see huvitab? Hakkad rääkima, võid hoopis surma saada.”
„Kas me võiksime sellest kohtunikust rääkida?” küsis Lacy.
„Muidugi. Claudia McDover, vanus viiskümmend kuus, esimest korda valiti ametisse 1994 ja seejärel iga kuue aasta tagant uuesti. Kõikide tunnistuste kohaselt võimekas kohtunik, kes suhtub oma töösse ja kohtusaali täie tõsidusega. Kõik oma tagasivalimised võidab mäekõrguselt. Väga taibukas ja motiveeritud. Tema endine abikaasa oli Pensacolas tähtis arst, kellele meeldisid noored õed. Kole lahutus, milles tema, Claudia, tõmmati abikaasa ja tolle juristide jõugu poolt kuninglikult lohku. Haavatud ja vihane Claudia läks õigusinstituuti, et kättemaksu sepitseda, aga mingil hetkel otsustas selle vana poisi põrgusse saata. Ta asus elama Sterlingi linna, mis on Brunswicki maakonna keskus, ja ühines seal väikese kinnisvarafirmaga. Raske oli toime tulla ja varsti tüdines ta väikelinna juurapraksisest ära, siis aga mingil hetkel ristus tema tee Vonn Dubose’i omaga. Seda osa loost ma ei tea. Olen kuulnud räägitavat, et nad käisid vahelduva eduga kohtamas, aga seda ei ole tõestatud ega saagi ilmselt tõestada. 1993. aastal, kui Tappacola oli hääletanud kasiino vastu, tekkis Claudia McDoveril järsku poliitikahuvi ja ta kandideeris ringkonnakohtunikuks. Mina ei teadnud sellest midagi. Ma olin sel ajal advokaadina Pensacolas
