kuid ei saanud riskida tema ohtu seadmisega. Agentuur oli nõustunud, et tema kattevari oli kompromiteeritud. Õnneks oli aga tema James Princi persoon ning tema sidemed Custom Conceptsi ning teiste äridega, milles ta partneriks oli, sügavale maetud. Kui ta madalat profiili hoiab, peaks naisel küllaltki turvaline olema.
„Viiskümmend kaks protsenti. Viimane pakkumine.” Ta ei andnud Kellyle vingerdamiseks ruumi.
„See teeb sinust firmaomaniku.”
„Jah.”
„Aga mis siis juhtub, kui ma saan raha, et teie osalust välja osta, kuid te keeldute seda müümast?”
Mees jälgis teda läbi klaasi, tema keha oli sihikindlusest jäigaks tõmbunud, kui ta hõredalt sisustatud korteri tühje seinu jõllitas. Kuni tänaseni olid korteris sekeldanud väljaspool linna elavad sõbrad ning sugulased. Kelly nõbu ning tema naine ööbisid ikka veel tema pool, kuid olid õhtul välja läinud. Reece oli võimalusest kinni haaranud ning talle helistanud.
„Kõiges, mida me teeme, peitub risk, preili O’Donnell.”
Tigedalt kulmu kortsutades hakkas ta jällegi saaki varitsema. „Kas see on ikka sama tehing, mida te mu isale pakkusite?”
Reece teadis, et ta on intelligentne. Tema isa oli alati tema saavutuste üle kiidelnud. „Te pole oma isa, preili O’Donnell.”
„Kas te räägite „Remington Steel’i” stsenaariumist, härra Prince, nii et teie oleksite nimeline juht? Või plaanite te endale aktiivse rolli võtta?”
„Minu nimi muutub Custom Conceptsi juures oluliseks. Kõik asjad hakkavad läbi minu käima, kuid teist saab inimene, kes igapäevaseid asju ajab.”
„Tahate öelda, et minust saab auväärne tööline?”
„Kes saab nelikümmend kaheksa protsenti tuludest,” tuletas ta naisele meelde.
„Ja teeb kogu töö ära.”
Mehe huuled liikusid järsku Kelly viltuse tooni peale. „Me teame mõlemad, et elu pole aus, preili O’Donnell. Kui see nii oleks, räägiksin ma ikka veel teie isaga. Võtke või jätke.”
Tema isa mainimine oli alatu võte, kuid ta pidi naist kuidagi hoiatama. Custom Conceptsi pinna peal hoidmine oli ohtlik. Samas oli see ka parim võimalus leidmaks sidet õõnestava rakukesega, kes agentuuri arvates D. C. piirkonnas tegutseb. Reece polnud kindel, kas ta tahab, et naine pakkumise vastu võtaks või sellest loobuks.
„Mulle ei meeldi küll see, kuid te ei jäta mulle teist valikuvõimalust,” nõustus Kelly vastumeelselt. „Lööme käed, härra Prince. Kus ma teiega kohtuma peaksin, et dokumentidele alla kirjutada?”
„Te ei kohtugi.” Mitte kunagi. Seda riski polnud mees valmis võtma. „Mõelge veel mu pakkumise üle. Juurelge selle üle paar päeva. Olen ikka veel valmis teie osalust välja ostma.”
„Ei.”
Ka naise hääles polnud ruumi vingerdamiseks.
„Ma tahan kirjalikku lepingut, härra Prince.”
Gene oleks tema üle uhke. „Ma lasen lepingu koostada, kahe päeva pärast on see valmis. Tegutsemisraha tuleb firma arvele esimese asjana homme hommikul. Te peate minema oma isa panka ning juurdepääsu saamiseks mõningatele paberitele alla kirjutama.”
Reece kuulis kergendust, kui naine välja hingas, nägi seda tema kehahoiakus. Ta lootis vaid, et ei tee järjekordset hiiglaslikku viga.
„Mul oli teie isaga teistsugune kokkulepe, preili O’Donnell. Soovin teiega sarnase kokkuleppe sõlmida. Mul on teised huvid, nii et dokumendid, mis minu tähelepanu nõuavad, jäetakse igal õhtul minu kontoris laua peale. Ma annan teile…”
„Mis kontoris? Juhul, kui te seda veel ei tea, siis plahvatas järelhaagis ning põles maha koos minu isaga.”
„Me rendime ruumid ühes laohoones Granby tänaval. Saadan teile aadressi ning võtme paari päeva jooksul. Laohoones on ruumi nii kabinettide jaoks kui ka laoruumid saadetiste jaoks, mis otse ehitusobjektile ei lähe. Selle idee elluviimist arutasime me teie isaga paar nädalat tagasi.”
„Ta ei maininud midagi.”
Ta polekski seda teinud, sest alalise kontori sisseseadmine oli midagi sellist, mida Gene teha ei tahtnud. Ta ei näinud vajadust lisakulutuste jaoks, kuid Kelly ei saanud seda teada. Ausalt öeldes oli Reece üllatunud, et Kelly oma isa partnerist üldse teadis. Gene oskas vaikida. See, et Reece veel elus oli, oli selle tõestuseks.
„Kas teile ei meeldi asukoht?”
„Ei, loomulikult mitte.”
„Siis kuulete te minust peatselt.”
„Oodake! Kuidas ma teiega ühendust võtta saan, kui mul mõni probleem tekib?”
„Te ei saagi. Praegu mitte. Annan teile teada, kui ma uue telefoninumbri saan.”
„Kas praegusel on midagi viga? Teie kõne tuli salastatud numbrilt.”
„Nii ma äri teengi, preili O’Donnell. Ma olen väga privaatne inimene. Kas teil on sellega seoses probleeme?”
„Jah, aga ma ei usu, et see teile korda läheb.”
„Ei, mitte eriti.” Mees kõhkles, olles kummaliselt vastumeelne kõne lõpetamise suhtes. Naine ei võinud teada, kui palju Reece tema leina jagas. Teatud viisil olid nad mõlemad just isa kaotanud.
„Kelly, su isa oli eriline mees. Mulle oli suureks õnneks, et sain teda oma sõbraks lugeda.” Reece igatses teda rohkem, kui Kelly seda ette kujutada oskas. „Ta oleks väga uhke selle üle, kuidas sa asju pärast tema surma kontrolli all hoidnud oled. Proovi nüüd muretsemine lõpetada ning katsu natuke magada. Järgmised nädalad tulevad sinu jaoks väga kiired.”
Ja mees peab väga palju ja kiiresti rüselema, et temast sammu võrra eespool olla. See väljakutse muutub ilmselt huvitavaks.
Teine peatükk
„Ma ei suuda seda uskuda. Keskööprints on sulle jälle lilli jätnud?”
Kelly O’Donnell tõstis oma pilgu väikeselt iiriste kimbult ning vaatas oma uut sõpra Leah Wickliffi, kuid suunas siis oma silmad jällegi lilledele.
„Ära kutsu teda niimoodi. Need on lihtsalt tänuavaldus. Ma lahendasin vaidluse ühe alltöövõtjaga.”
„Mhmh.”
„Lõpeta ära. Lilled olid kena žest.”
„Kena. Jaa muidugi. Ma olen Ferinelli ettevõtte heaks kaks aastat töötanud. Selle aja jooksul pole ma saanud mitte ühte võilillegi, rääkimata vaasitäiest iiristest ning karbist kalli šokolaadiga. Aga samas ei tööta ma ka nähtamatu mehe heaks, nii et selles see vahe ilmselt seisnebki.”
„Ta pole nähtamatu. Ta on lihtsalt…”
„Vampiir?”
„Lõpeta see.”
„Sa oled selle mehega ainult telefoni teel rääkinud. Sa pole teda mitte kordagi näinud.
