sõnas Andrei. «Kahtlane, kas Galaktikast on võimalik leida teist paremat spetsialisti. Teiseks kavatsen ka ise ära lennata.»
«Mitte mingil juhul! Olite siin nii vähe aega.»
«Kui te kõik ära lendate, oleks see Pe-U-le märkimisväärne kaotus,» lausus viisakalt mustas keebis aukandja.
«Kuid ma pole ju piisavalt algatusvõimeline,» märkis Olsen kibedalt.
Lause piisava algatusvõime puudumise kohta oli viimasesse instrueerivasse kirja torganud mingi ametnik. Olsen ise näitas seda kõigile. Kui seda kirja poleks olnud, ei lendaks ta siit kuskile. Ta oli Pe-U-l omainimene. Oskas Järvevendade koolist saada isegi Kõrge Teadmise valge mantoo. Soovi korral oleks ta võinud laduda oma ülikonnale niisuguse hulga sõõre ja kolmnurki, et kohalikud kindralid kadedusest lõhki läheksid. Kõik linnas tundsid teda ja tema tundis kõiki neid, kes endast kas või natukenegi midagi kujutasid. Teda võis keset ööd üles ajada ja küsida, kes oli ookeani taga Inturis kolmsada kakskümmend aastat tagasi Ülimaks, ja tema oleks silmapilk teatanud mitte ainult Ülima nime, vaid ka kõik tema kaksteist peamist tiitlit, aga kui tarvis, siis võis nimetada ka tema pealiignaise sünniklanni.
«Mis arheoloogist kuulda?» küsis Andrei, jälgides silmanurgast, kuidas platvorm hakkas maandumispaiga poole roomama.
«VaraY oskab minust paremini öelda,» vastas konsul.
Ja kohe tuli Andreile meelde, kes see aukandja on – linnavahtkonna ülem, kelle kotkaprofiili ta alles eile ajalehes nägi.
«Kui see on lihtsalt röövimine,» vastas VaraY igavleva häälega, kõigutades kergelt oma suurt kitsast pead, nagu nokahoopi sihtiv lind, «siis leiame ta varsti üles.»
VaraY tõmbas kurje vaime tõrjudes peopesaga üle näo ja lisas:
«Tema laip ujub kõige tõenäolisemalt välja järvest.»
Suur madal järv algas läänepoolses äärelinnas. Kaldalt roomasid sellesse kalurite kvartalid ja vaiadel majad olid ehitatud kaugele vette. Kvartalite vahel asusid kaid. Järv oli räpane, kõrkjatesse kasvanud ja läks alles kilomeetri kaugusel rannast sügavaks ning tugeva tuulega mänglesid seal lained.
«Aga kust pidid röövlid keset linna saama? Päeval? Kas see on tavaline?»
«See on ebatavaline,» nõustus VaraY. «Kuid uurimise jaoks on nii lihtsam.»
Ta vaikis natuke aega, vaatas taevasse ja ütles siis:
«Saatsin ühe agendi Lääne Vu klanni. Ja ühe järvele, kaide juurde.»
«Miks klanni?» küsis Andrei.
«Pole välistatud, et ta läks sellele klannile kätte maksma.»
«Kas te usute seda?»
«Ma ei usu, ma kontrollin,» ütles VaraY. «Minu jaoks on kõik see ebameeldiv. Ma ei taha, et inimesed lendaksid Galaktikast siia, et meie asjadesse sekkuda.»
«Ta oli linnas neli päeva ja pole siin kunagi varem käinud. Veetis kogu oma aja Teadmiste Koolis.» Olsen kordas Andrei argumente. Tal oli palav. Ta võttis taskuräti välja ja pühkis nägu. Rätt muutus ruugeks. Olsen voltis räti ettevaatlikult kokku, et ruuged laigud jääksid sissepoole, ja pistis taskusse.
«Aga ta on Ar-A-lt,» ütles vahimees.
«Mis see siia puutub?» küsis Andrei.
«Nad leidsid hiiglaste aarded. Ja see on ohtlik.»
Kolmandale planeedile (Pe-U on teine) panid arheoloogid nimeks Atlantis.
Inimlik fantaasia on piiratud ning toitub müütide ja üldtuntud kohtade kitsast spektrist. Andmed selle planeedi kohta pärinesid peamiselt Olseni kogutud legendidest ja tema oligi väljakaevamiste initsiaator. Planeet oli tühi ja seetõttu salapärane. Ja kui Maal elasid omal ajal atlantislased, kes hukkusid väljaselgitamata asjaoludel, siis Ar-A-l elasid hiiglased, kes hukkusid salapärases sõjas.
Ar-A tiirleb Pe-U-le üsna lähedal, ta tõuseb taevasse mitte tähe, vaid helesinise kettana, ja kui sul on hea nägemine, siis võib pilvede vahelt aimata mandrite piirjooni. Mõistagi pöörasid Pe-U elanike esivanemad olemise küsimustele vastuseid otsides silmad taeva ja selle alalise kaunistuse, oma sõsarplaneedi poole ning nende kujutlusvõime asustas selle muinasjutuolevuste, hiiglaste ja võluritega.
Pe-U-l uskusid kõik, et Ar-A asukad olid kunagi iidsetel aegadel rauast laevadega Pe-U-le lennanud. Just nemad, heledanäolised, õpetasid inimesi maju ehitama ja päevi lugema, andsid inimestele rõivad ja seadused. Sõnakuulmatuid surmasid nad välgunooltega.
Seejärel läksid hiiglased omavahel tülli, milles oli süüdi päikesejumalanna UrO, kes ei kannatanud surelike konkurentsi. Ja kuna hiiglased olid jagunenud klannideks, siis algas kohutav sõda, milles hiiglased õela jumalanna meeleheaks üksteist maha nottisid.
Mitmesugustes väsimatu Olseni poolt hoolikalt kokkukorjatud legendides kirjeldati hiiglaste laevu, nende välimust, isegi nende keel oli muistsetes loitsudes säilinud.
Võib-olla olekski Olsen piirdunud kirjutistega ja koostanud viimaks legendide kogumiku, kuid ükskord sai ta teada, et orus on Ühesilmalise Neitsi templi taga pühakoht, mida kutsutakse «Taevakiviks». Ja Teadmiste Koolis räägiti Olsenile, et see kivi polegi üldse kivi, vaid sügavale maasse tunginud hiiglaste laev, mille jahimehed umbes kakskümmend aastat tagasi leidsid.
Kolm kuud piiras Olsen Teadmiste Kooli palvega saata kedagi koos temaga orgu, veel kaks kuud ootas nendes paikades möllava klannisõja lõppu, siis murdis ta Jelena Kazimirovna vastupanu ja jõudis orgu.
Nähes seal planetaarlaeva rususid, hakkas Olsen Ar-A kunagise tsivilisatsiooni olemasolu uskuma ja saavutas, et sinna saadeti arheoloogiline ekspeditsioon.
Arheoloogid lendasid Ar-A-le pool aastat tagasi. Mõnda aega ei suutnud nad midagi avastada, kuna planeedi parasvööde ja troopika olid kaetud paksu metsaga. Siis leidsid nad linna varemed. Seejärel hakkasid tulema leiud. Üks tähtsam kui teine.
Olseni palvel saabus arheoloog Photius van Kuhn Pe-U-le, et Teadmiste Koolis edusammudest ette kanda. Kolm päeva vestles ta kolleegidega. Kuid viimast, suurt ja üksikasjalikku ettekannet – üleplaneedilist sensatsiooni – ei toimunud. Arheoloog kadus.
«Muidugi,» ütles VaraY, «pole välistatud, et meil on tegemist fanaatikutega.»
«Mis laadi?» küsis Olsen, kilpkonnakilbist valmistatud ümmarguse lehvikuga endale vilunult tuult lehvitades.
«Kui mõnda asja pole võimalik seletada, siis otsin seletamatuid lahendusi,» ütles vahimees. «Võib-olla keegi preestritest… Võib-olla pidas keegi teda Ar-A rüvetajaks. Ja see oli hoiatus. Aga kõige tõenäolisem, et süüdi on röövlid.»
«Kas tõesti pole ühtegi jälge?» küsis Andrei.
«Rikša kinnitab, et nägi teda mööda tänavat jooksmas, seljas surmava kättemaksu rõivad…»
«Mustas frakis?» küsis Olsen viisakalt. «Auväärt õpetlaste avalike esinemiste riietuses.»
«Auväärt õpetlased ei esine lilla keebita,» märkis VaraY.
«Aga kui ta ei jõudnud kiiruga selga panna? Või lihtsalt unustas, ei pidanud
