mina. Minu meelest oli ta kõige ilusam naine, keda ma kunagi näinud olin.
„Ta lahendab alati kuritegu või nõustab inimesi ja ta paistab täitsa tasakaalukas, aga tegelikult on tal suhe ühe patoloogiga. Tema ei ole abielus, aga see mees on, ja ta on vastik tüüp, ja kõik tahavad, et see naine võtaks ennast kokku ja hakkaks suhtlema seersandiga, kellele ta väga meeldib, aga kes on liiga arg, et midagi öelda … Igatahes, nagu ma ütlesin, ei vaata ma tegelikult seda sarja.”
Vähemalt andis Tina mulle aega mõelda. Miks oli Angelina tulnud alles nüüd? Kuidas olid lood tema poisssõbraga? Kuidas saaksin ma temaga kontakti võtta, enne kui ta jälle mu elust minema jalutab?
Vaevalt oli mul võimalik paluda Tinat teha kähku minekut, et saaksin jahtida teist naist. Isegi kui jätta kõrvale algelinegi sündsustunne, olnuks ametialane enesetapp solvata naist, kes juhtis kontori jalgpalli ennustusvõistlust, olles nõnda kontaktis kõigiga selles osakonnas. Oleksin võinud väita, et olen Angelinat varem kohanud – ta on ühe sõbra sõber – või, andku jumal mulle andeks, rääkida lihtsalt tõtt, et ta oli ühel õhtul klaveri saatel laulnud, kuid ma olin kindlalt väitnud, et ei tunne teda. Tina nina all polnud ka praktiliselt mingit võimalust lasta Shanksyl naisele teade edasi anda.
Shanksy kallas baarileti taga Angelinale apelsinimahla. Oli selge, et ta ei kavatsenud sinna pikemaks jääda. Kuidagi pidin ma talle teate edastama. Ning just selles mõttes peituski lahendus. See pääsetee oli küll pisut kohmakas, aga sellega tuli leppida.
Püüdsin Shanksy kinni, kui ta oli teel Angelina laua juurde.
„Tina, see on Shanksy. Räägi talle, mida ma siin teen.”
„Ta on klaverimängija. Kui tal tuju on.”
„Ei või olla,” lausus Tina.
Andsin Shanksyle märku täita uuesti Tina klaas ja sammusin klaveri juurde, olles nüüd saanud ettekäände mängida tühjale baarile.
Nägin kurja vaeva, et meenutada Bee Geesi „I’ve Gotta Get a Message to You” sõnu. Jutlustaja piinas mind?
Istusin klaveri taga, valmis pakkuma ilusale naisele vendade Gibbide imiteerimist, kui viimaks saabus mingigi inspiratsioon.
„You Are So Beautiful”.
See sobis küll pigem laulmiseks öösel kella ühe ajal, kui viimased-rüüpajad-taaruvad-välja-öhe, kuid tunde andis see täpselt edasi.
Olin juba pihta hakanud, kui sain mahti mõelda ülejäänud palale. See polnud küll täielik vusserdamine, nagu olnuks laulda lugu „Mine ära, väike tüdruk”, kuid need sõnad vajasid Joe Cockeri häält, et mitte kõlada läägelt.
Tegin oma parima. Püüdsin vaadata rohkem Tina kui Angelina poole, lauldes naisest, kes oli kõike, mida olin lootnud, rõõmust ja õnnest, mis ta mulle tõi, taevasest kingitusest, ning siis turgatas mulle äkki pähe, et Angelina võib mõelda, et laulan seda oma kaaslasele. Nii et kui ma möirgasin viimase venitatud minu jaoks, tundes end täieliku idioodina, pöördusin Angelina poole ja saatsin talle pilgu, mille kohta lootsin, et see on tähendusrikas.
Angelina naeris.
Läksin tagasi oma lauda ja taipasin, et miski on korrast ära. Üks pilk polnud mind ju ometi reetnud? Enamiku laulust olin ma keskendunud Tinale.
Ilmnes, et just see ongi probleem – ja lahendus.
„Adam, see oli armas,” lausus Tina, „aga … oeh. Natuke nagu liiga raskepärane. Tahan öelda, et me ei tunnegi õieti üksteist. Ma hakkan parajasti ühest suhtest üle saama, ja tahaksin rohkem nagu – tead küll – toredasti aega veeta.”
Ilmselt tekitas selline esimese kohtingu algus uue kutiga kontorist temas kõhedust: tühja baari viiduna kuulata kell kuus õhtul ehtsat armastuslaulu.
„Hei,” ütlesin mina, „mina ka.”
„Ma soovin, et see oleks tõsi,” ütles Tina, „aga on ilmselge, et sina otsid midagi enamat. Kas sa oleksid väga pahane, kui me teeksime sellele nüüd lõpu? Ma võin trammile minna, ja siis teeme nii, nagu poleks midagi juhtunudki?”
Hakkasin püsti tõsma, kuid Tina peatas mind.
„Pole hullu. Me võime oma joogid lõpuni juua. Sa paistad väga tundliku inimesena. See polnud lihtsalt midagi sellist, mida ma oleksin oodanud. Selle järgi otsustades, milline sa tööl oled. Ära pane pahaks.”
Sellal kui Tina oma klaasi tühjaks jõi, sammus Angelina baarileti juurde, tasus arve ja kadus trepist alla.
Shanksy ootas, kuni ma olin ära maksnud – „Ühe laulu mängimine oma tüdruksõbrale ei tähenda veel kahte tasuta jooki” –, ja lasi mul jõuda juba poolele teele ukseni, enne kui mu tagasi hõikas.
„Ma peaaegu unustasin. Su tüdruksõber jättis sulle selle.”
Ta andis mulle ümbriku, millele oli kirjutatud: „Inglasest klaverimängijale”. Teise pliiatsiga oli Angelina lisanud: „ja sõbrale”. Arvatavasti oli ta kavatsenud selle kirja lihtsalt ukse vahelt ära anda, eeldades, et mind nii vara õhtul kohal polegi.
See oli fotokoopia mulle tundmatute Jenny ja Bryce’i lahkumispeo kutsest. Nad pidid „lahkuma Inglismaale”, küllap selleks, et elada Earl’s Courtis, töötada baaris ning säästa pöidlaküüdi-ringreisiks Euroopas. Või, mis veelgi tõenäolisem, et saada veidi nüüdisaegsemaid kogemusi andmebaaside kujundamises, et poleks vajadust minusuguste imporditud ja ülemakstud töötajate järele.
Peo teema oli vastav: Tooge Britt. See polnud sugugi solvav – isegi veidi austavam ja paremakõlaline kui Tooge Inglasenäru, nagu mu töökaaslased oleksid kahtlemata kirjutanud –, kuid mina olin lubanud oma kujutlusvõimel kanduda millelegi isiklikumale.
3
Järgmisel reedel jõudsin kohe pärast kümmet õhtul kahekorruselise maja juurde idapoolses äärelinnas. Tegemist oli suure peoga, kus oli umbes seitsekümmend külalist, enamik teksastes, ehkki siiski stiilsemalt riides, kui ma oleksin eeldanud kahekümnendates inimeste puhul. Arvatavasti näitlejad ja filmiinimesed: igatahes lahedamad kui IT- rahvas.
Angelina seisis elutoas salga umbes endavanuste naiste seas. Ta kandis kirgast tumepunast jakki ja lühikest seelikut, baretti ja üsna ohtralt meiki: rabav, kuid teravalt erinev välimusest, mis tal oli olnud kutset baari toimetades, mis omakorda erines esimese, laulmisõhtu omast. Parfüüm aga oli sama.
Angelina tegi mulle vestlusringis ruumi, puudutas mu käsivart ning tervitas sõnatu naeratusega. Kasutasin võimalust heita pilk ta vasakule käele: sõrmust ei olnud.
Nad olid süvenenud vestlusse sellest, milline kaitsetaktika oleks mõjusaim purjus peaga autojuhtimise süüdistuse puhul, ning Angelinal õnnestus mulle sõnadeta edasi anda, et ta on rõõmus mu tuleku üle ja et kui ma suudan leppida tema sõprade jämedusega, kes ei katkestanud vestlust, et ta saaks mind esitleda, siis teeb ta seda edaspidi peo käigus. Ehkki ta võibolla eelistab enne vestluses sõna sekka öelda. Ja vahepeal ärgu mina mingu kuskile.
Naeratasin ega läinud kuskile.
Vestlus oli kerge, ent oli ilmne, et noor naine, kes oli ilma jäämas oma juhiloast, püüdis meeleheitlikult vastuvõetavaks pidada ka kõige pöörasemaid soovitusi, millest enamik tuli Jayne Mansfieldi välimusega naiselt, kellel oli ärritavalt madal hääl.
Angelina
