Prantsuse diplomaadist, kelle kohta on avaliku saladusena teada, et ta on Prantsuse vastava osakonna eesotsas …
Tavaliselt oleks Scobie pidanud selle juuksuritöökoja külastamist liiga kulukaks, sest ta elas ju pisikesest meremehepensionist ja napist politseinikupalgast. Aga nüüd on ta tähtis nina.
Ta ei julgenud mulle peeglis silmagi pilgutada, kui küürakas juuksur diplomaatilise taktitundega ta peaaegu olematutest juustest täiemõõdulist tööd instseneeris. Scobie säravat kolpa ümbritsesid hõredad udemed nagu pardipoja kõhualune ja viimastel aastatel oli ta loobunud ka oma talvisest raagus kitsehabemest.
„Peab ütlema,” hakkab ta kurguhäälselt lausuma (nii paljude kahtlaste inimeste seltsis tuleb meil „salakuulajatel” ju „normaalselt” rääkida). „Peab ütlema, vana, et siin Mnemjiani juures on ikka uhke juukseid lõigata, mees tunneb asja.” Ja kurgu puhtaks köhinud, lisab ta: „Lausa oma ala kunstnik.” Ta hääl muutus erialaterminite läheduses ähvardavaks. „See kõik on väljaõppe küsimus, mul oli üks hea sõber, kes töötas habemeajajana Bond Streetil. Seal lihtsalt pidi korralik väljaõpe olema.” Mnemjian tänas teda oma erilisel kõhurääkijahäälel. „Pole tänu väärt,” ütles ta lahkelt. „Ametisaladused on mulle teada.” Nüüd sai ta mulle silma pilgutada. Ma pilgutasin tagasi. Siis pöörasime mõlemad silmad kõrvale.
Töö tehtud, tõusis ta luude raksudes püsti ja seadis oma piraadilõua täisverelise tervise juures olemise asendisse. Ta uuris rahulolevalt oma nägu peeglis. „Jah,” ütles ta autoriteetse noogutusega, „hästi tehtud.”
„Kas soovite pealaele elektrimassaaži?”
Scobie raputas käskivalt pead, asetades pähe punase lillepotikujulise fessi. „See tekitab mul kananahka,” ütles ta irvega. „Ma toidan oma järelejäänud karvu aniisiviinaga.” Mnemjian tunnustas ta vaimukust väikese žestiga. Me olime vabad.
Aga tegelikult polnud Scobie sugugi elevil. Ta vajus kössi, kui me kõndisime mööda Chérif Pacha tänavat Grand Corniche’i poole. Ta laksas hobusejõhvist kärbselehvikuga tujutult vastu põlve ja puhkis sama tujutult oma mitu korda paigatud karvakraesse. Mõtles midagi ega öelnud äkilise pahurusega muud kui: „Ma ei kannata seda Toto-selli. Ta on avalik lilla. Minu ajal oleks ta …” Ta torises pikalt enda ette, kuni jäi pikkamisi vait.
„Mis on, Scobie?” küsisin mina.
„Mul on mure,” tunnistas ta, „suur mure.”
Kui ta viibis rikaste linnajaos, omandas ta kõnnak ja kehahoid erilise õõtsuvuse, see andis mõista, et ta on ikkagi valge mees, kes vaeb valge mehe probleeme, nende kantavat koormat, nagu öeldakse. Scobie järgi otsustades oli see koorem raske. Iga ta väiksemgi liigutus oli nähtavalt kunstlik: põlvepatsutus, alahuule sissetõmbamine, mõtisklevad poosid poeakende ees. Ta vaatles inimesi, nagu kõnniks ta karkudel. Need liigutused meenutasid mulle Inglise olmedraama nõrku kohti, kus seistakse Tudorite-aegse kamina ees, laksates piitsaga osavõtmatult vastu ratsasaapaid.
Ent kui me jõudsime araabia kvartali lähistele, oli ta oma maneerlikkusest peaaegu jagu saanud. Ta lõdvestus, kergitas otsmiku pühkimiseks fessi ja vaatas ammugi tuttavlikku paika kiindunud pilgul. Siia kuulus ta lapsendamise kaudu, siin oli ta päriselt kodus. Ta võttis vapralt lonksu vett Goharri mošee lähedal seinast välja ulatuvast tinasest veetilast (mis oligi avalik joogikoht), kuigi valge mees temas pidi olema teadlik, et seda vett polnud kaugeltki ohutu juua. Ta ostis möödaminnes kioskist suhkrupulga, et seda otse tänaval lutsida, või magusa jaanikauna. Siin tervitasid teda kõikjal tänavahääled ja ta vastas neile särava naeratusega.
„Ya’alla, effendi Skob.”
„Naharak sa’id, ya Skob.”
„Allah salimak.”20
Ta ohkas ja ütles „armsad inimesed” ja „Sul pole aimugi, kuidas ma seda kanti armastan!”, hüpates eest ära niiskesilmsel kaamelil, kes lonkis mööda kitsast tänavat, ähvardades lüüa meid jalust bercim’ist, söödana kasutatavast ristikust pungil sadulakottidega.
„Kasvagu teie rikkus.”
„Teie loal, emand.”
„Kena päeva teile.”
„Olge mu vastu armuline, oo šeik.”
Siin kõndis Scobie sellise inimese kergusega, kes on jõudnud oma valdusse, aeglaselt, soliidselt, eht araablase moodi.
Täna istusime veidi aega koos iidse mošee varjus, kuulates palmilehtede plaginat ja mereaurikute huikeid meist allapoole jäävas nähtamatus lahes.
„Ma nägin just ühte direktiivi,” ütles Scobie lõpuks kurva tuhmilt vaikse häälega, „selle kohta, keda nimetatakse pederastiks. See vapustas mind, vana. Ma ei karda tunnistada, et ma ei tundnud seda sõna. Pidin järele vaatama. Nad tuleb iga hinnaga ühiskonnast eraldada, ütleb direktiiv. Nad on võrgustiku turvarisk.” Ma puhkesin naerma ja korraks näis, et vanamees tahab vastata nõrga itsitusega, aga ta kurbus oli sellest impulsist tugevam ja mattis selle ta kirsipunaste veidi aukus põskede alla. Ta popsutas raevukalt piipu. „Pederast,” kordas ta põlglikult ja kobas taskus tikutoosi järele.
„Ma ei usu, et meie kodumaal oleks täit arusaamist,” ütles ta nukralt, „et Egiptuses pole sellest kellelgi sooja ega külma, kui mehel on teatav tendents, kui ta on muidu aus hing nagu mina.” Ta mõtles seda tõsiselt. „Aga nüüd, vana, kui ma peaksin hakkama tööle … Tead isegi, kus. Siis ma peaksin neile ära rääkima. Mis sa selle kohta arvad?”
„Ära ole loll, Scobie.”
„No ma ei tea,” ütles ta kurvalt, „ma tahan olla nendega aus. Ma ei tee ju kellelegi liiga. Ma oletan, et tendentse ei tohiks olla, täpselt nii nagu soolatüükaid või suurt nina. Aga mis ma saan parata?”
„Sinu eas küll väga vähe.”
„Löök allapoole vööd,” ütles vana piraat korraks oma vana head vormi meenutades. „Ropp. Julm. Ärritav.” Ta vaatas mind riukalikult oma piibu tagant ja oli äkki märksa rõõmsam. Ta alustas ühte oma mõnusat pikka monoloogi, veel ühte peatükki saagast, mille ta oli loonud oma vanima sõbra, praeguseks müütilise Toby Manneringi kohta. „Toby läks oma liialdustega kord isegi patoloogiliseks, ma olen ju sulle rääkinud? Või pole? Noh, nii oli. Patoloogiliseks.” Oli tunda, et ta tsiteerib kedagi ja teeb seda mõnuga. „Jumal, kuidas ta noore mehena asja kallal oli. See ületas kõik arukad piirid. Lõpuks leidis ta end ühe arsti hoole alt ja pidi kandma takistavat asjandust.” Ta hääl tõusis peaaegu oktavi võrra. „Ta käis rannaloa ajal ringi leopardinahkse muhviga, kuni kogu kaubalaevastik ta vastu mässu tõstis. Ta pandi kuueks kuuks istuma. Invaliidide kodusse. Talle öeldi: „Teid tuleb talitseda,” mida iganes see ka ei tähenda. Ta karjumist võis kuulda kogu Tewkesburys, nii rääkis mulle Toby. Nad ütlevad, et see on ravitav, aga see pole nii. Teda nad igatahes ravida ei suutnud. Mõne aja pärast saadeti ta tagasi. Temaga polnud võimalik midagi ette võtta. Ta on hullumeelselt allumatu, öeldi ta kohta. Vaene Toby!”
Ta oli, selg vastu mošee seina, magusasti magama jäänud. („Uinuv kass,” ütles ta selle kohta, „kes üheksanda laine ajal alati üles ärkab.” Kui kaua veel, mõtlesin mina.) Hetke pärast tõigi üheksas laine ta unemaalt randa tagasi. Ta võpatas ja lõi selja sirgu. „Mida ma rääkisingi? Jah, Tobyst. Ta isa oli parlamendi liige. Väga kõrge koha peal. Rikka mehe poeg. Algul proovis Toby kirikuõpetajaks hakata. Ütles, et tunneb kutsumust. Mina arvan küll, et see oli ainult mask. Ta oli suur asjaarmastajast
Hei, härra Skob. Hüva päeva, Skob. Allah andku sulle tervist. (Araabia k)
