oli hea meel Goethega taas kohtuda, kuid veelgi rõõmsam oli ta võimaluse üle veeta aega Wilhelmiga. Vendade vahel oli küll varasemalt erimeelsusi esinenud, kuid ometi oli Wilhelm ainus perekonnaliige, kes Alexandril oli. Alexander kirjutas: „Ma tean, kus peitub mu õnn. See on sinu lähedal!“ Wilhelm oli avalikust teenistusest erru läinud ja kolinud koos perega kohe Berliini külje all asuvasse Tegelisse. Esimest korda noorusajast saadik elasid vennad teineteisele lähestikku ning kohtusid regulaarselt. Just Berliinis ja Tegelis oli neil lõpuks ometi võimalus „koos teadust teha“.
Wilhelmi kireks oli keelte uurimine. Ta oli juba poisikesena sukeldunud kreeka ja rooma mütoloogiasse. Kogu oma teenistuskäigu vältel oli Wilhelm kasutanud iga diplomaatilist lähetust selleks, et uusi keeli õppida, ning Alexander oli teda varustanud märkmetega Ladina-Ameerika põliselanike sõnavara kohta – sinna hulka kuulusid ka inkade ja inkadeeelsest ajastust pärit käsikirjade koopiad. Vahetult pärast Alexandri naasmist oma ekspeditsioonilt oli Wilhelm kõnelenud „kõikide keelte müstilisest ja imelisest sisemisest seosest“. Wilhelm oli aastakümneid tundnud puudust ajast, et oma uurimisvaldkonnaga tegeleda, kuid nüüd tal seda oli. Vähem kui pool aastat pärast ametist lahkumist oli ta esinenud Berliini Teaduste Akadeemias loenguga võrdleva keeleteaduse teemal. Sarnaselt Alexandrile, kes vaatas loodust kokkulõimunud tervikuna, uuris Wilhelm ka keelt kui elavat organismi. Wilhelm uskus, et keel nagu looduski tuleb asetada laiemasse konteksti, mille moodustavad maastik, kultuur ja inimesed. Seal, kus Alexander otsis kontinentideüleseid taimerühmi, uuris Wilhelm rahvasteüleseid keelerühmi ja ühiseid juuri. Ta ei õppinud ära mitte üksnes sanskriti keele, vaid ka hiina ja jaapani ning polüneesia ja malai keele. Wilhelmi jaoks oli tegu toorandmetega, mida ta vajas oma teooriate tarbeks, just nii nagu Alexandri toorandemeteks olid tema botaanilised näidised ja meteoroloogilised mõõtmised.
Kuigi vennad pühendusid erinevatele uurimisvaldkondadele, olid nende eeldused ja lähenemisviisid sarnased. Sageli kasutasid nad ka ühesugust terminoloogiat. Seal, kus Alexander oli otsinud vormivat jõudu looduses, kirjutas Wilhelm nüüd, et „keel on mõtete vormivaks jõuks“. Nii nagu loodus oli palju enamat kui taimede, kivimite ja loomade kogum, nii oli ka keel midagi enamat kui lihtsalt sõnade, grammatika ja häälikute kogum. Wilhelmi uue radikaalse teooria kohaselt peegeldasid erinevad keeled erinevaid maailma nägemise viise. Keel ei ole üksnes vahend mõtete väljendamiseks, vaid see vormib mõtteid – oma grammatika, sõnavara, ajavormide jne kaudu. See ei ole üksikutest elementidest koosnev mehhaaniline konstruktsioon, vaid organism, võrk, mis seob omavahel toimimise, mõtlemise ja rääkimise. Wilhelm tahtis enda sõnul võtta kõik selle kokku ühte Alexandri Naturgemälde sarnasesse „kujutlusse orgaanilisest tervikust“. Mõlemad vennad tegutsesid globaalsel tasandil.
Alexandri jaoks tähendas see endiselt oma unistuste täideviimist. Pärast naasmist retkelt Ladina-Ameerikasse ei olnud tal vaatamata korduvatele püüdlustele õnnestunud kolmekümne aasta vältel organiseerida ühtki ekspeditsiooni, mis oleks võimaldanud tal oma uuringud lõpule viia. Humboldt tundis, et selleks, et tõepoolest esitleda vaadet loodusele kui globaalsele jõule, on tal vaja näha senisest enamat. Ladina-Ameerika ekspeditsiooni käigus kuju võtnud idee loodusest kui elu võrgustikust vajas täiendavaid andmeid tervest maailmast. Rohkem kui kellelgi teisel oli Alexandril vaja uurida erinevaid kontinente, nii paljusid kui vähegi võimalik. Võrdlevaid andmeid oli vaja nii kliimamustrite, taimkattevööndite kui ka geoloogiliste formatsioonide uurimiseks.
Kesk-Aasia kõrged mäed olid teda juba aastaid tõmmanud. Tema ambitsiooniks oli ronida Himaalaja tippu, et võrrelda sealt saadavaid andmeid Andide omadega. Humboldt oli brittidelt järelejätmatult luninud luba Hindustani poolsaarele pääsemiseks. Kaks aastat varem oli ta isegi Vene diplomaadilt Pariisis uurinud võimaluste kohta, kuidas Vene impeeriumi kaudu takistamatult Indiasse või Tiibetisse pääseda.
Mitte midagi ei juhtunud, kuni korraga jõudis Humboldtini kiri Venemaa rahandusministrilt, Saksamaal sündinud krahv Georg von Cancrinilt. Oli 1827. aasta sügis, mil Humboldt tegeles oma loengusarja ettevalmistamisega Berliinis ning Cancrin kirjutas talle, et paluda informatsiooni plaatina kui võimaliku Vene vääringu kohta. Nimelt oli viis aastat varem leitud Uurali mäestikust plaatinat ja Cancrin lootis, et Humboldt oskab talle anda teavet Kolumbias vääringuna kasutusel olnud plaatina kohta. Ta teadis, et Humboldtil olid Ladina-Ameerikaga endiselt tihedad sidemed. Humboldt nägi selles koheselt enda jaoks uut võimalust. Ta vastas Cancrini järelepärimisele ülima üksikasjalikkusega, lisades pika kirja lõppu lühikese postskriptumi, milles selgitas, et tema „kõige põletavamaks sooviks“ on külastada Venemaad. Uurali mäestik, Ararati mägi ja Baikali järv olid tema sõnul kõige imelisemad paigad, mida ette kujutada.
Kuigi tegu ei olnud Indiaga, andnuks luba näha Vene impeeriumi Aasiapoolset osa talle siiski tõenäoliselt võimaluse koguda piisavalt andmeid, et oma Naturgemälde lõpule viia. Humboldt kinnitas Cancrinile, et kuigi tema pea on hall, suudab ta taluda pika ekspeditsiooniga kaasnevaid raskusi ja kõndida ilma peatumata üheksa kuni kümme tundi.
Vähem kui kuu aega pärast Humboldti vastust oli Cancrin sellest rääkinud tsaar Nikolai I-ga, kes kutsus Humboldti Venemaale ekspeditsioonile, mille kõik kulud olid kaetud. Sellele aitasid arvatavasti kaasa ka Preisi ja Vene õukondade vahelised soojad sidemed, sest Friedrich Wilhelm III õde Aleksandra oli Nikolai I naine. Humboldt pääses lõpuks ometi Aasiasse.
16
Venemaa
Taevas oli selge ja õhk soe. Suvepäikeses küpsevad lagedad tasandikud laiusid kauge silmapiirini. Kolmest tõllast koosnev konvoi sõitis mööda niinimetatud Siberi maanteed, mis kulges Moskvast tuhandeid kilomeetreid ida suunas. Oli 1829. aasta juuni keskpaik, kaks kuud varem oli Alexander von Humboldt Berliinist teele asunud. Sedamööda, kuidas Siberi maastik hobuste jalge all lahti rullus, jälgis viiekümne üheksa aastane mees läbi tõllaakna, kuidas stepi madalakasvuline rohi vaheldus lõputute metsalaamadega, kus kasvasid peamiselt paplid, kased, pärnad ja lehised. Taoti torkas kaskede ketendavate valgete tüvede taustal silma mõni tumeroheline kadakas. Kibuvits oli õites, samuti kuldking, mille õied meenutasid pungil paunasid. Kuigi tegu oli meeldiva vaatepildiga, ei olnud Humboldt Venemaad mitte just päris sellisena ette kujutanud. Siinne maastik sarnanes natukene liiga palju sellele, mida võis näha tema perekonnavalduste läheduses Tegelis.
Nii oli see olnud juba nädalaid – kõik oli pisut tuttavlik. Siinsed savi- ja kruusateed olid talle tuttavad juba Inglismaalt ning Venemaa taimestik ja loomastik olid tema arvates laias laastus „tavalised“. Loomi oli vähe: mõnikord jäi silma mõni väike jänes või orav, ja mitte kunagi rohkem kui kaks või kolm lindu korraga. Tegu oli vaikse maastikuga, kus ei kostnud suuremat linnulaulu. Kõik see valmistas Humboldtile kerge pettumuse. Tema sõnul ei olnud Siberi ekspeditsioon kohe kindlasti „nii vaimustav“, kui seda oli olnud Lõuna-Ameerika oma, kuid vähemalt oli ta väljas ja mitte Berliini õukonda suletud. See oli igatahes kõige lähemal sellele, mida ta tahtis – sellele, mida ta armastas nimetada „eluks metsikus looduses“.
Humboldti tõld kihutamas läbi Venemaa.
Nad kihutasid muudkui edasi, vahetades iga 15 või 30 kilomeetri tagant hobuseid vahejaamades, mis asusid selle itta viiva läbisõidutee äärde hajutatud külades. Tee oli lai ja heas korras – koguni nii heas, et nende tõldade kiirus kasvas aeg-ajalt ärevakstegevalt suureks. Kuna teele jäid vaid üksikud kõrtsid ja võõrastemajad, reisisid nad enamasti ka öösiti ning Humboldt magas tõllas, samal ajal kui kilomeeter kilomeetri järel selle rataste alt läbi veeres.
Erinevalt Lõuna-Ameerikast oli Humboldtil Venemaal reisides kaasas suur saatjaskond. Nende hulgas olid Gustav Rose, kahekümne üheksa aastane mineraloogia professor Berliinist, ja kolmekümne nelja aastane Christian Gottfried Ehrenberg, kogenud loodusuurija, kes oli juba jõudnud käia ekspeditsioonil Lähis-Idas. Lisaks Johann Seifert, ekspeditsiooni jahimees, kelle ülesanne oli hankida zooloogilisi eksemplare ning kes
