jaoks, kuid „tõeline rõõmupidu“ sai alguse alles Altai mägedes.
Rohi ja põõsad olid orgudes nii kõrged, et ka vaid paari sammu kauguselt oli üksteist võimatu näha; kõrgemal ei olnud üldse puid. Rose kirjutas oma päevikus, et hiiglaslikud mäed kerkisid „võimsate kuplitena“ taeva poole. Nende pilgu ees kõrgus kahe lumme mattunud tipuga Beluhha mägi, mis oli küll umbes 1800 meetrit madalam kui Ecuadoris asuv Chimborazo, kuid mille kõrgeim tipp oma veidi enam kui 4500 meetriga tegi sellest siiski Altai mäestiku kõrgeima mäe. Augusti keskpaigaks olid nad tunginud mägedes nii kõrgele, et kõrgeimad tipud olid ahvatlevalt kohe nende käeulatuses. Ainsaks takistuseks nendeni jõudmisel oli asjaolu, et nad olid sinna sattunud ebasobival ajal – mägesid kattev lumi oli kõrgemale tõusmiseks lihtsalt liiga paks. Osa lund oli küll maikuus ära sulanud, kuid juuliks olid mäed uuesti lume all. Humboldt pidi oma lüüasaamist tunnistama, kuigi Beluhha nägemine tekitas temas kiusatust edasi minna. Mäkke ronimiseks ei olnud sellistes tingimustes aga mitte mingisugust võimalust – Beluhha tipp vallutati esimest korda üldse alles 20. sajandi teisel kümnendil. Kesk-Aasia kõrged mäetipud jäid haardeulatusest välja. Humboldt võis neid küll näha, aga ei saanud kunagi nende tippu tõusta. Aastaaeg nagu ka ta vanus olid tema vastu.
Sellele pettumusele vaatamata tundis Humboldt, et ta on piisavalt näinud. Tema reisikastid olid täis herbariseeritud taimi, pikki mõõtetabeleid ning kivimite ja maakide näidiseid. Sattudes mõnele kuumaveeallikale, järeldas ta, et nende teke on seotud piirkonnas aset leidnud leebete maavärinatega. Ükskõik kui palju nad ka päeva jooksul ei kõndinud või ei roninud, jätkus tal ikka energiat seada öösel üles instrumendid, millega astronoomilisi vaatlusi läbi viia. Ta tundis end tugevana ja heas vormis ning kirjutas Wilhelmile, et tema „tervis on suurepärane“.
Teel olles otsustas Humboldt, et ta tahab ületada Hiina-Mongoolia piiri. Üks ekspeditsiooniga kaasas olnud kasakatest lähetati piirkonnas patrullivatele ametnikele nende saabumisest ette teatama ja seda ette valmistama. 7. augustil saabusid Humboldt ja tema kaaskond Irtõši jõe ääres asuvasse Batysse, kus jõe vasakul kaldal asus Mongoolia ja paremal Hiina piiripunkt. Nad leidsid eest mõned jurtad, mõned kaamelid, kitsekarjad ja umbes 80 mitte kõige sõbralikuma väljanägemisega sõdurit, kes Humboldti sõnul kandsid seljas „räbalaid“.
Humboldt tegi algust Hiina poolel, külastades sealse piiripunkti ülemat. Viimase jurtas patjadel ja vaipadel istudes, laotas Humboldt laiali oma kingitused, milleks olid kangas, suhkur, pliiatsid ja vein. Sõpruseavaldused anti edasi mitme tõlgi vahendusel: esmalt tõlgiti öeldu saksa keelest vene keelde, siis vene keelest mongoolia keelde ja lõpuks mongoolia keelest hiina keelde. Erinevalt korratu välimusega sõduritest nägi nende vaid mõni päev varem Pekingist saabunud ülemus välja muljetavaldav: tal oli seljas pikk sinine siidist mantel ja peas mitme võrratu paabulinnusulega kaunistatud müts.
Paar tundi hiljem veeti Humboldt paadiga teispoole jõge, kus ta külastas Mongoolia ohvitseri jurtat. Uudistajate arv muudkui kasvas. Võõramaalastest külalised tekitasid mongoollastes elevust ning nad ei väsinud Humboldti ja tema kaaslasi näpuga katsumast ning torkimast. Nad tonkasid nende kõhtu, kergitasid kuueääri ja müksasid neid – kordki oli Humboldt ise see, kes osutus eksootiliseks eksemplariks ning ta nautis selle kummalise kohtumise iga minutit. Ta kirjutas kodustele, et oli käinud Hiinas, „taevalikus kuningriigis“.
Oli aeg tagasiteele pöörduda. Kuna Cancrin ei olnud talle andnud luba mingilgi juhul Tobolskist kaugemale itta minna, tahtis Humboldt kindlustada selle, et ta jõuab vähemalt tagasi Peterburi kokkulepitud ajal. Nende tõllad ootasid neid Ust-Kamenogorskis, kust neil tuli Vene impeeriumi lõunaserva pidi piki Venemaa ja Hiina vahelist piiri lääne poole suunduda, läbides umbes 4800-kilomeetrisel teekonnal Omskit, Miassi ja Orenburgi. Umbes 3000 kilomeetri pikkune piiriala Betpakdalas ehk Näljastepis, mis oli pikitud täis piiripunkte, vahitorne ja väikesi kasakatega mehitatud kindlusi, oli koduks nomaadidest kirgiisidele.2
14. septembril tähistas Humboldt Miassis oma kuuekümnendat sünnipäeva koos kohaliku apteekriga, kes läks ajalukku kui Vladimir Lenini vanaisa. Järgmisel päeval saatis Humboldt Cancrinile kirja, milles ta ütleb end olevat jõudnud oma elus pöördepunktini. Kuigi ta ei olnud saavutanud kõike, mida oleks soovinud, enne kui vanadus jõuvarusid piirama asub, oli ta näinud Altaid ja steppe, mis olid pakkunud talle suurimat rahuldust ning ühtlasi ka andmeid, mida tal vaja oli. Ta kirjutas, et „kolmkümmend aastat tagasi olin ma Orinoco metsades ja Kordiljeerides“. Nüüd lõpuks oli ta saanud koguda kokku ülejäänud „suure ideede massi“. Aasta 1829 oli „minu rahutu elu kõige olulisem aasta“, ütles Humboldt.
Miassist suunduti edasi lääne pool asuvasse Orenburgi, kus Humboldt otsustas kavandatud teekonnast taas kord kõrvale kalduda. Selle asemel, et pöörata loodesse ja võtta suund Moskvale ja sealt edasi Peterburile, liikus ta nüüd lõunasse Kaspia mere äärde – tegu oli järjekordse pika ja omavolilise ümbersõiduga. Hommikul enne teele asumist kirjutas Humboldt Cancrinile, et juba noore poisina oli ta unistanud Kaspia mere äärde reisimisest. Ta pidi seda üüratut sisemerd nägema enne, kui tema jaoks oleks selleks liiga hilja.
Tõenäoliselt julgustasid Humboldti oma plaane muutma ja sellist sammu ette võtma uudised venelaste võidust osmanite üle. Cancrin oli Humboldti kogu ekspeditsiooni vältel kiirkulleri abil sündmustega kursis hoidnud. Viimaste kuude jooksul olid Vene sõdurid marssinud Konstantinoopoli peale mõlemalt Musta mere kaldalt korraga, alistades osmanite armee ikka ja jälle. Sedamööda, kuidas üha suurem hulk Türgi tugipunkte venelaste kätte langes, mõistis sultan Mahmud II, et võit on vastaste poolel. 14. septembril sõlmiti vaenupoolte vahel Adrianoopolis rahuleping ja sellega oli sõda lõppenud – Humboldti jaoks avanes seeläbi tohutu piirkond, kuhu ta varem ei olnud pääsenud. Kõigest kümme päeva hiljem teatas Humboldt vennale, et nad liiguvad nüüd Volga jõe kallast mööda Astrahani poole, kus suur jõgi suubub Kaspia mere põhjaossa. „Rahu Konstantinoopoli väravate all oli suurepäraseks uudiseks,“ kirjutas Humboldt Cancrinile.
Oktoobri keskpaigas jõudsid nad Astrahani ning asusid auriku pardal Kaspia mere ja Volga jõega lähemalt tutvust tegema. Kaspia meri oli tuntud oma kõikuva veetaseme poolest – see paelus Humboldti samamoodi, nagu kolmkümmend aastat varem oli temas huvi äratanud Valencia järv Venezuelas. Nagu ta hiljem Peterburi teadlastele seletas, oli ta veendunud, et ümber kogu järve tuleks paigutada mõõtejaamad, mis mõõdaksid metoodiliselt järvevee tõuse ja langusi, aga aitaksid uurida ka maapinna võimalikku liikumist; ta arvas, et veetaseme muutuste taga võisid olla vulkaanid ja muud maa-alused jõud. Hiljem spekuleeris ta selle üle, et Kaspia madalik – Kaspia mere põhjaosa ümbritsev, enam kui 27 meetrit merepinnast allapoole jääv ala – võis tekkida koos Kesk-Aasia kõrge platoo ja Himaalaja kerkimisega.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
