Sellepärast vedas ka temal. Pärast seda lasti ta vabaks ja saadeti merele.”
Scobie jäi uuesti magama, aga ärkas mõne sekundi pärast taas teatraalse võpatusega üles. „See oli vana Toby,” jätkas ta ilma vahet pidamata, kuigi lõi nüüd vagalt risti ette ja pahvatas: „tema see oli, kes mind usu teele juhatas. Ühel ööl, kui me olime Meredithi peal koos valves (hea vana laev), ütles ta mulle: „Scurvy, sa pead ühte asja teadma. Kas sa neitsi Maarjast oled kuulnud?” Muidugi ma olin, ähmaselt. Ma ei teadnud, mis ta nii-öelda kohustused on …”
Veel korra jäi ta magama ja seekord kostis ta huulte vahelt väike kraaksuv norsatus. Ma võtsin piibu ettevaatlikult ta sõrmede vahelt ja süütasin sigareti. Tema surma simuleeriv ilmumine ja kadumine oli kuidagi liigutav. Ta väikesed rännakud igavikku, mille asukaks ta varsti pidi saama ning mida täiendasid mõnusad tegelased nagu Toby ja Budgie ning kindlate kohustustega neitsi Maarja … Olla sellistest probleemidest vaevatud tema eas, kus tal minu arust ei olnud jäänud midagi peale verbaalse praalimise, millega ennast tüütuks teha. (Ma eksisin, Scobie oli taltsutamatu.)
Mõne aja pärast ärkas ta uuesti üles, saputas end ja tõusis silmi pärani ajades püsti. Me läksime koos läbi räpase ümbruse, kus ta elas Tatwig Streetil kahes kasimata toas. „Ja siiski,” ütles ta, jätkates oma katkematut jutulõnga, „sul on kerge öelda, et ma ei pea seda neile üles tunnistama. Aga mind see vaevab.” (Ta pidas hetke vahet, hingates sisse araabia leiva küpsetamise lõhna, mis tuli poeuksest ja mille peale vana mees hüüatas: „See lõhnab nagu ema rüpp!”) Ta ebakindel kõnnak pidas sammu ta arutlustega. „Vaata, vana, egiptlased on imepärased. Heasüdamlikud. Tunnevad mind hästi. Mõnes mõttes, vana, võivad nad näha välja nagu kurjategijad, aga kurjategijad, kes on saanud osa jumala armust – seda ütlen ma alati. Nad teevad üksteise suhtes mööndusi. Noh, paša Nimrod21 ütles mulle üks päev ise: „Pederastia on üks asi, hašiš aga hoopis midagi muud.” Ta mõtleb seda muide tõsiselt. Nüüd ei suitseta ma töö juures kunagi hašišit, see oleks paha. Asjale teise nurga alt vaadates ei saaks aga britid kunagi midagi teha minusuguse ametliku positsiooniga mehele. Aga kui murjanid otsustaksid, et nad on, noh, minu suhtes kriitilised, siis, vana, võiksin ma kaotada oma mõlemad töökohad ja mõlemad palgarahad. See teeb mulle muret.”
Me läksime üles kipakast, räpaste rotiurgudega trepist. „Siin haiseb pisut,” möönis ta, „aga sellega harjub ära. See on hiirtest. Ei, mina ei koli siit kuhugi. Ma olen siin juba aastaid ja aastaid elanud. Kõik tunnevad ja austavad mind. Ja pealegi elab vana Abdul siit ümber nurga.”
Ta muheles ja peatus esimesel mademel, et hinge tõmmata, võttes peast oma lillepotimütsi, et pääseks laubalt paremini hingi pühkima. Seejärel lasi ta pea norgu, nagu ikka siis, kui mõtles millegi üle tõsiselt järele, justkui muljuks mõtete raskus teda maad ligi. Ta ohkas. „Asi on,” ütles ta aeglaselt, nagu tahaks ta iga hinna eest väljenduda selgelt ja formuleerida oma mõtet nii täpselt kui võimalik, „asi on tendentsides ja sellest saad sa aru alles siis, kui sa pole enam kollanokk.” Ta ohkas veel kord. „Õrnust on väheseks jäänud, vana. Miskipärast oleneb kõik kavalusest ja nii jääb inimene üksildaseks. Aga Abdul on tõeline sõber.” Ta muheles ja oli jälle rõõmsam. „Mina panin talle hüüdnimeks Bul Bul Emir. Aitasin tal äri alustada, lihtsalt sõbramehe poolest. Ostsin talle kõik vajaliku: poe ja tema väikese naisukese. Ma pole teda sõrmeotsagagi puudutanud ega saakski seda teha, sest ma armastan teda. Tegin seda kõike, sest kuigi ma ise tõusen ametiredelit pidi, on mul siiski üks hea sõber. Ma käin sealt iga päev läbi, et neid näha. Kummaline, kui õnnelikuks see mind teeb. Mul on nende õnne pärast tõesti hea meel, vana. Nad on mulle nagu poeg ja tütar, vaesed väiksed nõginäod. Ma ei suuda taluda, kui nad riidlevad. See paneb mind muretsema nende laste pärast. Ma arvan, et Abdul on oma naisele armukade ja pane tähele, tal on selleks põhjust. Naine paistab mulle edvikuna. Aga samas on seks selles kuumuses niivõrd tähtis – iga pisku on arvel, nagu me kaubalaevastikus rummi kohta ütlesime. Lamad voodis ja unistad sellest kui jäätisest, ma pean silmas seksi, mitte rummi. Ja need moslemi tüdrukud, vana, nad lõigatakse ümber. See on julm. Tõesti julm. Aga nemad on sellest veel rohkem täkku täis. Ma püüdsin õpetada sellele naisele kudumist või tikkimist, aga ta on nii rumal, et ei saa millestki aru. Nad tegid selle üle nalja. See mind ei häiri. Ma püüdsin lihtsalt aidata. Mul läks kakssada naela, et Abduli äri käima läheks, kõik mu säästud. Aga nüüd läheb tal hästi, väga hästi.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
