lõpuks osutus, et Cicero saavutas oma tegudega 63. aastal e.m.a rohkem surematust, kui Lucceius talle iial oleks suutnud anda, seeläbi, et teda 2000 aastat on ikka ja jälle tsiteeritud ja uuesti tsiteeritud.
Järgnevates peatükkides leiame veel palju teisi selliseid poliitilisi konflikte, vaieldavaid tõlgendusi ja mõnikord ebamugavaid meie enda aegade vastukajasid. Aga nüüd on sobiv hetk pöörduda meie ajaarvamise eelse 1. sajandi suhteliselt kindlalt pinnalt tagasi Rooma kõige kaugemasse ajalukku. Millisena rekonstrueerisid Cicero ja tema kaasaegsed oma linna esimesi aastaid? Miks oli nende algupära nende jaoks tähtis? Mida tähendab küsimus: „Kust sai Rooma alguse?” Kui palju on meil võis siis ka neil üldse võimalik teada Rooma kõige varajasemast ajast?
TEINE PEATÜKK
ALGUSES
Ühe Rooma pärimuse järgi oli Jupiteri templi, kus Cicero 8. novembril 63 e.m.a Catilinat sarjas, rajanud seitse sajandit enne seda Rooma asutaja Romulus. Romulus ja tema tillukese kogukonna liikmed võitlesid oma naabrite, sabiinide hõimu vastu paigas, millest hiljem sai foorum, Ciceroaegse Rooma poliitiline keskus. Roomlaste käsi ei käinud hästi, neid sunniti taganema. Viimase katsena võitu enda poole pöörata palvetas Romulus Jupiteri poole – mitte lihtsalt Jupiteri, vaid Jupiter Statori, „päästja Jupiteri” poole. Ta ehitab tänuks templi, tõotas Romulus jumalale, kui vaid roomlased panevad vastu kiusatusele laiali joosta ja jäävad vaenlase vastu seistes kindlaks. Nii juhtuski ning Jupiter Statori tempel püstitati sellelesamale kohale, esimesena pikas templite ja pühamute reas, linnas, mis ehitati selleks, et mälestada jumalikku abi roomlastele sõjalise võidu saavutamisel.
Vähemasti oli see lugu, mida jutustasid Livius ja mitmed teised Rooma ajaloolased. Arheoloogidel ei ole kunagi õnnestunud kindlalt tuvastada selle templi jäänuseid, mis tõenäoliselt oli juba Cicero ajal uuesti ehitatud, eriti kui selle algus tõepoolest ulatus Rooma linna rajamise aega. Aga pole kahtlust, et kui Cicero senaatorid sinna kokku kutsus, teadis ta täpselt, mida ta teeb. Romuluse eeskuju oli tal meeles ja ta kasutas seda kohta oma mõtte edastamiseks. Ta tahtis, et roomlased seisaksid kindlalt silmitsi selle uue vaenlase, Catilinaga. Õieti ütles ta peaaegu just seda oma kõne lõpul, pöördudes – kahtlemata jumalakuju suunas žestikuleerides – Jupiter Statori poole ja meenutades kuulajatele selle templi rajamist:
Siis aga sina, Jupiter, kelle kuju Romulus püstitas siia samade ennustuste põhjal, mille alusel see linn rajati, sina, keda me õigusega nimetame selle linna ja riigi kaitsjaks, tõrju tema ja ta kaaslased eemale oma altaritest ja teistest templitest, linna majadest ja müüridest, kõigi kodanike elust ja varandusest …10
Vihje, et Cicero esitab ennast uue Romulusena, ei jäänud tema aja Roomale märkamatuks ja see seos võis anda ka tagasilöögi: mõned kasutasid seda järjekordse ettekäändena irvitada Cicero väikelinliku päritolu üle, pannes talle hüüdnimeks Arpiniumi Romulus.
See oli klassikaline roomalik pöördumine esiisade-asutajate, algse Rooma innustavate lugude ja selle hetke poole, mil linn sündis. Veel tänapäevalgi kõneleb väikest Romulust ja tema venda Remust imetava emahundi kuju Rooma rajamisest. Selle stseeni kuulus pronkskuju on üks Rooma kunsti kõige rohkem kopeeritud ja kiiremini äratuntav teos, mis ilutseb tuhandetel meenepostkaartidel, köögikäterätikutel, tuhatoosidel ja külmkapimagnetitel ja on kleebitud igale poole üle tänapäevase linna jalgpalliklubi AS Roma embleemina.
7. Millal ka pole valminud hunt, on kaksikud poisid sellele kahtlemata hiljem lisatud, meisterdatud 15. sajandil, et konkreetselt asutamismüüti edasi anda. Selle skulptuuri koopiaid on kogu maailmas, osalt tänu Benito Mussolinile, kes levitas neid igal pool Romanità sümbolina.
Et see pilt on nii tuttav, on kerge pidada Romuluse ja Remuse, või Remuse ja Romuluse lugu, kui arvestada Rooma tavapärast järjestust, liiga enesestmõistetavaks ning unustada, et see on üks veidramaid linna asutamise „ajaloolisi legende” ükskõik millisest perioodist ja ükskõik millisest maailma paigast. Kahtlemata oli see müüt või legend, ehkki roomlased ise eeldasid, et laias laastus oli tegemist ajalooga. See, kuidas hunt kaksikuid imetab, on nii veider episood väga iseäralikus loos, et isegi antiikaja autorid suhtusid mõistetava umbusuga võimalusse, et hüljatud imikuid saabus nagu tellimuse peale imetama emahunt, kellel olid ka omal pojad. Ülejäänud lugu on erakordne segadust valmistavate detailide segu: mitte ainult ebatavaline mõte kahest asutajast (Romulus ja Remus), vaid ka terve rida ilmselt ebakangelaslikke elemente, mõrvast, vägistamisest ja inimröövist kuni asjaoluni, et suurem osa Rooma esimesi kodanikke paistab olevat olnud kurjategijad ja põgenenud orjad.
Need ebameeldivad aspektid on mõningaid tänapäeva ajaloolasi nii üllatanud, et nad on käinud välja mõtte, nagu oleks kogu selle loo antipropagandana välja mõelnud Rooma vaenlased ja ohvrid, keda roomlaste agressiivne ekspansioon ohustas. See on pisut üleliia leidlik või isegi meeleheitlik katse selgitada selle loo veidrusi ja see jätab kahe silma vahele ühe olulise punkti. Kust ja mis ajast see ka pärit ei olnud, ei lakanud Rooma autorid iial Romuluse ja Remuse lugu jutustamast, ümber jutustamast ja selle üle väitlemast. Kõiges selles oli kaalul enam kui vaid küsimus linna algsest kujunemisest. Kui senaatorid Romuluse vanasse templisse seda uut Arpiniumi Romulust kuulama tunglesid, olid nad väga hästi teadlikud, et asutamislugu tõstis esile veelgi olulisemaid küsimusi selle kohta, mida tähendab olla roomlane, millised on Rooma rahva iseloomulikud tunnused ja – mis polnud sugugi vähem tähtis – millised puudused ja vead nad olid oma esivanematelt pärinud.
Et mõista vanu roomlasi, on vaja mõista, kust nad enda arvates pärit olid, ning mõelda läbi Romuluse ja Remuse loo tähtsus ning teiste asutamislugude peamised teemad, nüansid ja ebamäärasused. Sest need kaksikud ei olnud ainsad esimeste roomlaste kandidaadid. Suurema osa Rooma ajaloost oli päris kaalukas tegelane ka Trooja kangelane Aeneas, kes põgenes kodumaalt Itaaliasse ja rajas seal Rooma kui uue Trooja. Ja mitte vähem tähtis pole püüda aru saada, mis võiks olla nende lugude taga. „Kust Rooma alguse sai?” on küsimus, mis on osutunud tänapäeva uurijatele peaaegu niisama võrgutavaks ja õrritavaks kui nende antiikaja eelkäijatele. Arheoloogia visandab kõige varasema Rooma piirjooned Rooma müütidest väga erinevana. See on üllatav, sageli segadust tekitav ja vaidlusi äratav. Isegi kuulsa pronkshundi üle väideldakse hoogsalt. Kas see on üks varasemaid Rooma kunsti säilinud näiteid? Või on see, nagu on näidanud viimase aja teaduslik analüüs, tegelikult keskaegne taies? Nii või teisiti on viimase saja aasta jooksul tänapäevase linna all tehtud väljakaevamised toonud päevavalgele uusi, isegi võib-olla 1000. aastast e.m.a pärit jälgi Tiberi jõe ääres asunud külakesest, millest sai lõpuks Cicero Rooma.
Ei ole olemas ühtainsat Romuluse lugu. On kümneid erinevaid, mõnikord omavahel kokkusobimatuid versioone sellest. Kümme aastat pärast kokkupõrget Catilinaga esitas Cicero ühe sellise oma traktaadis „Riigist”. Nagu ka paljud poliitikud pärast teda leidis ta lohutust poliitikateooriatest (ja üsna pompoossest autoriteetse arvamuse avaldamisest) siis, kui tema enda võim oli kadumas. Traktaadis käsitles ta hea valitsuse loomust palju laiemas filosoofilises kontekstis Rooma „konstitutsiooni” ajalooga selle algusest peale. Aga pärast kompaktset algust – milles ta vältis kohmakalt küsimust, kas Romulus oli tõesti jumal Marsi poeg, heites samas kahtlusevarju selle loo teistele muinasjutulisematele elementidele – asus ta tõsiselt käsitlema selle paiga geograafilisi eeliseid, mille Romulus oma uuele asulale valis.
„Kuidas võinuks Romulus,” kirjutab Cicero, „veel hiilgavamalt ära kasutada mere läheduse eeliseid, hoidudes samas selle puudustest, kui asetades linna alati usaldusväärse jõe kallastele, milles vesi järjekindlalt laias sängis merre voolab?” Tiber, selgitab ta, muutis hõlpsaks varude väljast sissetoomise ja kohalike ülejääkide väljaviimise; ja künkad, millele linn ehitati, ei olnud mitte ainult suurepäraseks kaitseks vaenlaste rünnaku
Marcus Tullius Cicero. Esimene kõne Catilina vastu. Tõlkinud Astrid Kurismaa. – Rooma kirjanduse antoloogia. Tallinn: Eesti Raamat, 1971, lk 169.
