ei kostnud vastuseks sõnagi, surus vaid end veelgi tihedamini mehe vastu. Gabe`ile see meeldis. Tõsi, Gabe oleks eelistanud, et tütarlaps emmanuks teda mitte seetõttu, et ta kartis, vaid seetõttu, et mees on talle sümpaatne.
”Kui ei, pole midagi hullu,” lausus Gabe. “Mul pole selle vastu midagi, et teid emmata. Sellist õnne ei lange mulle just iga päev osaks. Kõigest üle päeva…”
Neiu puhkes helisevalt naerma.
”Mis su nimi on?” küsis Gabe.
Pärast mõningast kõhklemist vastas tütarlaps: “Faith.”
”Ilus nimi,” lausus mees. “Mina olen Gabe. Ja meil on ebameeldivusi, Faith.”
Neiu haaras tal tugevamini käest.
”Midagi hullemat kui koer. Sulle siit ei paista, aga teisel pool tänavat piilub ribikardinate vahelt proua Henry ja tal on telefon käes. Küllap ta helistab parasjagu kas proua Bishkole või proua Lloydile. See kolmik levitab kuulujutte üle kogu Berry Patchi. Mina ei ole sellest kindlasti huvitatud ja arvan, et ka sina mitte.
”Ainult mitte seda! Midagi hullemat ei saa välja mõeldagi.” Faith tõmbus Gabe`ist eemale. “Aitäh sulle.”
”Pole tänu väärt.”
Gabe märkas, et Faithi juuksed pole ühtlaselt kastanpruunid, vaid tiikpuu värvi heledamate salkudega, mis helkisid vasena päikese käes. Pikad kiharad raamisid kaunilt neiu nägu ning langesid õlgadele, nii et tütarlaps pidi neid aina seljale lükkama.
Gabe ohkas sügavalt.
Nad polnud kunagi kohtunud, ent Gabe teadis, kes see neiu on. Mees teadis temast kõike. Kuidas ta küll kohe ära ei arvanud? Faithi ei saa ometi kellegagi segamini ajada.
Täidlased huuled, mis lausa sunnivad suudlema. Naeratus, mis on võimeline sulatama jää igas südames. Väljendusrikkad rohelised silmad, mille pilgu eest pole võimalik midagi varjata ning mis võtavad meestelt enesekindluse. Pahmakas lainelisi kastanikarva juukseid, mida tahaks nii väga käega silitada. Oo, Gabe teadis täpselt, kes see tütarlaps on. Nagu teab igaüks, kes korrapäraselt kinos käib.
”Sa oled näitleja,” kostis Gabe. “Faith Starr.”
Tütarlaps vaatas kõrvale.
”See on minu näitlejapseudonüüm.”
Kümnesse! Faith on filminäitleja. Üks kaunimaid naisi maailmas. Kuulsust nautiv, rikas, oma tähtsust tunnetav. Selles linnas täiesti võõras. Ja tema, Gabe, püüdis neidu veel kohtama kutsuda… Muide, sellest võinuks sündida suurepärane kuulujutt. Kaugeltki mitte iga mees Berry Patchis polnud tegemist teinud tõelise näitlejannaga.
”Kas siin läheduses võetakse üles mõnd filmi?”
Faith pigistas huuled kõvasti kokku, pani pesapallimütsi uuesti pähe ja prillid ette.
”Ei.”
Kui kummaline see ka polnud, aga Gabe`ile tundus, et just nüüd oli võimatu Faithis kinotähte mitte ära tunda. Prillid ja nokkmüts muutsid ta kuulsusele veelgi sarnasemaks.
”Mis sind siis Berry Patchi tõi?” küsis mees.
”Siin elab mu sõber.”
Gabe tundis oma linnakeses kõiki inimesi.
”Mis ta nimi on?”
”Henry Davenport.”
”Mina tunnen teda ka.”
Faithi nägu tõmbus pilve:
”Kas sa oled Henry sõber?”
”Ma tunnen ka tema naist.” Gabe püüdis ära arvata, millest tütarlaps praegu mõtleb. Milline sõprus saab olla ehitusettevõtja ja miljardäri vahel? “Tema naine on minu õe Thereza parim sõbranna.”
Faithi nägu valgustas kerge naeratus. Pinge kadus.
”Henry Davenport võttis naise. See ei ole võimalik! Mees. Isa. Farmer. Sellel Henryl, keda mina tunnen, vilistas peas vaid tuul. Ta teadis ainult seda, kuidas lõbutseda, miski muu teda ei huvitanud.”
”Minu meelest ei olegi lõbutsemine nii halb.” Sellest Gabe`i enda elu peamiselt koosneski. Talle meeldis aega veeta meeldivas seltskonnas ega olnud ta ka pidudel käimise vastu. Mõnes mõttes ta aga kadestas Henryt. Üldsegi mitte tema raha pärast, mille see Wheeler Berry farmis oli teeninud. Palju aastaid tagasi oli Gabe veendunud, et ka tema leiab oma õnne – unelmate naise, kes tahaks kasvatada lapsi Berry Patchis ning elada koos perega kaua ja õnnelikult. Selles oli Gabe aga eksinud. “Henry ja Elizabeth on teineteise jaoks nagu loodud.”
”Henry ütles mulle sedasama.” Faith naeratas laialt. Gabe oli tema naeratusest pimestatud.
”Ma olen tema pärast nii rõõmus ega suuda ära oodata, millal ta mulle oma naist tutvustab.”
Faithi sõnad näisid siirad.
”Kas kavatsed mõned päevad siin olla?” tundis Gabe huvi.
”Tegelikult tulin ma Berry Patchi palju kauemaks.”
Jah, muidugi! Selline inimene nagu Faith ei peaks sellises pisikeses linnas kaht nädalatki vastu. Äärmisel juhul kuu. Ta hakkab igatsema suurlinna dünaamilise elu järele ning sõidab siit esimesel võimalusel minema. Nii käituvad auahned naised ju alati. Sellised nagu Gabe`i endine.
”Olen kindel, et mulle meeldib siin,” lisas Faith. “Suurepärane kohake.”
”Sa pole veel näinud, milliseks see vihma ajal muutub. Milline suurepärane koht see siis on. Muide, kus sa peatud?”
”Siin.”
”Siin?”
Neiu naeratas.
”Ma ostsin selle maja ära.”
Ainult mitte seda.
”Kas sinu perekonnanimi on Eddison?” küsis Gabe kähedalt. “F. S. Eddison?”
”Minu nimi on Faith Starr Eddison. Starr on minu teine nimi, see on ka mu ema nimi.” Tütarlaps kergitas kulme: “Aga kust sa seda tead?”
Jätnud vastamata, küsis Gabe:
”Kas sina ostsid preili Larabylt maja?”
Faith noogutas.
”Ta on nii armas! Preili Laraby meenutab mulle miskipärast mu kadunud vanaema. Tutvusime eile õhtul ja õhtustasime koos, pärast aga vaatasime üht minu filmi.”
”Tähendab – õhtusöök ja kino?”
”Jah.” Faith sättis nokatsit. “Ta palus mult autogrammi. See naine on lihtsalt imeline.”
Gabe`i valdas vastikustunne. Talle meenus, et preili Laraby polnud kunagi kino vastu ükskõikne olnud. Omal ajal oli naine unistanud näitlejaks saamisest. Kurat! Nähtavasti osutuski kinotäht ostjaks, kellele ära öelda “polnud lihtsalt võimalik”.
