style="font-size:15px;"> Ta kihutas rattaga koju ja võttis hoiukarbist kõik oma tallele pandud raha. Ta asetas rahatähed imeilusasse laekasse, mille ta ise oli koos Gunnvaldiga meisterdanud. Suure ja siira vabanduse saatel ulatas ta laeka Klaus Hagenile.
Kuid Klaus Hagen ei tahtnud laegast. Ta võttis raha laekast välja ja andis laeka uratades Tonjele tagasi.
„Mis ma sellega peale hakkan?” päris ta ärritunult.
Peale hakkan ja peale hakkan. Ta võiks seal ju raha hoida, kui ta kord juba nii rikas on, arvas Tonje. Klaus Hagen turtsatas ja tõmbas ukse kinni.
Sellest päevast peale loobus Tonje Klaus Hageni vastu sõbralik olemast. Jah, ta loobus Klaus Hagenist kõige täiega, pealaest jalatallani. Mõelda vaid, et terves ilmas üldse leidub inimest, kes niisugusest laekast ära ütleb! Tonje oli ühe terve laupäeva põletuskolviga ametis olnud, et laeka kaanele need kaks lindu põletada.
„Ta ei mõista kunsti,” lausus Gunnvald, kui tüdruk talle sellest jutustas.
„Ta ei mõista mitte kui midagi!” hüüdis Tonje pahaselt.
„Kogu see kämpinguplats on üldse üks hädaorg. Mitte ainsatki last koolivaheajal,” jätkab Tonje. „Küll sul veab, Gunnvald, et vähemalt minagi sul elu rõõmsamaks teha aitan, nii ei pea sa siin päris üksinduses istuma ja oma õhtusööki krõbistama.”
Gunnvald voldib oma pika keha kokku ja istub köögitoolile, seejuures raksuvad nii tema põlved kui ka tool.
„Aamen,” pomiseb ta.
Nad tõstavad endale ette küpsetatud kartuliklimpe ja küpsetatud liha ja küpsetatud kaalikat, ja Tonje juurdleb, millest see küll tuleb, et Gunnvaldi valmistatud toit maitseb talle alati paremini kui ükski teine toit, mida ta eales söönud on.
„Kas tead, mis mul seal proovimist ootab?” nõksatab Gunnvald järsku peaga puutöökoja poole tükk aega enne, kui tal meelde tuleb suutäis alla neelata.
Tonje paneb kahvli tasakesi taldrikule.
„Vahest kelgud?”
3. peatükk
Tonjel ja Gunnvaldil on alatasa mõni uus projekt käsil. Kuid see, millega nad tänavu talvel tegelevad, ületab kõik. Nii arvavad Tonje ja Gunnvald mõlemad. Nad töötavad välja täiuslikku roolikelku. Nad kavatsevad luua niisuguse mudeli, mis oleks stabiilne nagu praam, kiire nagu mootorratas ja sama kaunis nagu Gunnvaldi kadunud vanaema. Kui see neil õnnestub, siis panevad nad enne järgmist jõuluaega roolikelkude tootmise korralikult käima ja saavad sama rikkaks nagu Klaus Hagen.
Idee sai alguse sellest, kui Tonje käis ühel päeval kelgutamas.
„Pole selles kelgusõidus tänapäeval ka enam mingisugust särtsu,” kaebas ta Gunnvaldile.
„Häh, tavaline kelk!” oli Gunnvald öelnud. „Sa peaksid endale hoopis roolikelgu hankima.”
„Kust seda roolikelku siis võtta?” oli Tonje küsinud.
„Ega korralikke roolikelke polegi enam saada,” vastas Gunnvald.
Tonje arvas, et kuidagi peaks ikka saama, kui need roolikelgud tõepoolest kõige paremad on. Ja selles on Tonjel tuline õigus, arvas Gunnvald, nii et järgmisel päeval sõitis ta linna ning tuli sealt tagasi veoautotäie kelgujalastega. Sestpeale on Gunnvald ülima innuga muudkui keevitanud ja painutanud ja nikerdanud. Nii palju on vaja katsetada, enne kui nad leiavad lahenduse, mis töötab kõige paremini. Ega nad ometi mingit rämpskelku tootma ei hakka, nende kelgu nimeks saab „Vilgukivioru limusiin”. Tonje on terves orus ukselt uksele käinud ja iga viimase kui kelguvraki kokku kogunud. Gunnvald ütleb, et väga tähtis on õppida vanadest tootmisvigadest.
„Kuidas kelgu meisterdamine edeneb?” tunneb oru rahvas tihti huvi.
„Ah, läheb kah,” vastavad Tonje ja Gunnvald ega lisa rohkem silpigi.
Tonje ei ole vahepeal paar päeva töökojas käinud. Tal on nii palju muid asjatoimetusi olnud. Tonje peaaegu minestab rõõmust, kui Gunnvald ukse avab ja ta lihvimismasina ees kolme vast valminud kelku märkab.
„Nüüd oleks meil katseisikut vaja. Kõige paremini sobiks selleks mõni laps,” ühmab Gunnvald ja kõõritab Tonje poole, kes on Vilgukiviorus ainuke laps.
Kolm roolikelku mäe peal ja ees mitu kilomeetrit laskumist, see on niivõrd suurejooneline vaatepilt, et sellest peaks lausa ooperi kirjutama. Kuni Tonje oma jalgrattakiivri rihmasid kinnitab, lööb Gunnvald suurest õhinast kepsu.
„Kui talv läbi saab, on meil igatahes olemas kelk, millega saab otse merele välja põrutada. Ma vean oma mokatubakatoosi peale kihla,” möirgab ta.
Tonjel vajub suu imestusest lahti. Sinnani on ju neli kilomeetrit. Teel on tasandikke ja tõuse ja muid takistusi. Kas tõesti on võimalik nii kaugele sõita? Jah, arvab Gunnvald, aga mitte veel. Kõigepealt peavad nad natuke katsetama ja kõik välja rihtima.
On kahte tüüpi pidureid. Ühel kelgul on käsipidur, mida Tonje peab käega tõmbama, ja teisel jalgpidur.
„Aga kolmandal?” vaatab Tonje küsivalt selle kelgu poole, millel rool on, kuid pidurit pole.
„Kui selgub, kumb pidur paremini töötab, monteerime selle kolmandale kelgule. Sellel on hiiglama head jalased,” seletab Gunnvald käsi hõõrudes.
Ta lükkab Tonje esimese kelgu peale.
„Võimalik, et selle võnkeamplituud on pisut liiga väike. Mind huvitab kõige rohkem, kuidas pidur töötab,” selgitab Gunnvald.
Tonje haarab roolist ja Gunnvald tõstab oma raadiosaatja kõrva juurde. Enne kui tüdruk stardib, peavad nad Peteriga ühendust võtma, et ta liikluse peataks.
Peter on noormees, kes elab selles ekskavaatoriga majas. Ta on Tonje ja Gunnvaldi sõber ning lisaks on ta tädi Idunisse armunud. Tädi Eir rääkis. Ainult et Peter on nii uje, et ta ei oska sellega midagi peale hakata. Ta käib lihtsalt ringi ja on armunud, aastast aastasse, nii et ainuüksi selle pealtvaatamine võib hulluks ajada, ütleb Gunnvald.
„Katseisik valmis. Side lõpp,” mõmiseb Gunnvald raadiosaatjasse.
Aparaat pragiseb ja prõksub veidi ning siis kuuleb Tonje Peteri häält:
„Liiklus peatatud. Side lõpp.”
„Lõpp ja läks!” hüüab Gunnvald, ning enne kui Tonje end korralikult koguda on jõudnud, lükkab vana talle mäe pealt vägeva hoo sisse.
See on tõepoolest hoopis midagi muud kui tavaline plastkelk. Tonje on silla juures veel enne, kui ta „sild” mõeldagi jõuab. Palavikuliselt otsib ta jalaga pidurit. Seal see pedaal ongi! Ta vajutab kõigest jõust, aga see on ilmselt liig. Kelk paiskub järsult küljele ja tuhiseb ühel jalasel üle silla. Tonje püüab kallet vähendada, ent siis kaldub kelk hoopis teisele
