style="font-size:15px;"> «Küllap vist, kui sa minust ei tüdine.»
PetriA naeratas äkki, riivates hetkeks ripsmetega Andrei põski. Ta oli nii kerge ja õbluke, et oli hirm teda armastada, kuid alati tekkis tahtmine tema eest hoolitseda.
Umbes kahe kuu pärast tegi Andrei jälle asjast juttu. Ehk peaks ta neiu isa juurde minema?
«Kui ta teada saab, ei õnnestu sul mind kunagi minema viia,» vastas PetriA kindlalt. «Mind peidetakse meie kindlusesse mägedes. Sealt sa mind üles ei leia, isegi kui sulle lendavad appi kõik Kosmoselaevastiku laevad. Kõik su sõbrad.»
«Mul polegi sõpru jäänud,» ütles Andrei.
«Aga see kapten, kes tuli siia «Osakaga»? Ta käis sinu juures. Te ajasite kaua juttu. Küsisin temalt, kas oled hea inimene. Ta ütles, et sa oled väga hea inimene. Siis ta on ju sinu sõber?»
«Ei, lihtsalt lendasime kunagi koos. Laevakaaslastena. Kosmoselaevastik on suur.»
«Ma tean. Meil on kõik teatmikud olemas.»
«Mul pole kerge, kallis.»
«Mina tahan ka koos sinuga elada. Ja tahan, et meil oleksid lapsed. Ainult et ma oskan oodata.»
See jutuajamine toimus üsna hiljuti. Ja pärast seda otsustas Andrei paluda üleviimist teisele planeedile või Keskusesse. Ta teadis, et tema taotlus paneb nii mõnedki imestama. Aga talle tullakse vastu. Kui leidub mõni vaba koht. Kuid selle taotluse saatmine tähendas veel kord oma lüüasaamise tunnistamist, veel kord oma kohuse täitmata jätmist. Ent Andrei Bruce’i oli kasvatatud ja koolitatud kohusetundlikuks.
Jätnud PetriA kosmosejaama ainsasse väikesesse ootesaali ja saatnud VosenU lattu uurima, kas kaupade jaoks on ruumi vabanenud, ronis Andrei Bruce dispetšerite juurde torni.
Dispetšeriruumi klaaskuplis oli palav. Avatud aknast tuli sisse ruuget tolmu.
Mõlemad dispetšerid tõusid tervituseks püsti. Andrei kummardas neile. Nad olid tuttavad.
Noorem, päevitunud mees Idamägede klannikiivris, mis sarnanes kärbseseene kübarale, võttis laualt paberilehe.
«Teise klassi laev «Tolm», seeria Gr-1, kodusadam Maa, asub planetaarorbiidil. Side püsiv. Maandumine neljakümne minuti jooksul.»
««Torm»,» parandas Andrei mõttes. Kohalikus keeles puudus vajalik täht ja susisevad häälikud kõlasid tugevatena. Kuuldavalt parandada polnud viisakas. Seda enam veel mägilast.
«Kes on kapten?» küsis ta.
«Jakubauskas,» vastas vanem dispetšer ekraani sisse lülitades. «Ootab sidet.»
Dispetšeri pikad sõrmed lendasid üle puldi ja ovaalsele ekraanile ilmus Vitase karmijooneline nägu.
«Andrei,» sõnas Vitas, «mul on hea meel sind näha.»
«Tere,» vastas Andrei. «Kuidas lend läks?»
«See laev on viimase aastasaja parim mänguasi. Mulle öeldi, et sa oled siin, ja ma ootasin kohtumist.»
«Tunni aja pärast näeme.»
Andrei Bruce läks alla. Saalis PetriA-d ei olnud. Saal paistis tühi, kuigi selles sõelusid inimesed: laeva saabumine on alati sündmus, mis uudishimulikke ligi tõmbab. Laeva saabumine kogub rohkem pealtvaatajaid kui linnuvõitlused.
Mõned tundsid Kosmoselaevastiku agendi ära. Nad kummardasid vastamisi.
Hea, et tuli just Jakubauskas. Kuigi Vitas kõike teab, ei hakka ta küsimusi esitama ja vanu haavu lahti kiskuma.
«Öelge mulle,» pöördus Andrei poole reporter, kes töötas ühes kahest ajalehest, mis olid tekkinud tsiviliseeritud maailma eeskujul, «kas teie olete kunagi gravilaevaga lennanud?»
«Ei ole,» vastas Andrei peatumata. Ta sammus maandumisväljakule viiva ukse poole. «Gravilaevad ilmusid alles viimastel aastatel.»
«Kas see on esimene gravilaev meie sektoris?»
«See on esimene gravilaev, mis Pe-U-le maandub,» ütles Andrei.
Hoone varjus sumises rahvasumm. Sellist polnud Andrei siin veel näinud. Need, kellele vilus ruumi ei jätkunud, vaevlesid kuumuses, aga ära ei läinud. Muide, neist võis aru saada. Veel kunagi varem polnud Pe-U pinnale laskunud kosmoselaev. Siin nähti ainult maandumiskaatreid ja -kapsleid, mis iseenesest olid ju muljetavaldavad, kuid jäid laevadele kõvasti alla. Laevad ise viibisid orbiidil. Nad polnud kohandatud sisenemiseks atmosfääri. Aga gravilaevad saavad maanduda, kus tahavad.
Kui Andrei veel ise lendas, unistasid nad gravilaevadest. Tollal käisid alles katsetused ja varsti asuti ehitama ka seeria esimest laeva. See oli pisut üle kümne aasta tagasi. Siis lendasid nad koos Jakubauskasega. Vitas oli «Titaanil» teine abi. Bruce aga vanemabi.
Ruuge tolm roomas laiskade lainetena üle väljaku. Pealtvaatajad ootasid kannatlikult. Tolmused kiivrid läikisid tuhmilt, moodsad kübar-vihmavarjud kõikusid siia-sinna. Vurtsuvee müüjad hõikusid läbilõikavalt, puuviljakaupmehed kaagutasid, praeahjude suits sõi silmi. Linna kõige eksootilisem tüüp, Brendia vitori pärija härra Prug seisis kõrgel platvormil, mis sarnanes malevankrile. Kunagi oli tema nägu olnud tavaline. Hiljem valgus see tohutult laiali ning silmad, nina ja suu kadusid põskedesse. Tema sinistes täpilistes keepides vägilased tõrjusid eemale ammulisui vahtijaid, et nood tähtsat isikut juhuslikult ei riivaks.
Pärija märkas Andreid uksest välja astumas ja hakkas jämedaid käpajurakaid kõrgele taeva poole tõstes käevõrusid kõlistama.
«DreiY, täna on minu juures õhtusöök! Oled palutud koos kapteniga!»
Aujärje pärija tahtis, et terve linn seda kuuleks.
Andrei manas näole helge rõõmu. Kuradi kult, mõtles ta, täna on meie õhtu PetriA-ga. Aga sina võtad selle meilt ära. Kuid tuleb minna, et Olsen tujust ära ei läheks. Me oleme diplomaadid. Me kannatame. Kus siis PetriA on?
Konsul Olseni leidis Andrei hoone nurga tagant, kuhu ta PetriA otsingutel kiikas. Konsul vestles elavalt mustas keebis aukandjaga. Aukandja nägu tundus tuttav, kuid tema ametit Andrei kindlaks teha ei suutnud – ta ei õppinudki nende rinnale tikitud sõõrikeste tähendust eristama. Kord oli PetriA kulutanud terve õhtu, õpetades Andreile kannatlikult ja viisakalt seda, mida teab iga poisike. Kuid asjata.
Taamal kaubaväravate juures seisis tühi platvormveok. Sellele ronisid kõrgetes vaskkiivrites vahimehed, kõrval askeldasid oma gildi kollastes rüüdes laadijad. Sealsamas seisis ka PetriA. Mingil moel tajus ta Andrei pilku ja tõstis peene paljastatud käe. Õnneseen, mõtles Andrei, temal pole kunagi palav. Ja nahk on tal alati jahe.
«Kõik korras?» küsis konsul asjalikult. «Laevaga rääkisid?»
«Seal on kapteniks Jakubauskas,» sõnas Bruce. «Lendasime kunagi koos.»
«Arvatavasti saabub korraldus minu väljavahetamiseks,» ütles Olsen silmi kissitades. Silmad olid tal põletikulised: tal oli tolmu suhtes allergia. «Meie Jelena Kazimirovnaga loodame seda väga.»
«Kahju, kui ära lendate,» ütles Andrei. «Olen teiega harjunud.»
«Mina ka, mina ka, aga
