käe.
“Frederica Lermannier-Charivier.”
Mees pani nimesildi kõrvale ja surus ta kätt. Silmad särasid.
“Damien… hmm… Berger.”
“Rõõm teiega tutvuda, härra Berger.” Frederica tõmbas käe tagasi ja püüdis rahuneda, kuid kerged külmavärinad seljal sundisid pead pöörama ja jalalt jalale tammuma. “On väike probleem… Loodan, et aitate mind. Õigemini vajavad abi kuusteist vaestest peredest pärit last, kes ei saa endale lubada isegi koolilõunat, rääkimata jalgpallisaabastest, pallidest ja vormist, mida jalgpalli mängimiseks hädasti vaja läheb. Ma väga loodan, et teie kauplus võiks hakata selle võistkonna sponsoriks – muidugi saaksite vastukasuks reklaami.”
“Selge.”
Berger seiras teda pika pilguga ja Frederica mõtles: “Huvitav, mis tal selge on?” Surudes maha soovi kohendada tumesinist jakki, silus ta lühikesi punakaid lokke ja lükkas õlad uhkelt taha.
“Mulle tundub, et meeskonna treener on teie mees.”
Repliik sundis Fredericat kulme kergitama. Veel üks meesšovinist?
“Muidugi mitte. Treener olen ma ise.”
Mehe nägu tõmbus laiale naerule. Ta kummardas ettepoole ja nõjatus küünarnukkidega letile.
“Suurepärane! Ma lihtsalt mõtlesin… Tavaliselt korjavad annetusi treenerite naised.”
“Noh, kuna mul meest ei ole, siis tuleb kõike endal teha,” pareeris Frederica rünnakut, imestades seejuures, kuivõrd sädelevad olid vestluskaaslase pruunid silmad. “Mul on nimelt viieaastane poeg, kes on vaimustuses jalgpallist, kuid ei saa mängida, enne kui mina asja surnud punktist ei nihuta.”
“See “asi” on siis võistkond kuueteistkümnest vaesest lapsest?” täpsustas Berger.
Frederica noogutas.
“Jalgpalliliiga esindaja andis mulle nimekirja lastest, keda ei võetud võistkonda ainult sel põhjusel, et vanematel puudus raha. Mina aga tahan teha selle neetud sissemakse ja anda neile võimaluse jalgpalli mängida.”
“Ja see tähendab, et endal tuleb leida vahendid ning ise peate ka lapsi treenima?” taipas Berger.
“Jah.”
Mees ajas end sirgu, pani käed vaheliti rinnale ja küsis: “Kas teil varem on ette tulnud võimalust võistkonda treenida?”
Frederica kannatas mehe pilgu välja.
“Ei, kuid olen sellest palju lugenud…”
“Te arvate, et treenida saab raamatu järgi?” küsis Berger skeptiliselt.
Frederica lükkas lõua kangekaelselt ette.
“Nende eas ei ole veel erilisi oskusi vaja. Tähtsam on see, et neil oleks lihtsalt võimalus joosta ja mängida.”
“Tähendab, te ei ootagi, et nad võidaksid?”
Ei, Frederica ei lootnud võite, kuid seda tunnistada ta ei kavatsenud. Mõni noorema vanuserühma võistkond oli varustatud kõige vajalikuga ja neil olid andekad, kogenud treenerid. Tõsi, suurem osa nendest tegelevad vanemate lastega, kuid liiga esindaja sõnul lõi üks treener juba viieaastaste võistkonna ja nüüd suudavad nad võidelda iga vastasega.
Vaadates Bergeri pikkade ripsmetega ilusaid silmi, küsis Frederica otse: “Kas te siis aitate mind või mitte?”
“Noor leedi, kardan, et see on võimatu. Berger TV poliitika on…”
“Ülemus olen siin mina,” katkestas Damien alluvat. Mees jäi kohe vait, nagu oleks Berger nähtamatule nupule vajutanud, kuid heitis bossile imestunud pilgu. Damien naeratas Fredericale soojalt ja jätkas: “Härra Nercet tahtis öelda, et tavaliselt me annetusi ei tee, kuid kuna siin on tegu väga hea asjaga, siis võime seekord erandi teha.”
Frederica sulges kergendustundega silmad.
“Suur tänu. Te ei kujuta ette, kui tähtis see minu jaoks on. Kui teil on vaja kinnitust, siis võite helistada jalgpalliliigasse.”
Kuni naine rääkis, astus Berger kassaaparaadi juurde ja vajutas nuppudele.
“Oo, ma ei usu, et selle järele vajadust on. Ma näen niigi, et teid võib usaldada.” Ta naeratas avalalt, avas sularahakassa ja hakkas rahatähti lugema. “Mis te arvate, kas viiest tuhandest frangist piisab?”
Viis tuhat franki! Frederica oleks peaaegu minestanud. Sellest saaks maksta liiga osalusmaksu ja viissada franki jääks ülegi.
“Jah!”
Vanem mees jahmus ja pistis hädaldama.
“Härra Ber…”
Berger tõstis otsustavalt käe ja katkestas lause poolelt sõnalt.
“Kui keegi on vastu, siis olen nõus vahe kompenseerima isiklikest rahadest. Nõus, Nercet?”
Nercet hingas mühinal välja ja noogutas. Berger andis rahapaki hämmastunud Fredericale. Hoides rahatähti käes, tundis ta end, nagu oleks kohtunud hea võluriga. Damien ei pööranud pilku kõrvale.
“Äkki on selle taga mingi konks peidus?” mõtles Frederica endamisi, kuid vaatas uuesti Bergerit ja raputas mõtte peast. See mees oli tõeliselt kaunis. Rabavad silmad, lainetavad tumepruunid juuksed, peened näojooned, laiad õlad, sportlik figuur… Sellega asi veel ei piirdunud. Temast õhkus mehelikkust ja enesekindlust. Frederica tüüpi naine ei ole ilmselt tema maitse. Kui ta ei suutnud isegi Xavieri enda juures hoida, siis sellist – seda enam. Noh, muidugi flirdib ta mehega. Kindlasti flirdib. See on osa ta olemusest. Ta teeb seda lihtsalt intuitiivselt, kuid midagi enamat loota oleks naljakas.
“Ausõna, lapsed hüppavad rõõmust lakke,” lausus Frederica. “Meie mängusärkidele tuleb nüüd nimi Berger TV.”
“Berger TV saab ka selleta hakkama,” lausus Berger naeratades, “kui hoiaksite nime trükkimise pealt raha kokku.”
Ta puhkes naerma.
“Kus sa sellega!”
“Aga muuseas, mis on teie võistkonna nimi? Te ei ole seda öelnud.”
“Vaadake… Üldiselt me ei ole veel otsustanud,” tunnistas Frederica.
“Siis on hästi,” jätkas Berger. “Ma võiksin ise midagi soovitada. Õigemini kui te juba esindate Berger TV-d, tuleks valida ka kõlav nimi.”
“Hmm… Vaadake, selle otsustab võistkond hääletamisega.”
Mees kehitas õlgu.
“Ei näe probleemi. Ja millal toimub koosolek?”
“Hmm… Neljapäeval. Me treenime Saint-Sebastiani väljakul. Bogarnier’ tänaval. Alustame kuue ringis.”
Damien naeratas.
“Kui nii, siis kohtume neljapäeval. Kui ma ei jõua kuueks, siis poole seitsmeks olen kindlasti kohal.”
“Nõus.
