asukoht midagi sellist ei olnud.
Cicero oli kutsunud senaatorid kokku templisse, nii nagu seda sageli tehti: tookord oli see foorumi lähedal südalinnas asuv Jupiterile pühendatud tagasihoidlik vana hoone, mis oli ehitatud tavapärase nelinurkse plaaniga, mitte nagu Maccari ettekujutuse poolsõõrjas ehitis; tõenäoliselt oli see väike ja kehvasti valgustatud, sest akende puudumist korvasid lambid ja tõrvikud vaid osaliselt. Nüüd peame kujutlema mitutsada senaatorit, kes on tuubitud umbsesse, kitsukesse ruumi; mõned istuvad ajutistel toolidel või pinkidel, teised seisavad ja kahtlemata tõuklevad mõne auväärt, igivana Jupiteri kuju all. Kindlasti oli see Rooma ajaloo kaalukas sündmus, aga sama kindlasti, nagu paljud asjad Roomas, tegelikult palju vähem elegantne, kui meile meeldiks mõtelda.
Järgnenud stseeni ei ole imetlevad maalikunstnikud taasluua üritanud. Catilina lahkus linnast oma toetajate juurde, kes olid Rooma lähedal armee kokku pannud. Samal ajal korraldas Cicero nutika varioperatsiooni, et paljastada veel linna jäänud vandeseltslased. Nagu osutus, olid nad ennatlikult üritanud vandenõusse kaasa tõmmata Galliast Roomasse saabunud delegatsiooni, kes oli tulnud kaebama Rooma asevalitsejate ekspluateerimise üle provintsis. Mingil põhjusel – võib-olla oli selleks kõigest võitja toetamise vaist – olid need gallid otsustanud salaja Ciceroga koostööd teha ja suutsid anda talle otsustavat tõendusmaterjali: nimesid, kohti, plaane ja süüdimõistvat infot sisaldavaid kirju. Järgnesid vahistamised ja tavapärased ebaveenvate vabanduste esitamised. Kui ühe vandenõulase maja leiti relvi pungil täis olevat, vabandas mees end väitega, et relvade kogumine oli tema hobi.
5. detsembril kutsus Cicero senati uuesti kokku, et arutada, mida teha nüüd vahi all olevate meestega. Sedapuhku kogunesid senaatorid jumalanna Concordia ehk Üksmeele templis, mis oli kindlaks märgiks sellest, et riigiasjad olid kõike muud kui harmoonilises seisus. Julius Caesar tegi söaka ettepaneku, et vahistatud vandenõulased tuleks vangi heita: kas siis, nagu üks allikas räägib, kuni nende üle saab korralikult kohut mõista, kui kriis on möödas, või siis eluks ajaks, nagu ütleb teine. Vangistus polnud antiikmaailmas just eelistatav karistus, sest vanglad polnud palju enamat kui kohad, kus kurjategijaid enne hukkamist hoiti. Trahvid, pagendus ja surmanuhtlus moodustasid Rooma kohtulike karistuste tavapärase repertuaari. Kui Caesar 63. aastal e.m.a tõepoolest eluaegset vanglakaristust soovitas, siis oli see tõenäoliselt esimene kord lääne ajaloos, mil see alternatiivina surmanuhtlusele välja pakuti, ehkki edutult. Toetudes otsuse erakorralistele volitustele ja paljude senaatorite häälekale toetusele, laskis Cicero mehed viivitamatult hukata, ilma et oleks kas või formaalset kohtupidamist korraldanud. Võidukalt teatas ta rõkkavale rahvahulgale nende surmast kuulsa ühesõnalise eufemismiga vixere, „nad on elanud”, see tähendab, et „nende elu on läbi”.
Mõne nädalaga said Rooma leegionid Catilina rahulolematute armeest Põhja-Itaalias jagu. Catilina ise langes vapralt võideldes oma meeste eesotsas. Rooma väejuht, Cicero kaaskonsul Antonius Hybrida kurtis otsustava lahingu päeval jalavalu üle ja andis juhtimise üle oma abile, äratades seega mõnel pool kahtlusi selle kohta, keda ta tegelikult pooldas. Ja tema polnud ainus, kelle motiive küsitavaks peeti. Juba antiikajast peale on olnud igasuguseid võib-olla pööraseid, aga kindlasti mitteveenvaid oletusi selle kohta, millised palju edukamad mehed võisid salaja Catilinat toetada. Oli ta tegelikult hoopis kavala Marcus Crassuse agent? Ja milline oli Caesari tegelik seisukoht?
Sellegipoolest oli Catilina lüüasaamine Cicerole märkimisväärne võit; tema toetajad andsid talle aunime pater patriae ehk „isamaa isa” – üks kõige väärikamaid ja rahuldust pakkuvamaid tiitleid, mida kellelegi sellises patriarhaalses ühiskonnas nagu Rooma võidi omistada. Kuid peagi muutus tema edu hapuks. Juba tema viimasel konsuliameti päeval takistasid kaks poliitilist võistlejat Cicerot pidamast kokkutulnud Rooma rahvale tavapärast lahkumiskõnet. „Neil, kes on karistanud teisi neid ära kuulamata,” kinnitasid nad, „ei tohiks olla õigust ise kuulatav olla.” Mõned aastad hiljem, 58. aastal e.m.a, hääletas Rooma rahvas üldiselt kõigi nende väljasaatmise poolt, kes olid mõne kodaniku kohtuta surma saatnud. Cicero lahkus Roomast, enne kui anti välja teine seadus, mis konkreetselt ja nimeliselt tema pagendusse saatis.
Siiamaani polnud Rooma rahvas selles loos eriti suurt rolli mänginud. Rahvas oli palju suurem ja amorfsem kogum kui senat, koosnedes poliitilises tähenduses kõigist meessoost Rooma kodanikest; naistel ametlikult poliitilisi õigusi ei olnud. 63. aastal e.m.a oli umbes miljon meest, kes elasid pealinnas ja kogu Itaalias, aga ka kaugemal. Praktikas kuulusid nende hulka kas mõni tuhat või mõnisada meest, kes igal erilisel puhul otsustasid tulla Rooma linna valimiste, hääletamiste või koosolekute puhuks. Kui suur mõju rahval täpselt oli, see on olnud Rooma ajaloo üks suuri vaidlusküsimusi antiikajast alates; aga kindlad on kaks asja. Sel perioodil võis ainult rahvas valida Rooma riigi ametnikke; kui tahes sinivereline sa polnud, oli sul võimalik pääseda ametisse, näiteks konsuliks, kui Rooma rahvas sind valis. Ja üksnes rahvas, mitte aga senat, võis teha seadusi. 58. aastal e.m.a argumenteerisid Cicero vaenlased, et millised ka polnud tema volitused senatilt terrorismi ärahoidmiseks, oli ta Catilina järgijate hukkamistega rikkunud iga Rooma kodaniku põhilist õigust korralikule kohtumõistmisele. Rahva otsus oli saata Cicero pagendusse.
Kunagine „isamaa isa” elas armetu aasta Põhja-Kreekas (tema virisev enesehaletsus ei mõju sümpaatselt), kuni rahvas hääletas tema tagasikutsumise kasuks. Vastuvõtul tervitasid teda tema toetajate hõisked, aga tema maja linnas oli lammutatud ja otsekui selleks, et mõtet lõpuni selgeks teha, oli selle asemele püstitatud vabadusjumalanna Libertase tempel. Cicero karjäär ei saanud enam õieti kunagi jalgu alla.
Põhjused, miks me seda lugu nii üksikasjalikult räägime, on väga lihtsad: roomlased ise kirjutasid sellest üsna palju ja suur osa sellest, mis nad kirja panid, on säilinud. Tänapäeva ajaloolased kurdavad sageli selle üle, kui vähe me võime antiikmaailma mõnest aspektist teada. „Mõelge vaid, mida kõike me ei tea vaeste elust,” kaebavad nad, „või naiste vaatenurkadest.” Tegelikult on see anakronistlik ja petlik mõtlemine. Rooma kirjanduse autorid olid peaaegu ainult mehed; või vähemasti on meieni jõudnud väga vähe naiste kirjutatud teoseid (keiser Nero ema Agrippina autobiograafia kaotsiminek on klassikalise kirjanduse jaoks kindlasti üks kõige kurvemaid näiteid). Need mehed olid peaaegu eranditult jõukad, ehkki mõnele Rooma luuletajale meeldis teeselda, nagu luuletajad vahetevahel ikka veel teevad, nagu nälgiksid nad katusekambrites. Need kurtmised jätavad aga kahe silma vahele ühe palju olulisema asjaolu.
Kõige erakordsem tõsiasi Rooma maailma puhul on see, et väga suur osa sellest, mis roomlased kirjutasid, on säilinud kahe aastatuhande jooksul. Meil on olemas nende poeesia, kirjad, esseed, kõned ja ajalood, millele olen juba viidanud, aga ka romaanid, geograafiateosed, satiirid ja poognate kaupa tehnilist kirjandust kõige kohta alates veesüsteemidest kuni arstikunsti ja haigusteni. Nende säilimise eest võlgneme suuresti tänu keskaja munkadele, kes hoolsasti käsitsi ikka ja jälle ümber kirjutasid seda, mida nad pidasid kõige tähtsamateks või kasulikumateks antiikkirjanduse teosteks, aga olulise, ehkki sageli unustatud panuse on andnud ka keskaja islamiõpetlased, kes mõningaid filosoofia- ja teadusteoseid araabia keelde tõlkisid. Ja tänu arheoloogidele, kes on kaevanud välja papüüruseid Egiptuse liivast ja prügimägedest, puidust kirjutustahvleid Inglismaa põhjaosa Rooma sõjaväelaagritest ja kõnekaid hauakive igalt poolt üle kogu impeeriumi, on meil aimu ka Rooma maailma palju lihtsamate elanike elust ja kirjadest. Meil on koju saadetud kirjakesi, ostunimekirju, arveraamatuid ja hauakividele raiutud viimseid sõnumeid. Isegi kui see on väike osa kunagi olemas olnust, on meil nüüd juurdepääs suuremale hulgale Rooma kirjandusele – ja Rooma kirjutistele üldisemalt –, kui ükski inimene suudaks oma elu jooksul läbi töötada.
Kuidas me siis täpselt teame Catilina ja Cicero konfliktist? See lugu on jõudnud meieni mitmesuguseid teid pidi ja osalt just see mitmekesisus muudab selle nii rikkalikuks. Paljude Antiik-Rooma ajaloolaste teostes on sellest põgusaid kirjeldusi, nende seas Cicero enda ühes iidses biograafias, millest suurem osa on kirjutatud sada aastat või rohkem pärast neid sündmusi. Olulisim ja kõnekaim
