meest end toolil sirutamas. „Räägi.”
Üks paljudest asjadest, mis Reece’ile Eugene O’Donnelli juures meeldis, oli see, et tema sõber kohaneb kiiresti ükskõik missuguse olukorraga. Olid mõned vähesed inimesed, keda ta samamoodi nagu Gene’i usaldas. Reece informeeris teda Curtis Longi saabumisest. Kahjuks polnud võimalik tema nime mainimata jätta.
„Tee mulle teene ning mine talle lennujaama vastu. Tema poeg tahab ehitajaks hakata, kuid Curtis eelistaks seda, et poeg liituks perekonnaäriga.”
„Ah nii?”
Gene’i hääl oli ärevil, ta kuulas kõiki nüansse.
„Ma ütlesin talle, et sa oled heade ja halbade külgede suhtes aus. Ning kuna ma võib-olla ei jõua homme tagasi, siis palusin Curtisel sulle need failid sinu Itaalia sõbralt edasi anda.”
Kuna Gene’il polnud Reece’i teada ühtegi sõpra Itaalias, tundis ta kergendust, kui vanem mees ilma küsimusteta edasi läks.
„Suurepärane.”
„Aga ma pole veel sellele jakile, mille ma ära rikkusin, asendust leidnud.”
Reece polnud tegelikult mitte ühtegi Gene’i asja ära rikkunud, seega oli mehe vaikimine arusaadav.
„Kas sa proovisid seda keemilist puhastust, mida ma sulle soovitasin?”
„Ei.” Mehe hääletooni täitis arusaamise noot. „Ma helistan talle homme. Ära muretse selle pärast.”
„Lase neil proovida plekki eemaldada ning pane see kindlasti minu arvele. Nad tulevad isegi kohale ja viivad selle sinu eest ise puhastusse.”
„Olgu, teen seda. Kas sa jääd Itaaliasse veel kauaks?”
Mure mehe hääletoonis soojendas Reece’i. „Loodetavasti mitte. Üks mu sõber tahab minna homme Milanosse saatkonna peole. Ma loodan teda veel ümber veenda, isiklikult olen pigem valmis hot dog’iks ning õlleks.”
Gene oli endine sõjaväelane, endine eriteenistuse agent. Te polnud kunagi küsinud, missuguses agentuuris Reece töötas, kuid arvestades seda, kuidas mehed kohtusid, kui Gene Reece’ile paar aastat ühel kõrvaltänaval appi tuli, oli Gene’il hea aimdus, missugust tööd mees teeb. Reece oli talle kunagi öelnud, kuhu hädaolukorra puhul helistada ning missuguseid sõnu kasutada. Ta oli kindel, et ta sõber saab aru, mida ta mälupulgaga peale hakkama peab. Reece rahunes.
„Mul on õlled praegu külmas,” pakkus Gene. „Ning panen hot dog’i grilli peale niipea, kui sa tagasi jõuad.”
„Teadsin, et võin sinu peale loota. Ma helistan sulle.”
„Tee seda ja hoolitse enda eest.”
„Loomulikult.”
Toru hargile pannes hõõrus Reece oma õlga ning lootis, et duši all käik ning veidi jääd vähendavad valu. Ta oli teise korruse akendest välja hüppamiseks liiga vana ning polnud veel täielikult veendunud, et ta põgenemisega juba hakkama saanud oli.
Ta hakkas valima tuttavat numbrit, et endast märku anda, kuid märkas siis kahte kiiresti lähenevat politseinikku. Jah. Ta teadis, et põgenemine ei saa nii kerge olla.
ÜHEKSA PÄEVA HILJEM libises Reece laia seedripuu sügavasse varju ning silmitses eredalt valgustatud aiaga korterit, mis asus nõlvaku alumises osas. Klaasist liugust ei katnud kardinad, seega vaatas Reece, kuidas Kelly O’Donnell asetas oma pea kätele tema ees olevale kirjutuslauale, mis oli kaetud kortsutatud paberite hunnikuga. Tema igast peenest keha piirjoonest peegelduv allaandmine rebis mehe südant.
Reece jagas täielikult tema leina, kuigi nad kunagi varem kohtunud polnud. Mees tundis teda, iga tedretähni, iga naeratust. Ta oli armas, elav, läbi ja lõhki naiselik versioon oma isast.
Mehes tõusev valu pani teda hambaid krigistama. Ta surus valu alla, mõeldes sellele, kas pisaratest tõesti abi leida võimalik on. Talle oleks meeldinud juhtunu pärast paar pisarat valada, kuid tema elus polnud ruumi asjade parandamisele, selle asemel olid kahetsused.
Vajutades väikest seadeldist oma mobiiltelefonil, et oma häält moonutada, surus Reece alla kiirvalimise nupu ning jälgis, kuidas naise pea paar sekundit hiljem jõnksatusega tõuseb. Punakad-kuldsed juuksed kukkusid ta näole nagu kardin. Ta lükkas need kõrvale, et pühkida kiiresti pisarad oma silmadest ning põskedelt enne oma kõrval asuva telefoni tõstmist.
„Jaa?”
Tema hääl oli pehmem, kui mees oodanud oli, seda kattis allasurutud pisarate kähe loor. „Kas ma räägin Kelly O’Donnelliga?”
Reece jälgis, kuidas Kelly kella vaatas, mispeale tema keha ettevaatlikkusest jäigaks tõmbus. „Palun vabandust, et nii hilja helistan,” lisas ta kiirustades. „Kuid jõudsin just linna tagasi ning kuulsin juhtunust. Teie mind ei tunne, aga minu nimi on… James Prince.”
Naise sõrmed klammerdusid tugevamini telefonitoru külge. Segu lootusest ning sihikindlusest asendas meeleheite tema väljendusrikkal näol. „Ma tean teid, härra Prince. Te olite mu isa äripartner.”
„Jah. Kuulsin just tema kahetsusväärsest õnnetusest.”
„Mu isal polnud õnnetust, härra Prince. Ta mõrvati.”
Mehe keha tõmbus pingule. Tal oli õigus, kuid ta ei saanud seda mitte mingil juhul kindlalt teada. „Politsei ütles…”
„Politseinikud on ebakompetentsed.”
Lükates tooli tahapoole, tõusis ta püsti ning hakkas toas ringi sammuma. Väikest kasvu ning sale naine oli alateadlikult väga graatsiline. Aastatepikkune võimlemine ning võitluskunstide treening olid andnud talle peene, heas toonuses keha.
„Mu isa oleks võib-olla võinud sattuda kellegagi eile õhtul järelhaagise juures kaklusesse, aga ta polnud purjus, kuna ta ei joo. Enam mitte.”
„Tema vere alkoholisisaldus oli 0,3 ning sündmuspaigalt leiti peaaegu tühi viskipudel kahe klaasiga ja…”
Naine peatas tema üksikasjaliku loetelu. „Ma olen politseiga rääkinud, härra Prince. Pikalt. Ja tegelikult ei hooli ma sellest, mida nad ütlevad.”
Oli imekspandav, kui palju põlgust suutis naine sellisesse lihtsasse lausesse süstida.
„See viski on üks põhjustest, mille järgi ma tean, et ta mõrvati,” jätkas Kelly. „Ta oli juba aastaid avamata pudelit oma kabinetis hoidnud. Ma ei tea küll täpselt miks, aga isegi siis, kui mu isa jõi, ei puudutanud ta kunagi viskit. Ta lihtsalt ei talunud selle lõhna. Ei, härra Prince, keegi sundis selle viski talle kurgust alla ning tappis ta ja ilmselt ka selle teise mehe, ükskõik mida kohalik politsei ka ei usuks.”
Naise hääles oli kindlus ning mitte kübekestki kahtlust. Ta lõpetas ringi sammumise ning liikus aknani, et silmitseda jahedat ning pimedat ööd. Automaatselt tõmbus Reece tagasi. Naine ei näe teda mitte mingil juhul, kuid ta lõpetas siiski liikumise ning oli väga vaikselt paigal, kuna tundus, et Kelly vaatab otse tema suunas.
„Üks põhjustest?”
Akna juurest eemale pöörates jätkas ta toas ringi sammumist. Mees jälgis, kuidas tema pringid rinnad valge kampsuni all üles-alla liikusid.
„Politsei
