neil kiire. Seni, kuni Tropcher jaksab suud pidada, on tema kaaslastel aega pageda ja jälgi peita. Muuhulgas ka sel … naisel.
Omara tundis tolle tundmatu naise suhtes midagi, mis meenutas lausa kiivust. Mitte et ta ise Tropcheri vastu veel mingeid õrnemaid tundeid hellitanuks, sest nende vahel polnud ka toona mingist ametlikustatud suhtest kunagi juttugi olnud. Mitte kunagi, kuitahes raked nad olidki. Nüüd on Lauril siis naine, keda ta kutsub oma naiseks, ja elu näitas ka kohe karmilt ette, miks see oli halb mõte.
Gert nuuskas nina ning tõdes, et on vist kade, kuna tolle teise naise pärast tegi Lauri Tropcher viimaks midagi selgesti lolli. Tark põhjus küll kade olla, haijah!
Lauri on muidugi vait, kuni vähegi suudab, ja ta ilmselt suudab, mõnda aega vähemalt. See jätab ka kõigile teistele, Gert ise kaasa arvatud, veel natuke mänguruumi.
Uurija-teadur sõi ära peotäie moosiküpsiseid. Tuli magama minna, ega midagi paremat enam polnudki teha. Ta vaatas ühe Luke-mõtte ajel teadetekasti – ja neelas küpsisesuutäie pooleldi närimata alla.
Muskliruumist oli kaks tundi tagasi sõnum saadetud: „Tööpäeva järel tähistame Omara ja jõuüksuse suurepärast edu! Ülemised puhkeruumid meile reserveeritud kuni klla 34-ni. Alko, toitollus ja paksleht kollektiivi poolt, kes muid asju tahab, võtab ise kaasa. Ole kohal!!”
Ja selle järel veel üks kiri: „Omara, meile väga meeldiks, kui sina ka tuleks. See on ikkagi sinu auks eelkõige. Nii omadega läbi sa ju ikka ei ole, kulla provva? Luke.”
Omara muigas.
Ta sõi veel kaks küpsist ja otsis sahtlist välja pidulikumat sorti tanki.
Lauri on kõva mees. Võib-olla on ta selle ajani vait püsinud ja võib veel enam-vähem mõistuse juures olla, kui Omara ta homme kasvõi mõneks tunniks aadlike küünte vahelt kätte saab. Seni – seni aga kavatses Gert nautida. Homme on tal ees uus ülesanne ja toss ja löga, kui see teda just omajagu elevile ei aja!
Päästa naine ning rahvavabadus, raisk!
Gertrud Omara kustutas asutuse võrgust kõik ilmsed jäljed oma tegevustest, sulges ligipääsud, kattis igaks juhuks ka hiljutiste tegevuste jälgede jäljed ning naeratas peeglisse. Kui nüüd natuke pliiatsi ja möksiga veel järele aidata, näeb ta magamata ööst hoolimata peo jaoks päris kuum välja.
Hommik pärast tähistamist tuli kätte veidi hiljem, kui Gertrud arvestanud oli.
Ta puges koikust välja, suudles hajameelselt Luke pruuni põske helepruunide käharjuuste all ja läks pesema. Kuna see kõik juhtus korraliku hommiku jaoks liiga hilja, tuli tal dušipihusti asemel leppida suure kausitäie sooja veega, mis nirises kraanist aeglaselt nagu mälestused nurjunud armusuhtest.
Oh, persse küll, poeesia! Ai! Pea valutas, peojärgne hommik mõjus talle alati väga luulelisi mõtteid tekitavalt ja seega tekitasid luulelised mõtted juba tingrefleksina peavalu. Looduse ringkäik.
Hommikusöögi sööklas alla lürpinud – supp, vitamiinirikas ning pisut veniv, ära mõtle, lihtsalt söö! – läks Gertrud oma koju ja viskas jalad seinale. Tal ei olnud töötuju ja tundus, et kõik eeldasid, et ega seda enne kuninglikku vastuvõttu ei tule ka. Ta võis võtta vaikse vaba päeva – ehk siis päeva, mil teha asju ainult iseenda huvides. Kohe, kui meel rahulik, ta alustab.
Uurija viskus ülestegemata voodisse ning mõtles Lukele.
Ja Gert oli mõelnud, et kui üldse keegi mõistab, siis mõistab tema. Luke oli Omara ja Lauri lugu algusest saadik pealt näinud, nüüd nägi ta selle lõppu, ja kokku võttes läkski nii tema kui Gerdi enesetunne öösel päris heaks.
Nüüd mõtles naine jälle Lukele ja tema paksudele pehmetele huultele, lihastele nagu laia kuivjõe voolusäng ja sellele, et temagi tundis ju Laurit omajagu. Uurija sulges silmad ja kujutles Luke huuli enda kallal, oma kaelal ja rindadel, kõhul ja …
Kuidagi nagu iseenesest meenus talle aga, käsi juba jalge vahel, Tropcheri pilk liuguris. Otse ta sülele suunatud sellest hetkest saati, kui mees ta nägu enam ei näinud.
„Ja mida sa sealt leida lootsid, kullake,” ümises Omara läbi hammaste, „mida sa, molkus, leidsid?”
Ta lasi mõttel minna, kuhu see tahtis, ja see läks Lukest väga-väga kaugele.
Hiljem, käsi pestes, mõtles ta sellele, milline ilma juuste ja kulmudeta Lauri välja oli näinud ja judistas end. See pilt küll sooje tundeid ei tekitanud.
Kohv, laud, sõrmejälg, töötõend, võrgukood. Büroovõrk.
Kui ta ajab asju targalt, saab ta Lauri endaga täna ülekuulamistuppa. Kui hästi läheb, jäetakse nad isegi kahekesi – mis oleks veel samm edasi.
Ja õige, ta pidi ka üle kontrollima, kes need inimesed on, kellega ta järgmisel päeval kuninglikku esindusse kohtuma läheb. Mingi printsess, mingi prints.
Tatt, mõtles Gert vastuvõtu meenudes. Printsid ja printsessid, ning tema siin üritab päästa terroristi naist. Kas see oli juba – kas ta oli teisel pool seadust?
Sa saatsid rohelistesse oma inimesed ja teadsid, et kui tagasi tuleb urnitäis tuhka, on see veri sinu peal. Ja kui tagasi ei tule mitte kedagi, aga sa hakkad terrorirünnakutes nägema tuttavat käekirja, on ka see veri sinu peal.
Tema peal isiklikult oli seda verd väga palju. Lauri Tropcher oli kõva mees, tema kallas verd nagu suppi.
Hetkel oli ta ilmselt ikka veel kõva mees, aga kõva mees, kes on ilmselt oma kaks ööpäeva – reaalsed 72 tundi – magamata olnud. Viimase 40 tunniga neist ära mängitatud nii, et valus oleks, aga peale vaadates koledat muljet ei jätaks. Rohtusid silmini täis topitud. Nii et võib-olla hakkas ta nüüdseks oma kõvast vormist veidi välja valguma.
Aga tõsiasi oli ka see, et kui keegi üldse on sellise saatuse ära teeninud, siis just Tropcher, eks ole. Lapsed ja nülgimine …
Uurija Omara lõi käe lapiti lauale. Seal lõi pilt värisema, sitt, pidi ettevaatlikum olema.
Olgu, ta tahab Tropcheri naist aidata. Polnud siin mingit kaksipidi mõtlemist. Rasedat naist koos lapsega ümbertöötlemisest päästa, lögamäda, jaa, igatahes! Ning selle naise aitamine tähendas antud juhul ka Tropcheri enda aitamist. Gert ei olnud Laurile Kamotkat andeks andnud ega annagi. Kunagi ei anna. Aga väike abi ei tähenda veel andestust.
Gert mõtles asja üle. Pigistas sõrmed rusikasse ja lõdvestas siis. Rusikasse ja sirgeks. Tropp, tropp, tropp, raisk …
Otsis seejärel baasist välja paar vana intervjuud meessoost isikutega ja tegi ühe salvestuse.
Kui see valmis sai, vaatas Omara veel korra oma kirjalikku kohtumistaotlust kinnipeetav Tropcheriga. Ei hakanud seda ära saatmagi – mõttetu.
Ta läheb ise kohale ja paneb mängu kogu oma uurija-teaduri positsiooni raskuse ja oma isikliku naiseliku sarmi. Viimase kindlustamiseks kandis ta jaki all avara kaelusega liibuvat pluusi. Peab aitama. Lõpuks ei taotle ta kohtumist vabariiklasest Pepitaga kogu tema tapjalikus ilus, vaid ainult Lauriga, kes oli siiski kohalik, Glasgou tegija.
„Saage palun aru, ma olen teadur. Mul on juhtum, ma uurin seda ja mul peab olema materjali, mille põhjal oma meetodit hiljem õpetada. Ja mulle ei ole Tropcher veel selge. Kas te tõesti ei saa teda mõneks tunniks välja orgunnida?”
Vanglapoiss
