kõrgusel, kuid konsulteerimise mängus olin siiski veel roheline.
Ning siis veel tõepoolest see jootraha. Gordon Gekko ei saanud mitte kuidagi teada minu heapalgalisest päevatööst. Võibolla oli mul mingi kanali kaudu ühendus oma kadunud isaga, kui mängisin tollele mehele lahkumislooks Lennoni-McCartney loo.
„You’re Going to Lose that Girl.”
Mõlemad pöörasid ringi. Nende ilmete lugemiseks oli baaris liiga pime. Pidin laulu lõpuni mängima, jätmaks muljet, et selle valik oli olnud juhuslik. See laul viis mu kaugemale, kui olin kavatsenud. Mõlemad peatusid lävel ja kuulasid, kuidas ma rõhutasin, et võtan selle naise temalt ära, jah.
Jah, jah, jah. Lõpuks olin see mina, kes selle tüdruku kaotas.
Hei, ütles arvutiekraan.
Njäu, ütles Elvis ja hõõrus end vastu mu jalga.
Ema, ütles mu hääletule režiimile lülitatud telefoniekraan.
Üks asi korraga.
„Sain tulemused teada,” ütles mu ema. „Ma kardan, et halvad uudised.”
Tundsin teda küllalt hästi selleks, et vastata millegi muuga kui neutraalse lausega „praegu on juba liiga hiline aeg tulemuste saamiseks”. Kell oli kümme läbi.
„Sain need juba mitu tundi tagasi. Ma ei tahtnud su õhtusööki ära rikkuda.”
„Aa.”
„Nad ei leidnud midagi. Nii et me ei tea endiselt, millega tegu.”
Kui oleksin väljendanud kergendust selle üle, et mu emal ei olegi vähki, oleks see vaid esile kutsunud jutluse kohatust optimismist, ja seda illustreerinuks tõenäoliselt lugu mu lapsepõlvest, mille olin otsustanud unustada.
Hei vahtis endiselt minuga tõtt. Link mu minevikku ning võimalus heita realistlik pilk oma hetkeolukorrale. Ei midagi enamat. Ta oli kümne tuhande miili kaugusel. Üks klaasike ei võinud midagi halba teha.
Täitsin kassi veekausi ja läksin tagasi arvuti juurde. Claire oli voodisse läinud.
Vasta saatjale.
Hei. Kui mu sõrm arvutihiire kohal hõljus, nägin teda uuesti klaveri juures seismas, pisaraniret ta põsel, kui ta oma ärevust varjata püüdis. Kuidas ta värbas mu oma liitlaseks: „Ma lihtsalt armastan su hääldust.”
Tagasisammuklahv.
Tervitus, tütarlaps, trükkisin ma.
Saada.
2
Kui tühjendasin jootrahatopsi, olles mänginud baari sulgemisajani, kõndis Shanksy minust ämbri ja mopiga mööda.
„Sa ikka tead, kes see oli, või mis?” küsis ta.
„Keda sa silmas pead?”
Loomulikult ma vaid tembutasin. Oli olnud säärane vaikne õhtu, mil noore suurte pruunide silmadega naise, kes laulab võta mind kohe, ilmumine baari oli üsna ootamatu.
„Seersant Carey „Mornington Police’ist”. Angelina Brown.”
Minu lauljatar ei näinud välja nagu võmm. Ja miks ma üldse peaksin ära tundma mingi suvalise linna politseiniku? Ja kas ta nimi oli siis Carey või Brown?
Shanksy tegi mulle asja klaariks. Minu mõistmatus tulenes muidugi sellest, et olin alles äsja saabunud maale, mis oli andnud maailmale sarjad „Naabrid” ja „Kodus ja võõrsil”. Carey oli õigupoolest Kerrie: ainult televisioonis kõnetatakse politseiseersante eesnimepidi. Miss Brown oli näitlejatar, mis seletas erilist vastuvõttu.
„Kes ta poisssõber oli?” küsisin mina.
„Pole õrna aimugi. Ma pole seda naist siin kunagi varem näinud. Pole paha komplekt.”
„Tänan,” ütlesin mina. „Kas sulle Beatlesi lugu meeldis?”
Ta naeris. „„You’re Going to Lose that Girl”. Hästi paned, vennas. Hea, kui teised ka niimoodi mõtlesid.”
Ainult et kõik teised teadsid, kes ta on, ja said aru, et ta pole minu jaoks. Ilmselt olin mina olnud baaris ainuke inimene, kellel oli olnud tunne, et see võib olla millegi algus. Kui inimesed koos musitseerivad ja laulavad, sünnib sellest mingi iseäralik maagia, ning seal klaveri juures oli see sündinudki, koos mu häälduse narrimise ja ripsmetuši-intsidendiga. Kuid minu tänamatu lahkumislugu pidi minema pühkima kõik šansid, mis mul ka võinuks olla.
Võibolla oli selles mingi annus enesesabotaaži. Minu kolimist Austraaliasse polnud ärgitanud mitte üksnes raha ja lootus päikesepaistele. Inglismaal oli olnud üks suhe – minu esimene tõsine suhe. Pärast kaheksatteist koosveedetud kuud – üheksa vältel neist jagasime korterit ja kassi – tahtis Joanna lapsi, aga mina polnud selleks valmis. Häda oli selles, et ma polnud kindel, kas ma üldse kunagi selleks valmis olen. Ma ei osanud nimetada mingeid tähtaegu. Lugu oli lõppenud sellega, et mina läksin lennukile, mis viis mu teisele poole maakera. Nüüd tahtsin endas selgusele jõuda, enne kui veel kedagi alt vean.
Kui ma ka olin otsinud uut kaaslast, poleks ma valinud tuntud näitlejatari, kes võinuks olla vaba esitama paari laulu, ilma et teda oleks jälitanud klaverimängija. Igatahes oli tal ilmselt juba poisssõber olemas. Kõigil neil põhjustel ei võtnud ma selle asja suhtes midagi ette.
Angelina aga võttis. Kahe nädala pärast tuli ta uuesti baari, seekord üksinda. Kell oli kuus õhtul ja baaris polnud kedagi. Tavaliselt poleks ma nii vara seal olnudki, kuid olin palunud töö juurest ühe kolleegi haldusosakonnast õhtust sööma, oma esimesele kohtamisele Austraalias. Kaudselt oli Angelina selle eest vastutav. Ta oli minus midagi äratanud, olgu see või üksnes mu ema mantra eluga edasiminekust.
Kõige enesestmõistetavam viis alustada kohtingut Tinaga oli pakkuda talle mõningast eritähelepanu minu baaris. Olime tulnud otse kontorist, niisiis olin ma ülikonna ja lipsuga, juuksed selleks puhuks lõigatud ja habe pöetud.
Teiste klientide puudumine kahandas veidi seda efekti, mida olin taotlenud, kuid me võtsime laua baarileti lähedal ja olime just endale joogid tellinud, kui Angelina baari ilmus.
Temas polnud jälgegi sellest enesekindlusest, mis oli andnud hoogu ta „Because the Nighti” esitusele. Pigem oli temas seda ebakindlust, mis oli õõnestanud selle usutavust. Ta näis nooremana, kui ma teda mäletasin. Ta tabas mu pilgu, nägi Tinat ning pöördus minekule. Siis aga, otse ukse kõrval, istus ta lauda.
Mul kulus mõni hetk, enne kui lubasin endal uskuda, et ta oli tulnud minuga kohtuma, ning veel mõni viiv kulus mõistmisele, et just sellest olid tema teod märku andnud. Kuni jõudsin otsusele, et nähtavasti ei tahtnud ta baarist minema jalutamisega mu kahtlusi kinnitada.
Kui Shanksy tema tellimust võtma läks, küsis Tina: „Kas see pole mitte Angelina Brown?”
Harilikult oleksin ma tahtnud uhkustada oma äsja omandatud teadmistega: „Mornington Police’ist”. Ta mängib seersant Kerriet, eks ole?” Selle asemel küsisin ma: „Kes?”
„Ta on ühes seebikas näitleja. Ma vaatasin seda paar korda, tead küll, lihtsalt et teada, mida see endast
