/p>
Isiklikult vastutamata
Proloog
Ühel aprillikuu viimastest päevadest sai Karlstadi lillepood veidra tellimuse. Keegi tellis telefoni teel gerbera ja palus kaardile kirjutada ühe teise nime, mitte enda oma. Lill pidi viidama kell kuus õhtul Scalateaternisse Västra Torggatan 1. Juhtnöörid olid põhjalikud ja üksikasjalised, ajendatud murest, et ülesannet ei täideta täiuslikult. Helistajale tundus see kõik olevat äärmiselt tähtis.
Kümme minutit enne kuut kõndis lillepoe töötaja jahedas kevadõhtus Scalateaterni poole, käes paberisse keeratud gerbera ja kaart tekstiga:
Mäletad mind? Kuidas me saaksimegi unustada … Kohtume Karlstadi Stora Torgetil kell 22. Mul on karikakar nööpaugus. Ilse.
Lillepoe töötaja andis lille piletiluugist sisse, selgitas, kellele lill tuleb anda ja et see peab toimuma aplausi ajal. Temagi juhised olid põhjalikud ja üksikasjalised, et miski ei läheks viltu. Seejärel läks ta koju oma mehe juurde ja nad arutasid õhtusöögilauas, mis suhe see küll on, kus kasutatakse niisuguseid salakavalaid nõkse.
„Ta peab seda meest väga armastama,” ütles lillepoe müüja, hääles midagi uut ja unistavat, mille peale tema mees, kes seal söögilauas oma tavalisel kohal istus, oli silmanähtavalt häiritud.
„Sedasorti naised ei oskagi armastada,” ütles ta.
„Arvad, et mees on hõivatud?”
„Oma mehe jaoks ei hakka keegi sellist jama välja mõtlema.”
„Võib-olla peaks.”
„Kui naised valiksid saadaval olevaid mehi, ei oleks neil pärast vaja niimoodi hiilida ja jantida. Näitlejad on vist kõik parajad naistemehed?”
Lillepoe müüja pani noa ja kahvli käest ning ütles:
„Ta kibeles kangesti. Helistas mitu korda ja küsis üle, kas me ikka kirjutasime kaardi peale Ilse, mitte tema nime. Ta ütles Ilse nime kolm korda tähthaaval ja poole kuue ajal kontrollis, kas ma hakkan juba minema. Ta oli nagu häbelik ja samas ka nõudlik, muudkui tüütas ja siis vabandas, et meile lisatööd tekitab. Omamoodi liigutav. Aga ikka imelik ka.”
Ester Nilsson oli jõudnud sellesse ikka, kus sünnipäeval saadakse vanemaks. Ta märkas muutust kolmekümne seitsmeselt. Viimase viie aasta jooksul oli ta avaldanud veel neli õhukest tihedas tekstis kogumikku, kaks antilüürilist lüürikat ja kaks filosoofilist uurimust. Armuasjus oli ta olnud vahetpidamata ja täiel rinnal tegus, koormamata end pärssivate õpetussõnadega – täpsemalt öeldes leidis ta, et sedasorti õpetussõnade järgijatel oli oht elada mures ja kurbuses, passiivset elu, mida juhib hirm tõrjumise ja läbikukkumise ees.
Seda võib väljendada ka nii, et Ester ei olnud muutunud küüniliseks, vaid kannatas teatud tüüpi naiivse eelarvamustevabaduse all: iga olukord ja inimene oli uus, neid tuli hinnata nullist ja oma mõõdupuu järgi, neile tuli anda võimalus eirata looduse diktatuuri ja toimida õigesti.
Viimase poole aasta jooksul oli ta kirjutanud oma esimese näidendi, mis pidi sügisel Västeråsi maakonnateatris lavale tulema. See näidend osutus tema edaspidises elus pöördeliseks, aga sellest ei teadnud ta veel midagi. Näidendi pealkiri oli „Kolmindus” ja see oli nukker mõtisklus armastuse piinade üle. Ester Nilssoni eesmärk oli olnud psühholoogiline realism, kuid kriitikute arvates oli tegemist absurdiga.
See oli augustis, teksti kärpimisel, kui ta kohtas Olof Steni, üht näidendi osatäitjat. Ester ei olnud temast varem kuulnud, kuid juba esimese koos veedetud päeva järel tundis ta sees tuttavat värinat, mida tal ei olnud mõtteski tagasi hoida. Teda võlus, kuidas Olofi puhas, haavatav ja alasti pilk jäi tema omasse pidama, eriline oli ka tema madal meloodiline hääl, see, mida ta ütles või ütlemata jättis, et ühtegi labasust ei lipsanud üle ta huulte, pigem jälgis ta toimuvat kaine vaoshoitusega, mis Estrile väga meeldis. Ülejäänu oli äratundmine, keemiliste eritiste kohtumine ja sobimine, nii et seal ei olnud midagi imestada ega küsida. Armumine ei vaja sõnu ega süntaksit, ükskõik kui uhkeid tähekooslusi sel teemal ka ei moodustataks.
Olof Sten kandis härjaverepunast särki, mis oli selle aastaaja kohta liiga soe, ent tema tundus selles jahe. Ester küsis mehelt esimese asjana, kuidas ta oma nime kirjutab.
„F-i ja ühe e-ga,” ütles mees ja vaatas talle veel kord paljutähendavalt otsa.
„Kolmindus” rääkis õnnetus abielus lõksus olevast mehest, kes kohtab teist naist, kuid ei suuda oma naist maha jätta. Näidend ei olnud prohvetlik. Miski ei ole prohvetlik. See, mis paistab ennustusena, on lihtsalt kõrgendatud tähelepanu juhtunu suhtes. Mis on juhtunud, juhtub varem või hiljem uuesti, kusagil, kunagi. Sageli juhtub see sama inimesega, sest kõigil on omad mustrid.
Kui näitetrupp pärastlõunal laiali lagunes ja eri suundadesse hajus, otsis Ester Olof Steni üles, et esitada talle üks kõrvaline küsimus, mille väljamõtlemine oli tal mõned minutid aega võtnud. Viisist, kuidas Olof temaga suhtles, võis välja lugeda, et tema elus ei ole kedagi erilist. Õhtul sõitis Ester rongiga Västeråsist koju, igatsus rakkudes, närvides ja soontes möllamas. Kui ta Centralenist tulles mööda Fleminggatanit üles läks, oli ta mõtetes ruumi vaid embustele ja edasistele strateegiatele.
Järgmisel päeval saatis ta Olofi kodusel Stockholmi aadressil oma värskeima luulevihiku tervitusega, mida ta pikalt viimistles, et see mõjuks kerge ja hooletuna. Vähem kui nädala pärast, kui Olof oli nädalavahetusel kodus käinud, saabus käsitsi kirjutatud tänu. Olof kirjutas, et loeb Estri luulet suure huviga. Ester kirjutas siis uuesti ja küsis, kas nad ei võiks proovide vahelisel ajal koos ühed kohvid teha. Möödus veel üks nädalavahetus ja paar argipäeva ning siis helistas Olof Västeråsist ja ütles, et luges Estri raamatu läbi ja see meeldis talle. Kohvijoomise kohta ei öelnud ta siiski midagi. Vähemalt ei tabanud Estri kõrv midagi sellist. Alles tükk aega hiljem taipas ta, et Olof oli tema ettepaneku vastu võtnud, aga nii krüpteeritult ja varjatult, et Ester ei saanud arugi: kui kõne oli juba mõnda aega kestnud, mainis Olof, et ta oli nädalavahetusel Skånegatanil kõndinud mööda ühest kohvikust, mida ta varem ei olnud näinud, ja see tundus hubane. Kas Ester oli seal käinud?
Nende omavaheline side oli veel liiga värske, et Ester oleks osanud Olofi jutust välja lugeda, et too tahab temaga meeleldi kohvikusse minna. Veel vähem sai ta aru, kui mees, saamata temalt vastust, lisas, et ta ei ole eriline kohvisõber ega kohvikus istuja, aga kui läheduses on avatud uus kohvik, teeks ta muidugi erandi.
Kõik oli peenelt välja arvestatud, ja seda teadlikult. Edaspidi harjus Ester vähehaaval Olof Steni negatiivsete jaatustega ja temast sai nende kogenuim tõlgendaja.
Ester arvas, et ei saanud oma ettepanekule jaatavat vastust, ja tõmbus tagasi ebameeldiva tundega, et oli signaale valesti tõlgendanud, ning tundis kerget kahetsust, et nendevaheline vaieldamatu laeng ei materialiseerugi ekstaatilises kohtumises.
Estri vaikimise peale helistas Olof nädala pärast ise ja küsis kokkusaamist, sest tal oli paar küsimust oma rolli kohta, mille Ester oli kirjutanud. Tal olevat kolmapäeval Stockholmis hambaarsti aeg. Nad kohtusid Pelikanis, sõid vorstiga makarone ja ajasid juttu.
Olof ja Ester olid nagu kaks hammasratast. Hammasrattad ei kasva üksteise sisse ega külge. Nende puhul ei kao piir, kus algab üks ja lõpeb teine, kuid nad toetavad teineteist, veavad teist edasi, on täielikult teineteise jaoks kohandatud. Nii tundus Estrile. Üksi on hammasratas kõigest üks sakiline paigalseisev artefakt, millel puudub otstarve ja eesmärk. Ka nii võib, aga liikumiseks on vaja kahte, muidu jääb hammasratta sisemine potentsiaal ja eesmärk teostamata. Kahjuks toimivad hammasrattad ka kolmekesi, mehaanilisest vaatepunktist lausa suurepäraselt.
Selgus, et Olof Sten oli juba oma kümme aastat abielus arstiga, kes töötas Borlänge haiglas ja sõitis nädalalõppudeks nende ühisesse
