Armulõõm
1
KUIGI TÖÖPÄEV OLI ammu läbi ja kabineti täitis õhtuhämarus, istus Frederica kivistunud ilmel töölaua taga.
Xavieri heasüdamlikkus ja mõistlikkus lubasid neil jääda sõpradeks ka pärast lahutust, kuid ometi tekitas kokkuvarisenud abielu Fredericale siiani südamevalu. Nad jõudsid koos olla vaevalt aasta, kui Xavier teatas, et abiellumine oli viga. Frederica ei suutnud mõista mehe rahulolematust seoses naise täieliku töössepühendumisega. Kuni tema unistas lastest ja murdis pead, kuidas tööd ja perekonnaelu paremini kokku sobitada, planeeris Xavier juba lahutust.
Kuidas ta küll sellise vea tegi?! Ometi tundus, et ta armastab Xavieri, teab mehe harjumusi, tunneb iseloomu…
Frederica pidi endale tunnistama, et lahutusest möödunud kahe aasta jooksul unistas ta endiselt perekonnast, kuid mitte Xavierist.
Lõpuks hakkas ta mõtlema lapse adopteerimisele. Kasulapse ajutine kasvatamine oli samm õiges suunas. Frederica lootis meeleheitlikult, et talle antakse luba lapsendada Emie-Paul, võluv viieaastane poiss, kes oli elanud viimase aasta tema juures.
Nagu tänapäeval ikka, algas kõik televiisorist. Vanaemal oli õigus nagu alati, kui ta rääkis, et mitte mingil juhul ei tohi jätta viieaastast last üksi televiisori ette. Frederica oli hetkel, mil lastesaated lõppesid, toast väljas. Igavusest hakkas Emie televiisoripuldi nuppe klõpsutama ja sattus spordikanalile.
Näidati jalgpallimatši, kohalik Olympique kohtus Pariisi klubiga. Marseille’i klubi rivistuses esines esimest korda see noor ladinaameeriklane – kuidas ta nimi oligi? Vist Pereira. Kui kohtumine lõppes, jäi Emie tükiks ajaks vaikseks. Poisile ei meeldinud tundeid välja näidata – elu koos bioloogilise emaga oli teda õpetanud. Aasta jooksul oli Frederica poissi tundma õppinud ja taipas varsti, et Emie tahaks jalgpalli mängida.
Miks just jalgpalli? Kas ilmas on vähe muid mänge! Aga miks ka mitte…
Frederica jäi mõttesse. Poiss peab suhtlema eakaaslastega. Ei ole mõeldav, et ta kogu elu ripuks ema seelikusabas.
Sõit lähedal asuvale staadionile ei kujunenud kuigi lootustandvaks. Selgus, et vastuvõtt treeningrühmadesse oli juba lõppenud. Naisel õnnestus administraator pehmeks rääkida ning too leidis vaba koha ja andis isegi laste nimed, kes olid väljavalitute nimekirjast välja jäänud, kuna vanematel ei olnud raha, et treeningute eest maksta. Lõbu ei olnud just odavate killast: väljaku rent, liiga osavõtumaks, vorm ja muu inventar – kõik lastevanemate kulul. Põhiline häda oli aga selles, et ei jätkunud treenereid, kes lastega tegeleksid.
Frederica läks keema. Tuleb välja, et staadionile pääsevad vaid rikkad? Kõik ajalehed aina pasundavad – jalgpall on kõige demokraatlikum spordiala. See ei ole tennis või iluuisutamine.
“Kui võtaksite treeneri kohustused enda kanda,” ütles administraator, neljakümnele lähenev ilmetu kiilaspea, “oleksid pooled probleemid kohe lahendatud. Kõik muu on lahendatav. Maksate liiga kassasse teatud summa ning me eraldame teile väljaku ja lülitame rühma treeningugraafikusse. Ametlikud mängud toimuvad korra nädalas erinevates kohtades.”
Frederica silmitses nimekirja. Seal seisis viisteist nime ja… pooled olid tüdrukud. On aga lugu. Enne ei olnud talle pähe tulnud, et poisid ja tüdrukud võiksid koos treenida. Aga kui hästi mõelda, siis miks ka mitte?
“Hästi,” lausus ta süngelt, “olen ühiskondliku tööga harjunud. Kui palju ja millal pean sisse maksma?”
Tõrge tekkis tühjast asjast – oli vaja leida nõutav summa. Omast rahast olid Frederical järel vaid riismed. Tuleb minna raha lunima.
Tuhat franki. Tuhat närust franki! Frederica tahtis visata kortsunud rahatähed ülemuse nahaalselt rahulolevasse näkku. Õigusbüroo, kus ta advokaadina töötas, oli üks rikkamaid Lõuna-Prantsusmaal ja Frederica juba rõõmustas, kui ülemus lubas kasupoja jalgpallivõistkonda toetada. Ta ei suutnud ikka veel uskuda, et ühe rikka firma toetus võiks olla vaid õnnetud tuhat franki.
Nelja- ja viieaastaste, vaestest peredest laste vormi ning muu inventari jaoks oli vaja mitu tuhat franki. Kui ta teavitas sellest büroo nooremat partnerit, nentis too ülbe näoga, et kui Frederica kulutaks vaeste aitamise asemel rohkem aega ettevõtte kasumi teenimisele, võiks juhtkond vaadata ta “väikesele projektile” sootuks teisiti. Närukael teadis suurepäraselt, et vaeste kaitsmine ei too talle sisse sentigi ja ta isiklik pangaarve oli peaaegu tühi. Peale selle Palotin teadis, et Frederica viimane aktsioon, millega anti peavarju vägivalla ohvriks langenud naistele ja lastele, tõi firmale ajakirjanduses palju positiivset vastukaja. Kahjuks tähendasid ajakirjanduse kiitvad hinnangud õigusbüroo bossidele vähe. Eriti võrreldes sularahaga.
Kõige rohkem vihastas Fredericat – õigemini ajas marru – see, et George Palotin, abielumees ja ta otsene ülemus, jõllitas ta rindu ja vihjas, et teeks ise soliidse personaalse panuse, kui naine tema suhtes “kena” oleks. Mees ei teinud sellelaadset ettepanekut esimest korda ja – kahjuks – mitte ka viimast korda. Kaebused teistele partneritele kutsusid esialgu esile muigeid, pärast märkusi ja lõpuks otseseid ähvardusi. Saatuse irooniana võttis büroo tihti ette asju, mis olid seotud seksuaalse ahistamisega, ja tavaliselt edukalt.
Jah, kaaslaste ringkaitse ja seaduste hea tundmine võimaldasid Palotinil alati veest kuivalt välja tulla, aga see ei saa kesta lõpmatuseni. Niipea, kui saab läbi tähtajaline tööleping (see juhtub kümne kuu ja viie päeva pärast), kaob Frederica kohe nelja tuule suunas. Ta oli väsinud olema naine, kes oli tööle võetud üldsuse survel ja keda vaevaliselt vanade semude klubisse vastu võeti, kuid esialgu ei olnud tal midagi paremat silmapiiril. Milline suurt kasumit taga ajav büroo tahaks tööle advokaati, kes ei ole raha eest nõus kaitsma pätte ja pettureid?
Poole tunni möödudes seisis Frederica juba Bergeri telerikaupluse juures, kuhu tõid teda üsna pakilised asjad. Emie ja ta uued väikesed sõbrad lootsid ta peale. Naine lükkas raske klaasukse lahti ja sisenes poodi, kus osakonnajuhatajana töötas ta endine abikaasa. Kindlasti on ka tema nõus veidi toetama…
Frederica, klõbistades madalate kingakontsadega kaupluse kivipõrandal, astus üle telefonide, magnetofonide, televiisorite ja muude seadmete kuhilate, mis kõik oli ette nähtud eriväljamüügiks. Kauplus Berger TV oli hästi tuntud stabiilsete hindade ja pidevate hinnaalanduskampaaniate poolest, viies sellega konkurendid ahastuse äärele. Peale selle oli neil suure kasumiga firma kuulsus ja see andis Fredericale isegi rohkem lootust kui endise abikaasa heatahtlikkus.
Jõudnud leti äärde, vaatas ta keskealise müüja nimesilti vestil, mida ta kandis pikkade käistega soliidse päevasärgi peal. Tavaliselt olid Berger TV müüjad noored mehed, riietatud vastavalt viimasele moekarjele. Too paistis olema mingi ülemus.
“Millega saan kasulik olla?”
“Kas Xavier on kohal? Öelge, et Frederica tuli.”
Kuuldes tundmatut nime, mees kohmetus, aga osutas siis letil asetsevale tahvlikesele.
“Vabandage meid, kuid täna on kaubandustöötajate ametipäev ja sellepärast on nende kohad leti taga hõivanud administratiiv-juhtiv personal.”
“Äkki saan mina aidata?” kostis kellegi hääl ja Frederica juurde astus pikk tumedapäine mees, kellel olid pruunid silmad ja kandiline alalõug. Käes hoidis ta samasuguse kujundusega nimesilti.
Hämmastavalt ilus mees, hindas Frederica endamisi. Ilmselt minuga ühevanune, pisut üle kolmekümne. Vanem mees astus aupaklikult kõrvale, vabastades koha leti taga. Kõige järgi otsustades oli see märk austusest ülemuse vastu. Juurdeastunud mehel oli samuti firmavest päevasärgi peal, millest Frederica järeldas, et vaeseke sattus leti taha, kuna tõmbas halva loosi.
Fredericat valdas seletamatu ja rõhuv ebamugavus. Kahju, et
