Viggo Hansen üksildane oli. Kirjatöö tasakaalus hoidmine võis parajaks väljakutseks kujuneda, kuid ta ei näinud selles ka midagi valet. Pigem tundus, nagu töötaks ta jälle kohalikus lehes, kus sa tundsid või teadsid peaaegu kõiki, kellest kirjutasid.
„Ma saatsin Christine Thiisile taotluse tutvuda juhtumi materjalidega,” selgitas ta ja otsis välja e-kirja koopia. „Saad sa küsida, on ta selle kätte saanud? Ma võin selle sulle ka saata.”
„See ei ole kriminaalasi,” vastas isa. Ta kuulis, et isa kõndis rääkimise ajal.
„Ma tean,” ütles ta. „Ma püüan lihtsalt selgusele saada, kes Viggo Hansen oli. Kas sa saaksid talt küsida?”
„Jah, ma küsin, aga ma ei saa rohkem rääkida. Õhtul näeme.”
8
Wisting astus koosolekuruumi ja asetas telefoni lauale. Viggo Hanseni oli ta unustanud. Tema toimik ootas kabinetis. Selles oli pilte, mida ta oleks eelistanud Linele mitte näidata, aga ta tundis tütart ja teadis, et ta ei anna alla enne, kui ta selle toimiku kätte on saanud.
Espen Mortensen tegutses juba koosolekuruumis, ühendades neile videoülekande linki Rahvatervise Instituudi lahkamissaalist Oslos. Wisting piidles tühja pilguga testkaadreid.
Ta ei saanud oma mõtteid Viggo Hansenilt. Ta jäi tihti selliste tähtsusetute kokkusattumuste juures pidama. Nii tuvastamata surnukeha kui Viggo Hansen olid olnud surnud sama kaua ja keegi ei olnud neist puudust tundnud. Ja kuigi siin ühtegi otsest seost ei leidunud, ei lasknud harjumuspõhine usaldamatus tal mõtet peast minna. Saabus Nils Hammer, võttis sisse oma tavapärase istekoha ning rääkis, kuidas ta lund vihkab ja sättis tubakakoti igeme vastu.
Christine Thiis oli viimane neist, kes pidid lahkamise videoülekande juures osalema. Tal oli kaasas paberivirn, mille ta enda ette lauale asetas.
„Asi on nüüd avalik,” ütles ta ja võttis istet. „Mul oli just vestlus kohaliku lehega.”
„Hästi,” märkis Wisting. „Meil ongi vihjeid vaja.”
„Mida sa neile rääkisid?” küsis Hammer.
„Ei midagi erilist,” vastas Christine Thiis. „Me ei teagi ju õieti midagi. Et metsast Halle mõisa kõrvalt on leitud laip. Et see on seal kaua olnud, ja et me ei oska kommenteerida ei tema vanust ega sugu. Nad on meiega ühel nõul, et tegemist võis olla isikliku tragöödiaga.”
Wisting noogutas. See tähendas, et ajaleht hoiab madalat profiili nagu ka Viggo Hanseni surmajuhtumi korral.
„Tore nendega nüüd rääkida,” kommenteeris Hammer ja osutas suure lameekraani suunas. „Tunni aja pärast oleme ilmselt palju targemad.”
„Nad võtavad niikuinii jälle minuga ühendust.”
Ka Wisting istus. Juba täitsid suurt ekraani kaadrid lahkamissaalist. Tugev laevalgus peegeldus valgetelt seinaplaatidelt ja steriilsetelt metall-laudadelt.
See oli seda tüüpi telerivaatamise vorm, millega ta harjuda polnud suutnud. Tema seostas telerit meelelahutusega, see aga oli mingi veider kogemus – istuda ja vaadata, kuidas kohtumeedikud otse-eetris inimkeha tükeldasid. Aga selline kommunikatsiooni vorm oli kasulik. Varem tuli läbi ajada kokkuvõtva telefonikõne ja lühikese faksile saadetud raportiga. Uue süsteemiga võisid nad aga hoo pealt patoloogile küsimusi esitada ja kohe vastused saada.
Ruumis, kust ülekanne tuli, viibis kolm inimest: valdkonna arst ja assistent, mõlemad kandsid rohelist kitlit, suumaski, kummikindaid ja kollast kilepõlle, ning kohtuekspert Kriposest3 nende tavapärases valges kaitseülikonnas. Paberites seisis, et Kripose-mees oli Jon Berge. Wisting teadis seda nime lugematutest raportitest, kuid polnud teda seni näinud.
Ruumi sisenes neljas mees, kärutades valgesse kilesse pakitud inimkehakujulist pampu. Nad kuulsid tema samme kajamas kui ta surnukehaga käru paika lükkas.
„Olete valmis?” küsis Jon Berge Kriposest ja vaatas üles kaamerasse.
„Meie oleme valmis,” vastas Wisting. Ülekande heli oli kahesuunaline, kuid videopilt ühesuunaline.
Assistent sõidutas kohale instrumendilaua ja kinnitas etiketid tühjadele katseklaasidele. Patoloog avas laibakoti lukud ja lappas selle kõrvale. Tõmbas pealt plekilise lina ja sättis kahjustatud surnukeha ereda valguse alla.
Wisting nägi, kuidas lahangusaalis reageerisid kõik haisule, mis pidi olema pärast kangeks külmunud keha ülessulamist kohutav.
Surnu parema käe ümber, mis oli kangestunud haardesse ümber juuksesalgu, oli keritud läbipaistev kile. Mortensen oli kinnitanud riietele mitmesse kohta laia läbipaistva teibi, et säilitada võimaliku süüdlase jäljed. Juuksed, kangakiud, nahk, higi, veri ja pisarad.
Patoloog luges linti aja, koha ja kohalolijate nimed.
„Rahvatervise Instituudi kohtumeditsiini osakonda toodud identifitseerimata surnukeha, seljas pruun pintsak, pluus, heledad püksid ja pruunid nahkkingad,” jätkas ta. „Riietuse detailne kirjeldus jäetakse politsei ekspertide hooleks.”
Jon Berge tegi ruumist ülevaatliku foto.
„Surnukeha lagunemine on jõudnud hilisesse staadiumisse, kuid veel mitte lagunemise lõpustaadiumisse,” jätkas arst. „Marrasnaha jäänused on mustjaspruunid, kaetud arvukate nõelapeasuuruste ja kraatrikujuliste haavanditega, ilmselt sipelgate ja mardikate poolt tekitatud. Hüppeliigeste ja kaela pehmetel katmata kudedel näha suuremate loomade poolt tekitatud juhuslikke sentimeetrisuurusi kahjustusi. Kärbsevastsete levik surnukehal paistab olevat piiratud.”
Ta köhatas hääle puhtaks ja jätkas: „Vasak käsi asetseb väljasirutatult keha vastas. Parem käsi on küünarliigesest kõverdatuna rinnal. Peopesa on kokku pigistatud justkui midagi peos hoides.”
Kaamera välklamp heitis heleda sähvatuse üle surnukeha, patoloog jätkas väliste kirjeldustega. Ta eemaldas kile, mis oli seotud ümber parema käe ning tõmbas sirgu pöidla ja nimetissõrme.
„Paremast peopesast leitud võimalikud juuksekiud,” luges ta sisse ja hoolitses, et leiust said tehtud fotod, ning painutas seejärel lahti ülejäänud kolm sõrme.
„Peopesa kaetud pruunikasmusta kihiga,” jätkas patoloog. „Võimalik pinnapealne vere koorik. Selle külge kleepunud kuus juuksekarva.”
Ükshaaval eemaldati pintsetiga juuksekarvad ja asetati katseklaasi. Seejärel võeti proovid ainest, mis arvati olevat veri. Käsi loputati puhtaks, kahjustusi sellelt ei leitud.
„Liigume siis edasi,” teatas patoloog ja palus assistendil eemaldada kingad. Viimane kangutas need jalast ja andis Kripose uurijale.
„Wolverine,” luges ta jalatsite talla alt. „Suurus 11,5.”
„See pole Euroopa number,” kommenteeris Christine Thiis.
Espen Mortensen lõi kaubamärgi netiotsingusse.
„Jalatsivabrik peakorteriga Michiganis, Ameerika Ühendriikides,” selgitas ta. „Müüakse üle maailma.”
Mehed ekraanil olid eemaldanud surnukehalt jaki. Politseinik üritas kaelatagust etiketti lugeda.
Mortensen lehitses oma märkmetes.
Nimi
