ta taskud läbi käia enne, kui ta ära viidi,” selgitas ta.
„Rahakott?” küsis Wisting, silmis lootus, et saab oma märkmikusse nime kirja.
Mortensen raputas pead.
„Võtmed?” pakkus Wisting. Ta oli näinud, et võtmekaardid võivad aadressini viia.
„Ei.”
Ekspert avas pappkasti, võttis sealt läbipaistva pealt suletava kilekoti ja asetas lauale. Wisting kummardus ettepoole. Kilekotis oli teine samalaadne kilekott ja selles omakorda kortsus läikepaber. See oli mingi flaier. Esikaanel pilt suurte valgete purjedega laevast. Elida, seisis sellel suurte trükitähtedega. Sailing for Jesus.
Wisting tõstis kilekoti ettevaatlikult üles.
„Mis see on?” küsis ta seda ümber pöörates.
„Tere tulemast sadamasse Elida jumalateenistusele!” luges ta tagaküljelt rootsikeelset teksti. „Jagame elavat muusikat ja kuulete tunnistusi muudetud eludest otse Elida tekilt.”
„See on ühe Rootsi koguduse flaier,” selgitas Mortensen. „Nad tutvustavad Elidat purjetava kirikuna, reisivad sellega mööda maailma ja kuulutavad evangeeliumit.”
„Siit lugesid?” küsis Wisting flaieriga kotti lehvitades.
„Internetist,” vastas Mortensen. „Nad olid suvetuuril Norras nädalatel 32 ja 33. Esimeseks peatuskohaks oli Stavern. Laev seisis siin 9. ja 10. augustil ja läks siis edasi Stavangerisse.”
Wisting üritas oma mõtteid korrastada. Seda, et surnud mees oleks olnud purjetava kiriku meeskonnast, ta ei uskunud. Kui Rootsi kodanik oleks läinud Norras maabunud välismaiselt sõiduriistalt kaduma, oleks see kindlasti ka Norra süsteemis registreeritud.
Ta pani kilekoti käest ja lappas lauakalendris neli kuud tagasi. Mööda päevist, mil ta ajutiselt teenistusest kõrvaldatud oli, et leida lahendust ühele 17 aasta vanusele kadumisjuhtumile, tagasi suvepäevadesse augustis, mil ta oli veel koos Suzannega. Tal polnud küll puhkus, aga tööd oli olnud suhteliselt vähe. 10. augusti peale oli tal märgitud Suvekontsert. Ta mäletab, et õhtu oli olnud soe ja Suzanne oli käinud jazzkontserdil Bøkeskogen’is. Sellest ajast on möödunud neli kuud ja nende nelja kuu jooksul oli ta uuesti üksikuks jäänud. Ja kogu selle aja oli üks tundmatu mees lebanud Halle mõisa kõrval kuuse all.
Flaier andis neile kindlasti vihje ajalise raamistiku kohta. Mees pidi olema flaieri saanud kõige tõenäolisemalt mingil hetkel pärast 9. augustit, kui purjekas Staverni sadamasse jõudis. See oli nende esimeseks käegakatsutavaks tõendiks ja aitas põhimõtteliselt suure sammu edasi.
Ta tõstis koti uuesti üles ja uuris selle sisu lähemalt. Sisemine kilekott meenutas talle Minigrip-i kotte, mida nad ise asitõendite kogumisel kasutasid, ainult see siin oli vihmast ja tuulest veidi räsitud.
„See oli ta jaki põuetaskus,” selgitas Mortensen. Wisting tahtis kindel olla, et on kõigest õigesti aru saanud.
„Elida flaier oli kilekotti pakitult tema põuetaskus?” küsis ta.
Mortensen noogutas.
„Ära minult küsi, miks. Aga see annab lootust, et võime sellelt näpujälgi leida.”
Wisting istus mõnda aega kotti enda ees hoides. Miks oli surnud mees flaieri eest niimoodi hoolt kandnud, kerkis temas küsimus, aga ta hoidis selle endale.
„Veel midagi?” küsis ta ja pani kilekoti käest. Espen Mortensen oli pannud fotoaparaadi tooli kõrvale maha. Nüüd tõstis ta selle üles ja võttis sülle.
„Natuke vara öelda, kas sellel mingi tähendus on,” ütles ta, „aga mul on mõned fotod.”
Mortensen vajutas kaamera seadeid, haaras siis objektiivist ja keeras tagaküljel oleva ekraani Wistingu poole.
Surnud mees oli ümber keeratud ja lebas nüüd seljal. Enamus näo nahast ja kudedest oli kahjustatud. Kohast, kus olid olnud suu, nina ja silmad, olid järel vaid tühjad augud, kuid osa vasakust kõrvast ja põsest, mis olid olnud vastu maapinda, olid jäänud puutumata. Tuvastamatu, mõtles Wisting, kuid siiski arusaadavalt inimese säilmed.
Mortensen keris pildirida edasi ja peatus kaadril surnu paremast käest. See oli olnud kaitstult rinna all ja suhteliselt hästi säilinud, kuid mitte nii hästi, et näpujälgi oleks võtta saanud. Kuivanud nahajäänused katsid kahvatuid luuotsi. Ei sõrmuseid ega käekella, märkas Wisting. Küüsi polnud, laiba mustjad sõrmed olid kokku pigistatud, kangestunud käsi justkui haardes millegi ümber, millest ta isegi surmas ei olnud nõus loobuma. Talle torkas nende kokkusurutud sõrmede vahelt midagi silma. Kinnituse leidmiseks heitis ta pilgu Mortensenile.
„Juuksed,” noogutas teine. Järgmisel fotol oli see veel ilmsem. Mehe haardes olid mõned blondid juuksekarvad.
Wisting nõjatus tooli seljatoele ja uskus, et ekspert tõlgendas sarnaselt temale. Surnud mees oli võidelnud. Võidelnud elu eest. Mees fotol oli kaotanud, aga mitte tapjale vastupanu osutamata.
7
Line ärkas pikkamisi, lebas voodis ja kuulas tänavalt kostuvaid liikluse summutatud helisid. Siis heitis ta teki kõrvale ja sirutas jalad voodist välja. Põrand oli külm, ta tõmbas paari karvaseid sokke jalga ja tuikus unisena kööki.
Tema talviselt heledat ihu kattis kananahk. Ta haaras endal vasaku käega ümbert kinni ja läks aknale, et näha, kui palju öö jooksul lund on tulnud. Sadu oli lakanud ilmselt mõned tunnid pärast magama heitmist, kuid siiski oli selle ajaga sadanud ligi pool meetrit. Tema auto kõnnitee ääres oli vaevu nähtav. Lumekoristusmasinad olid selle korralikult lumme pakkinud. Üks väiksem masin puhastas parajasti kõnniteed. Mees koeraga sumpas tee serva ja lasi selle mööda. Klaasile tekkis hingeaurust laik, kui Line aknal seisis, vaadates masina katusel olevat vilkurit, mis majaseintele kollast plinkivat valgust heitis.
Hallid pilved rippusid madalal. Termomeeter näitas miinus ühte. See tähendas, et lumi oli märg ja raske. Ta pani kohvimasina tööle ja lootis, et emb-kumb naabritest, kes tema ette või taha on parkinud, sõidab minema enne teda. Duši alla polnud niikuinii mõtet minna enne, kui ta oma auto lume alt välja on kühveldanud, seepärast tõmbas ta selga paksu kampsuni. See kuulus tegelikult Tommyle ja oli siia jäänud ajast, mil ta kaks aastat tagasi välja kolis. Nad olid küll hiljem kohtunud ja Linel oli olnud mitmeid võimalusi kampsun tagastada, aga miski hoidis teda tagasi. Ehkki ajast, mil Tommy seda viimati kandis, oli möödunud terve igavik, tundus Linele, et ta tundis sellel ikka veel mehe lõhna. Kui igatsus talumatuks muutus, tõmbas ta kampsuni selga, mis oli etem kui mehele helistamine. See oleks vaid tundeid lõkkele puhunud. Oli ju Line otsustanud: Tommy Kvanter ei ole mees, kellega ta oma elu jagada sooviks. Line soovis peret luua, tahtis meest, keda saaks usaldada, kes oleks vastutustundlik ja turvaline. Tommy ei vastanud ühelegi neist. Ta oli muretu ja ligitõmbav, ning Line oli mõistnud, et mees polnud talle sobiv. Selline oli lugu maha unustatud kampsuniga, millega ta teeb lõpu niipea kui tema ellu midagi uut ilmub.
Kohvimasin korises õrnalt ja ajas välja kuuma auru. Line võttis kruusitäie endaga köögilaua äärde, istus ja põimis sõrmed ümber tassi. Korteris oli jahe.
Ta avas arvuti kaane ja viskas pilgu netiuudiste esiküljele. Lumele
on lisa oodata, seisis esilehe uudisena. Ta ei suutnud seda lugeda ja kontrollis selle asemel üle oma meilid.
Saabunud
