mis andis kohalike võistlejate ees eelise. Aga ta tõmbab patriootlikult loori tõsiasjale, et see „alati usaldusväärne jõgi” tegi Roomast kogu antiikajal ka hävitavate üleujutuste sagedase ohvri ja et mägedest hoolimata oli „tõbi” (ehk malaaria) antiikajal üks selle linna elanike suurimaid tapjaid (ja jäi selleks kuni 19. sajandi lõpuni).
Cicero versioon linna asutamisloost ei ole kõige tuntum. See, mis on enamiku tänapäevaste jutustuste aluseks, pärineb peamiselt Liviuselt. Autori kohta, kelle teosed on meile varajasest Roomast arusaamiseks ikka veel nii tähtsad, on Liviusest kui inimesest üllatavalt vähe teada: ta oli pärit Põhja-Itaaliast Pataviumist (Padovast), hakkas kirjutama Rooma ajalugu 20. aastatel e.m.a ja oli Rooma keiserliku perekonnaga nii lähedastes suhetes, et võis julgustada tulevast keisrit Claudiust hakata tegelema ajalookirjutamisega. Mõistagi on Romuluse ja Remuse lugu olulisel kohal tema teose esimeses raamatus, kus on palju vähem geograafiat ja palju rohkem värvikat narratiivi kui Cicerol. Livius alustab kaksikutest ja läheb siis kärmesti jutujärjega vaid üksnes Romuluse kui Rooma asutaja ja esimese kuninga hilisemate saavutuste juurde.
Livius jutustab, et poisid sündisid neitsilikule preestritarile Rea Silviale Alba Longa linnakeses Alba küngastel, hilisemast Rooma asukohast veidi lõuna pool. Neiu polnud astunud preestritariks omast vabast tahtest, vaid oli sunniviisil sinna saadetud pärast hukatuslikku võimuvõitlust, milles jäi peale ja sai Alba Longa kuningaks tema onu Amulius, kes oli kukutanud oma venna Numitori, Rea Silvia isa. Amulius oli seejärel kasutanud preesterluse varju – mis oli näiliselt auavaldus –, selleks et hoida ära oma venna soost pärijate ja võistlejate ebamugavat esilekerkimist. Liviuse järgi väitis Rea Silvia, et jumal Mars oli väevõimuga temaga ühtinud. Livius tundub suhtuvat sellesse sama kahtlevalt nagu Cicerogi; Mars, arvab ta, võis olla kattevarjuks täiesti inimliku armuloo peitmiseks. Teised aga kirjutasid enesekindlalt kehatust fallosest, mis tuli pühast tulest, mida Rea Silvia pidi valvama.
Niipea kui neiu kaksikud sünnitas, andis Amulius oma teenritele käsu, et lapsed tuleb visata Tiberi jõkke ja lasta neil uppuda. Aga nad jäid ellu. Sest nagu juhtub sageli muudegi kultuuride seesugustes lugudes, ei järginud (või ei suutnud järgida) mehed, kellele see ebameeldiv ülesanne oli antud, juhtnööre päris täpselt. Selle asemel jätsid nad kaksikud korviga mitte otseselt jõkke, vaid, kuna oli üleujutus, üle kallaste tunginud vee kõrvale. Enne kui vesi lapsed surma oleks uhtunud, tuli kuulus imetav hunt neile appi. Livius oli üks neid Rooma skeptikuid, kes püüdis loo seda eriti usutamatut aspekti mõistusega ära seletada. Ladina sõna „hundi” kohta (lupa) kasutati kõnekeeles ka prostituudi tähenduses (lupanare oli tavaline sõna lõbumaja kohta). Kas võis olla, et kaksikud leidis kohalik hoor, mitte metsloom, ja hakkas nende eest hoolitsema?
Oli see lupa siis kes ta oli, aga varsti pärast seda leidis üks lahke karjus poisid ja võttis nad enda juurde. Ehk oli hoopis tema naine prostituut, küsis Livius. Romulus ja Remus elasid tundmatuses karjuse maapere liikmetena, kui nad kord aastaid hiljem – nüüd juba noorte meestena – said jälle kokku oma vanaisa, kukutatud kuninga Numitoriga. Kui nad olid ta Alba Longa kuningana uuesti troonile aidanud, võtsid nad nõuks endale oma linna rajada. Aga peagi läksid nad tülli ja selle tagajärjed olid hävitavad. Livius arvab, et seesama võistlemine ja auahnus, mis rikkus ära Numitori ja Amuliuse vahekorra, imbus ka ülejärgmisse põlvkonda, Romuluse ja Remuse suhetesse.
Kaksikud polnud ühel meelel, kus nende uus asula õieti peaks paiknema – konkreetsemalt, milline neist mitmetest küngastest, mis hiljem linna moodustasid (neid on tegelikult rohkem kui vaid kuulsad seitse küngast), peaks jääma esimese asula keskmesse. Romulus valis Palatinuse künka, kus hiljem asus keisrite suurejooneline residents ja mille nimest oleme saanud oma sõna „palee”. Tekkinud tüli käigus hüppas Remus, kes oli otsustanud Aventinuse künka kasuks, solvavalt üle kaitsemüüride, mida Romulus oma eelistatud koha ümber ehitas. Selle kohta, mis edasi juhtus, on mitmesuguseid versioone. Aga kõige levinum (Liviuse järgi) oli see, et Romulus vastas sellele venna tapmisega ning sai nõnda selle asula ainsaks valitsejaks ja nimepanijaks. Lüües oma kohutava vennatapuhoobi, olevat ta hüüdnud (Liviuse sõnutsi): „Nüüdsest sünnib nõnda igaühega, kes kavatseb üle mu müüride hüpata.”11 Sellest sai päris kohane loosung linnale, mis viljeles kuvandit endast kui sõjakast riigist, kelle sõjad siiski olid alati vastuseks teiste agressioonile, alati „õiglased”.
Remus oli surnud. Ja linnas, mida ta oli aidanud asutada, elas vaid käputäis Romuluse sõpru ja kaaslasi. Vaja oli rohkem kodanikke. Seepärast kuulutas Romulus Rooma „pelgulinnaks” ning õhutas tulema enda juurde kogu Itaalia pööblit ja vaeseid: ärajooksnud orje, süüdimõistetud kurjategijaid, pagendatuid ja sõjapõgenikke. See andis tulemuseks piisavalt palju mehi. Aga selleks et saada naisi, jutustab Livius, pidi Romulus appi võtma kavaluse ja vägistamise. Ta kutsus naaberhõimud, sabiinid ja latiinid – kes elasid Rooma ümbruses, Latiumis – koos oma peredega usupühadele ja meelelahutustele. Keset pidu andis ta oma meestele märku, et nad külaliste hulgast noored naised ära rööviksid ja endale naisteks viiksid.
Nicolas Poussin, kes on kuulus oma Vana-Rooma-aineliste maalide poolest, jäädvustas selle stseeni 17. sajandil: Romulus seisab poodiumil ja vaatab rahulikult pealt all toimuvat vägivalda, taustal pooleli olevad monumentaalsed ehitised. See on üks pilt algsest Roomast, mida meie ajaarvamise eelse 1. sajandi roomlased oleksid tunnustanud. Kuigi vahel kujutasid nad Romuluse Roomat lammaste, mudaonnide ja sooga, ülendasid nad seda sageli ka võrratuks, eelklassikaliseks linnaks. Samuti on see stseen, mida on taaskujutatud kõikvõimalikel eri viisidel ja erinevate vahenditega kogu ajaloo jooksul. 1962. aastal töötas Pablo Picasso otseselt vastuseks Kuuba raketikriisile Poussini versiooni ümber mitme selleteemalise maalina, mis olid palju jõhkramalt vägivaldse ilmega (vt tahvel 3).
Rooma autorid väitlesid loo selle osa üle kogu aeg. Üks näitekirjanik kirjutas sel teemal terve tragöödia, millest paraku pole säilinud rohkem kui üksainus tsitaat. Nad murdsid pead selle loo detailide üle, näiteks, kui palju noori naisi ära rööviti. Livius ei võta kindlat seisukohta, aga hinnangud olid erinevad – ainult kolmekümnest kuni petlikult täpse ja uskumatult suure 683-ni: nähtavasti oli sellel arvamusel Numiidia prints Juba, kelle Julius Caesar Roomasse tõi ja kes suure osa oma noorusest seal kõikvõimalikke aineid õppis, Rooma ajaloost kuni ladina keele grammatikani. Kõige enam aga vaevas neid selle juhtumi ilmne kuritegelikkus ja vägivaldsus. Lõppude lõpuks oli ju see kõige esimene Rooma abielu ja selle poole vaatasid Rooma õpetlased, kui nad tahtsid selgitada traditsiooniliste pulmatseremooniate veidraid jooni või väljendeid; näiteks öeldi, et õnnitlushüüd „O Talassio” tuli ühe selles sündmuses osalenud noore roomlase nimest. Oli see möödapääsmatu järeldus, et roomlaste abieluinstitutsiooni lätteks oli pruudirööv ja vägistamine? Mida kõneles see üldisemalt roomlaste sõjakuse kohta?
8. Sellel Rooma hõbemündil aastast 89 e.m.a on kujutatud kaht Rooma esimest kodanikku sabiinitare kandmas. Mündi vermija nimi, mis on stseeni all peaaegu loetamatult kirjas, oli Lucius Titurius Sabinus – tõenäoliselt just sellest on tingitud ka mündikujunduse valik. Mündi reversil on sabiinide kuninga Titus Tatiuse portree.
Livius kaitseb esimesi roomlasi. Ta kinnitab, et nad võtsid ainult vallalisi naisi; see oli abielu, mitte abielurikkumise algus. Ja rõhutades mõtet, et roomlased ei valinud naisi, vaid võtsid neid huupi, väidab ta, et nad kasutasid lihtsalt oma kogukonna tulevikuks vajalikku hädaabinõu, mille järel mehed rääkisid oma vastsete mõrsjatega armastavalt ja tõotasid neile kiindumust. Samuti esitab ta roomlaste teguviisi vastusena linna naabrite ebamõistlikule käitumisele. Ta selgitab, et kõigepealt olid roomlased toiminud igati õigesti, paludes naaberhõimudelt lepingut, mis oleks andnud neile vastastikku õiguse üksteise tütardega abielluda. Livius viitab siin sõnaselgelt – ja täiesti anakronistlikult – abiellumisõigusele conubium’ile, mis palju hilisemal ajal moodustas tavapärase osa Rooma liitudest teiste riikidega. Roomlased võtsid vägivalla kasutusele
Titus Livius. Linna asutamisest alates. Esimene raamat. Tõlkinud Kristi Viiding, Mart Noorkõiv ja Tuuli Triin Truusalu. Tallinn: TLÜ Kirjastus, 2016, lk 30. –
