naudingi. Aga kuna ma ripun õhus, siis ma naudin vähem.”
„Sa otsid kogu aeg liiga palju selgust ja määratletust. Elu ei ole selge ja määratletud. See on ähmane ja kaootiline, segane ja korratu. Kas see ei võikski nii jääda?”
Ester tahtis öelda, et väljend „selline on elu” ei aita neid kuidagi edasi, kuid ei tahtnud olla tähenärija. Selgitamisest ja aruandmisest pääsemine käis ülevõimuga kaasas, nii palju Ester juba teadis. Ahnelt kahmas Olof armastuses ülevõimu ja jättis Estrile vastutasuks ebakindluse.
Ester tõmbas käe ära ja ütles:
„Ma olen aru saanud, milles meie probleem seisneb ja mis meie vahel ebakõlasid tekitab.”
„Kas meil on probleem?”
„Minul igatahes küll. Me elame kahest võimalikust maailmast halvemas, hiilime ja salatseme, kuigi me pole isegi milleski süüdi.”
„Ei, just paremas maailmas! See, et teised ei tea, mida sa tunned, mõtled või teed, ega saa su ellu sekkuda, on üks fantastilisemaid asju ja muudab elu elamisväärseks.”
Ester ignoreeris seda märkust. Seda poleks ta pidanud tegema. Kõigist Olofi tehtud avaldustest oleks ta nimelt seda pidanud eriti tõsiselt võtma. Ent ta ei suutnud uskuda, et keegi tahab ühtaegu ebamäärasust ja lähedust, sest need ei kuulunud kokku.
„Kui ma oleksin sinu jaoks lihtsalt üks süütu tutvus,” ütles Ester, „siis sa räägiksid oma naisele, et me käime koos restoranis ja kinos.”
„Kinos käisime ainult ühe korra.”
„Aga sa ei rääkinud talle sellest, ega ju? Ja kui ta sulle täna õhtul helistab ja küsib, kus sa terve õhtu olid, siis sa ju ei ütle, et olid minuga väljas.”
„Mis probleem sul siis enda arvates on?”
„Et sina oled fatalist ja mina eksistentsialist,” ütles Ester. „See on meie probleem.”
„Ma vaatan kodus järele, mida see tähendab.”
„Eksistentsialistid lähtuvad sellest, et inimesel on vaba tahe ja valik defineerib inimese. Fatalistid lasevad maailmal enda eest valida. Tegutsematus on nende tegutsemine, mittevalimine nende valik, kuni nad teiste valikutele ja tegudele jalgu jäävad.”
Olof sirutas selga ja ütles:
„Meil on sama palju vaba tahet kui merelainel võimalust otsustada, millal tõusta või langeda. Otsustavad meist mitteolenevad jõud.”
„Ja selle sinu suhtumise tõttu ei jõuagi me kuhugi, midagi ei juhtu, kuigi sa oled ilmselgelt huvitatud.”
„Ma ei ole kindel, et me peaksime kuhugi jõudma,” ütles Olof, kuid ihar sädelus ta silmis rääkis ta sõnadele vastu.
„Olgu selle tahtevabadusega nagu on,” ütles Ester, „aga tehtud saab rohkem, kui elada eelduse järgi, et tahe on vaba ja valik reaalne. Jah, vaba tahe on metafüüsiline mõiste, aga see mõjutab vägagi materiaalseid fakte ja sündmuste ahelate kulgu. Sest kui inimene elab eelduse järgi, et tahe on vaba, tegutseb ta vähem passiivselt kui vastupidist eeldades.”
Olof kuulas tähelepanelikult ja Ester jätkas:
„Meie puhul oleks tunduvalt parem, kui mina oleksin fatalist ja sina eksistentsialist. Siis oleksid sa juba oma eelmise eluga lõpu teinud ja me lebaksime päevad läbi minu voodis.”
Olof kõkutas mõnuga naerda.
„Ma vaatan kodus sõnaraamatust järele, mida fatalist tähendab.”
„Seda, mida ma just ütlesin.”
„Aga ma loen kodus neutraalset, objektiivset seletust.”
Usin teenindaja viis nende taldrikud ära ja Olof tellis klaasi punast veini, mis Estri rõõmuks tähendas, et nad ei lahku niipea. Ester tellis veel ühe õlle. Olof vaatas lokaalis ringi ja ütles:
„Kas sa selle peale pole tulnud, et ma valingi. Aga mitte nii, nagu sina tahad.”
Need karmid sõnad olid taas vastuolus Olofi näos mängleva kerge eneseimetluse ning mängu- ja jahilustiga.
„Miks sa siis pidevalt mind näha tahad?”
Olof pigistas ta kätt. Tema näoilme oli avatud, mahe, armas.
„Sa ju tead, miks.”
„Ei.”
„Kas meil ei ole siis hea?”
„Vägagi hea.”
„Kas sellest ei piisa?”
„Nii et sul on topelt ja minul pool? Tänan, ei.”
Olofi järgmine repliik oli nii veider, et see oli kas keelevääratus või distinktiivne eneseanalüüs. Ta ütles mõtlikult:
„Ma olen üsna heterogeenne inimene.”
„Heterogeenne?”
„Ei, ei, mitte heterogeenne, mis sõna see oligi?”
„Monogaamne?”
„Jah, monogaamne. Just.”
Ester mõtles, et see on hea. Ta tahtiski monogaamset meest, kellele piisas õnneks vaid temast.
Kolm päeva enne jõule lamaskles Ester oma voodil ja luges üht äsja ilmunud raamatut, mis käsitles poststrukturalismi suhtumist antiikaja sofistidesse. Ta lebas seal oma hoolikalt valitud kohtvalgusti valguses, mida Olof veel ei olnud näinud, kui tuli sõnum.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
