vana ja kogenud teadmaks, kui võimatu on sõlmida sõprust kellegagi, kes on sulle just öelnud, et tahab sinuga oma elu jagada.
Ester oli nimelt veendunud, et ta ei hinnanud toimuvat valesti, kuid vajas kindluse mõttes märki. Ja esmaspäeva õhtul toidupoest tulles nägi ta eemalt, kuidas Olof seisis tema majaukse ees, nägu vastu uksetelefoni. Valgus oli nõrk, kuid enam kui piisav, et Olofi kuju ära tunda. Ester jäi seisma ja ootas, teadmata, kas peaks endast märku andma. Siis läks Olof kiirel sammul minema ja kadus nurga taha. Ester ei suutnud hüüda. Kodus telefoni kontrollides nägi ta, et keegi oli teda äsja alt ukse juurest otsinud.
Nelikümmend viis minutit hiljem helistas Olof oma kodunumbrilt. See klappis ajaga, mis kulus bussi ootamiseks, viie kilomeetri maha sõitmiseks ja julguse kogumiseks, et Estrile helistada. Ester kuulis siirast paluvat tooni, mis oli Olofi puhul midagi uut. Olof küsis, kuidas tal läheb ja kas ta sai reedel tema sõnumi kätte. Ta mainis, et käis täna pärastlõunal galeriis, mis asub Estri kodukandis, ja lootis teda kohata.
Estri süda seisatas ja lootus tärkas taas. Nad leppisid kokku, et kohtuvad järgmisel päeval, lähevad matineele ja seejärel koos õhtust sööma.
Olof Sten oli kohati väga tundlik mees. Õigupoolest teda kino ei huvitanud, kuid ta lasi Estril otsustada, sest tema enda konto hakkas tühjaks saama. Kuna ta oli pidanud Estri pärast tegema nii suuri pingutusi – pikki sõnumeid saatma, helistama, ukse taga seisma ja galeriiskäigu üles tunnistama – pidi ta vastukaaluks vähemalt kinno hiljaks jääma. Liiga suurt huvi ei saanud ka välja näidata.
Medborgarplatsenil oli lumesodi vallidesse lükatud. Seal käisid jõuluettevalmistused külg külje kõrval narkarite argipäevaga. Ester hingas kergendatult, kui nägi Olofit üle väljaku tulemas, seegi kord pea veerand tundi hiljem kui kokku lepitud. Nad ostsid piletid.
Filmi ajal oli Ester torkivalt teadlik Olofi kehast enda kõrval ja tal oli kogu aeg tahtmine talle kaela viskuda. Olofi rasked hingetõmbed reetsid, et ta tundis sama. Ester liikus oma kinotoolist Olofi teadvusesse ja tundis selgesti, kuidas mees ei suutnud keskenduda filmile, vaid tegeles oma ihade vaigistamisega. Pärast Olof ütleski, et ei mäleta filmist midagi, ja küsis, millest see rääkis. Estril hakkas pea kergelt ringi käima mõttest, milleni see kõik võis viia.
Kinost läksid nad otse ühte Götgatsbackenil asuvasse restorani. Sel õhtul ei kiirustanud Olof kuhugi, ta oli tähelepanelik ja mõtetega kohal ning nad lahkusid teineteisest alles kella kahe ajal öösel. Selleks ajaks oli neil õige mitu kohta läbi käidud ja üksteist tundi koos veedetud. Personal hakkas juba toole laudadele tõstma, andes vargsi käest kinni hoidvale potentsiaalsele armastajapaarile märku lahkumiseks. Tänaval ütles Olof, et selline väljaajamine on alandav, aga viis, kuidas ta seda ütles, tekitas Estris esimese õhkõrna aimduse, mis oli ühtaegu päevselge ja arusaamatu, et tegelikult ei tundnud Olof end sugugi alandatuna, ainult mõtles, et peaks, sest nii inimesed sellises olukorras tunnevad. Estril jäi mulje, et Olof lihtsalt mängis seda tunnet. Ester ei omistanud sellele vähimatki tähtsust. Neil oli olnud imeline õhtu ja ta oli sama hästi kui õnnelik.
Olof oli talle sel õhtul tutvustanud Itaalia jooki nimega Strega, kollast likööri, mille sees pidi olema kolm kohviuba. Kelner rääkis neile, et vanasti kasutati Sitsiilias kohviube, kui taheti lokaalis viibivatest vaenlastest märku anda. Kolm uba tähendas, et kõik on hästi, kaks, et tuleb väljuda tagauksest, ja üks, et parim oleks tulistjalu põgeneda.
Kelner ütles, et ühe teise müüdi kohaselt tähistasid kolm uba usku, lootust ja armastust.
Ester ütles, et need on nagu üks ja sama müüt.
Olofi Blå Portenis tehtud avaldus, et Ester temalt midagi ei ootaks, oli andnud talle vaba voli Estriga aega veeta. Ta leidis, et oli mängureeglid nii selgelt paika pannud, et Estril pidi olema asjast selge pilt, ükskõik, mida nad edasi tegid. Ester omakorda leidis, et kuna ta oli väga selgesti oma tundeid ja soove väljendanud, pidi Olof mõistma, et kõik, mida nad edaspidi tegid, mõjutas tema tõlgendusi nende kokkusaamiste edasise eesmärgi osas.
Nad hakkasid nüüd korrapäraselt kohtuma ja nende kohtingud kestsid tunde, vahel istusid nad mõnes restoranis poole ööni. Nad muudkui rääkisid, aga voodisse ei jõudnud, kuigi polnud kahtlust, et nad olid sinna teel. Olof justkui hoidis end tagasi. Ja nagu tagaajav pool läbi aegade on reageerinud flirdile ja mitmeti mõistetavale vaoshoitusele, nii arvas ka Ester, et keeldumisest saab ühel hetkel nõusolek.
Nad kohtusid taas Lucia päeva õhtul, seekord Södermalmi turuhallis, kus Olof vahetult enne sulgemist letist liha ostis. Liha oli järgmise päeva õhtusöögi jaoks, sest tema naine oli pärast töönädalat koju tulemas ja nad olid ühe teise paari külla kutsunud. Leti ees põrkasid nad kokku ühe kunstikeskuse juhatajaga ja Olof jäi temaga vestlema. Kunstikeskuse juhataja küsis Ebba ja tema isa retrospektiivi kohta. Olof ütles, et tagasiside on olnud hiilgav, nad on hästi müünud ning see tegevat Ebbale ja tema õdedele-vendadele palju rõõmu. Ta lisas, et Gustaf oli silmapaistev, lausa erakordne kunstnik.
Estrile, kes seisis harjumuspäraselt diskreetses kauguses, et Olofi tuttav neid koos ei näeks, tegi see vestlus sama palju haiget kui eesseisev paaride õhtusöök. Kui kunstikeskuse juhataja ära läks, ei kommenteerinud Olof nende vestlust, vaid rääkis, mis rooga ta kavatseb homme valmistada ja et selleks kulub terve pärastlõuna. Estri kannatusi nähes ütles ta, et tal ei ole üldse tahtmist homme külalisi vastu võtta ja et parema meelega pakuks ta neile midagi kiiret ja lihtsat, näiteks makarone külmutatud lihapallidega. See, kuidas ta homset õhtusööki kirus, ja pilk, millega ta Estrit sealjuures vaatas, rõõmustas Estrit nii, et ta unustas ajutiselt oma mure Olofi vabaks saamise pärast.
Nad jäid veel veidikeseks turuhalli, käisid ringi, nuusutasid ja vaatasid jõuluhõrgutisi. Neist möödus Lucia-rongkäik. Otse Olofi ja Estri ees puhus üks tähepoistest teiste laste rõõmuks ühe neiu küünla ära. Kogu selle enda sees valitseva pinge ja segaduse ning Sten-Silfversköldi homse veisefilee-õhtusöögi tõttu oli Ester tavalisest veelgi empaatilisem. Ta ütles:
„Hea, et ei pea enam kunagi laps olema.”
„Võib-olla ta on sellesse tüdrukusse armunud.”
„Kahju, et ta peab seda niiviisi välja näitama.”
„Kas see pole mitte tavaline?”
Nad läksid Skeppsbrol asuvasse restorani Zum Franziskaner, sõid ühepajatoitu ja jõid õlut. Ester oli peamiselt köögiviljadest koosnevast dieedist loobunud. Põhjuseks liiga suured kogused, mis igal söögikorral tuli läbi närida, üksluine koostis ja ühiskondlik suhtumine.
Olof võttis ta käed üle laua enda pihku, et neid soojendada.
„Meil ei ole ju mingit suhet.”
„Ei, me lihtsalt istume siin.”
„Ja see on väga mõnus.”
„Meil ei ole suhet, sest sul on suhe teise naisega.”
„Täpselt.”
Nad kuulasid restoranis kõlavaid hääli.
„Äkki meil on suhte-eelne seisund?” küsis Ester. „Suhteloode.”
Olof naeris leebelt. Ester ütles:
„Teadupärast võib lootega minna kaht moodi.”
„Ma olen abielus, nagu sa tead.”
„Meil ei ole õigust minema visata seda, mis meie vahel on, meie võimalust. Me oleme kohustatud sellega hästi ümber käima.”
Olof
