ria McCain
Rüütellik kauboi
1
SEE ILUDUS OLI ehitatud igaveseks. Tõeline maja. Ja see pidi saama just tema omaks.
Gabriel Logan imetles talupojastiilis elamut, mis oli ehitatud tuhande üheksasaja kaheksandal aastal: kiviplaatidest võimas vundament, hiigelsuured aknad, reljeefsed palgid, poolkaarekujuline trepp, kolme aknaga mansardkorrus, kõrge terava harjaga katus. Suurepärane maja, just selline, nagu vaja.
Ta oli aastaid unistanud sellest, et ostab selle maja ning oli jõudnud koguda piisavalt raha.
Kaheksakümneaastane preili Laraby oli lubanud, et kui ta maja müüb, siis ainult Gabrielile, ent kaks kuud tagasi oli ootamatult ilmunud veel üks pretendent ja preili Laraby sõnul oli sellele inimesele “lihtsalt võimatu ära öelda”.
Gabriel trummeldas sõrmedega vastu nahaga kaetud rooli. Kõrvalistuja toolis end sisse seadnud koer kergitas pisut pead ja urahtas.
”Anna andeks, semu.” Gabe silitas hiiglasliku mastifi pead. “Kuid ei maksa kurvastada, jõudsime ju õigeks ajaks, eks ole? Nii et võime tööga pihta hakata.”
Gabe aga ei kiirustanud autost väljuma.
Täna asub ta rekonstrueerimistööde kallale. Ent mitte omaniku, vaid töövõtjana, et muuta elamu motelliks. Vanaisa pöörab end praegu ilmselt hauas ringi. See elamu oli ette nähtud perekonna elupaigaks, mitte lärmakate turistide jaoks, kes on just naasnud ekskursioonilt Villametti orgu ning arutlevad tormiliselt selle kuulsaima veinitehase üle. Nüüd aga ei jää Gabe`il midagi muud üle, kui teha seda musta tööd kellegi F. S. Eddisoni tellimusel. Ta polnud veel uue omanikuga rääkinud. Kõik oli korraldanud Henry Davenport, nende ühine tuttav. Osa tellimustööst oli juba makstud.
Gabe tundis suus mõru maiku: temas äratas selle töö tegemine vastikust. Samas ei saanud Gabe usaldada maja rekonstrueerimist ja remonti võõra inimese kätesse – tuli ju ometi säilitada kõik elamule iseloomulikud jooned, selle hämmastav võlu ja miljon pisiasja, mis muutsid hoone eriliseks.
Kogu ta perekond oli juba mitu aastat pidanud maja enda omaks ning pole tähtis, mida arvab sellest uus omanik.
Frank üritas end selili keerata, et peremees ta kõhtu sügaks, ent kabiinis oli liiga kitsas.
”Pole midagi parata, sõbrake.” Gabe silitas koera. “Meid sinuga keerati ümber sõrme, seejuures väga alatul moel.”
Frank niutsus.
”Mõistan, et sinu jaoks on autos vähe ruumi.”
Koer vaatas nukralt talle otsa. Loom igatses silmanähtavalt oma kuudi järele, mis oli ehitatud spetsiaalselt tema mõõtude järgi, ning taraga ümbritsetud avara õue järele, kus sai joosta ja mängida.
”Ma ei saa sind ju ometi iga päev oma vanemate juurde jätta. Niipea, kui vabanen, otsin meile sinuga mõne teise maja.”
Kui preili Laraby talle teatas, et kolib vanadekodusse, arvas Gabe, et maja on juba praktiliselt tema oma. Ta leppis preili Larabyga kokku ja pani oma senise eluaseme müüki. Juba järgmisel päeval tulid kohale inimesed, kes tema maja osta soovisid, ning Gabe, teinud eduka tehingu, seadis end sisse töökojas, mis asus tema vanemate garaaži peal. Siit plaanis ta kolida otse preili Laraby majja.
Andesta, vanaisa.
Juba ta vanaisa oli kavatsenud maja restaureerida, ent ootamatu surm ei võimaldanud oma unistust täita. Nüüd aga oli Gabe selle F. S. Eddisoni pärast nende kodust ilma jäänud.
Frank kraapis käpaga auto ust.
Gabe sirutas käe üle kahesajanaelase kuldpruuni koera ja pööras käepidet. Frank vajus autost välja, astus raskel sammul mööda teed, läks astmeid mööda üles ja heitis varjulisele terrassile. Isegi tema käitus nii, nagu kuulunuks maja neile.
Gabe virutas peopesaga vastu rooli. Ta ei saa ju kogu päeva autos istuda!
Aeg on tööle asuda: mida kiiremini ta sellega ühele poole saab, seda kiiremini ta oma harjumuspärase elu juurde naaseb ning kõik veereb oma rada. Gabe küünitas tagaistmel lebavate jooniste järele.
Äkki kuulis ta Franki haukumas. Kass? Päikeselise suvepäeva vaikust lõhestas karje. Kassi omale see ei sarnanenud: hääl kuulus naisele. Gabe sööstis maja poole.
”Frank!”
Terrassil koera ei olnud.
Järsku kostis haukumine taas.
Gabe tormas sinnapoole, kust müra kostis, joostes maja tagahoovi. Vaevaga läbi põõsaste ja tiheda kõrge rohu tunginud, nägi ta Franki, kes seisis saba liputades, käpad laiali, vana vahtra juures.
”Millesse sa mind siis seekord tirinud oled?” küsis Gabe.
Raskelt hingates vahtis Frank üles.
Gabe silmad vaatasid sinna, kuhu osutas koera pilk ning põrkasid teksapükste all pingulduvatele tuharatele. Vormikatele naisetuharatele. Valge T-särk, sinine pesapallinokats ja hobusesabasse seotud kastanpruunid juuksed. Frank ajas tihtipeale kasse puu otsa, ent sellise looma peale polnud ta varem juhtunud.
”Ah et said kellegi kätte, vanapoiss,” pomises Gabe. Ta isegi ei teadnud, kas looma karistada või tänada. “Mine eemale.”
Frank läks kümme jalga kaugemale ning heitis rohule. Koer tundis end süüdlasena ja vaatas altkulmu peremehe poole.
Ülevalt kostis summutatud nuuksatus.
”Preili, kas teiega on kõik korras?”
”Kas see läks ära?” küsis neiu kahtlustavalt.
”See?”
”See hiigelsuurte kihvadega koletis. Läksin mööda ja tahtsin maja fassaadi vaadata…” Tütarlapse hääl kõlas ebakindlalt ja vaikselt. Neidis oli ilmselt kõvasti ehmunud.
Gabe mõistis seda ainuüksi tema hääletoonist – oli ta ju üles kasvanud viie õe keskel. Tal oli juba ammuilma tulnud kokku puutuda kõikvõimalike ohtudega alates putukatest ja madudest, lõpetades kloun-mõrtsukatega.
”Paistab, et te ei ole kohalik.”
”Kuidas te ära arvasite?”
Esiteks, tema, Gabe, poleks sellise tagumiku omanikust juba niisama lihtsalt mööda läinud. Teiseks, siin Berry Patchis Oregoni osariigis läheb suurem osa elanikke jalutama alles õhtul pärast tööd, et sõpradega kokku saada ja nendega paar sõna vahetada. Ja lõppude lõpuks istus ju tütarlaps puu otsas.
”Meie linnas teavad kõik, et Frank haugub, aga ei hammusta.”
”Frank – kas see on lühend Frankensteinist?”
Gabe naeratas.
”Frank Lloyd Wrightist.”
Neiu hammustas huulde ja kiikas meest, kusjuures päikeseprillid oleksid tal ninalt peaaegu alla libisenud.
”Kas ta on veel siin?”
”Kui peate silmas arhitekti, siis tema on ammu surnud, koer aga lamab siinsamas.”
”Väga naljakas,” ütles tütarlaps väriseval häälel.
Tähendab, ta on tõesti surmani
