teist korda sama päeva jooksul lebab Vilgukivioru Tonje sügavas lumes ja arutleb endamisi, kas ta on veel elus. Korraga tunneb ta näos hirmsat kipitust.
Ma olen elus, mõtleb ta oma pead lumehangest välja pistes.
Siis ilmub tema silme ette paar peenikesi sääri, ning Tonje taipab, mis see oli, mis teda torkas. Vaene Sally roosipõõsas. Siin see puhkab, lume all, täies rahus, ega oska midagi karta, kui Vilgukivioru Tonje talle äkitselt taevast kaela sajab ning ta talveunest üles äratab. Tonje tõstab pea ja pöörab pilgu Sally jalgadelt Sallyle endale. Tädike seisab, tabletikarp peos, ja piidleb kahtlustavalt kursist kõrvale kaldunud roolikelku.
„Taeva päralt, millega sa nüüd jälle ametis oled?” uurib ta.
„Mina ja Gunnvald katsetame siin pisut,” seletab Tonje ja upitab oma sõiduriista paksust lumest välja. „See pole üldsegi ohtlik.”
„Jah, seda võib muidugi arvata,” kostab Sally tõredalt. „Vaata, et sa ainult kaela ei murra.”
Tonje lubab anda endast parima, et seda ei juhtuks.
„Nägemiseni, Sally!”
„Vilets kelk,” teatab Tonje üles jõudes Gunnvaldile.
„Vilets juht,” vastab Gunnvald.
„Eks õpeta siis mind!” pahandab Tonje.
Ning kuni päike Suurtipu poole liigub, õpetab Gunnvald tüdrukule kõiksugu kuldaväärt kunste, mida ta roolikelgu juhtimisest teab. Ega neid nii vähe olegi.
„Kuhu katseisik kadus? Side lõpp,” pragiseb raadiosaatja.
„Ta on kursustel!” hüüab Tonje vastu.
„Side lõpp,” lisab Gunnvald.
Natuke aega valitseb vaikus, siis kostab:
„Kas ma lasen siis liikluse uuesti vabaks või? Side lõpp.”
„Mitte mingil juhul! Side lõpp ja läks,” karjub Gunnvald ja tõstab Tonje otsustavalt teise kelgu peale istuma. See on lühem variant kui eelmine.
„See kelk on parem,” lubab Gunnvald. „Ja sina ise ju samuti.”
Tonje jõuab veel märgata, kus asub pidur, kui vanamees talle juba järgmise hiigelhoo sisse lükkab.
Oh sa püha müristus, see kelk on ju hoopis teine tera! Korraga on Tonjel asi täielikult kontrolli all. Kelk kuulab igatpidi tema sõna! Silla juures pidurdab ta elegantselt jalgadega, nii nagu Gunnvald oli õpetanud, ega kaldu enam rajalt kõrvale. Sally on päris tee äärde tulnud ja Tonje kihutab tädikesest mööda, nii et tolle seelik plagisema lööb.
„Juhhei, Sally. See on eluohtlik!” hüüab Tonje ettepoole naaldudes.
Metsa need tavalised kelgud! Tonjel on reaktiivmootor! Muinasjutumetsas sajab talle kaela lumetörtsakaid, mis ei suuda enam puude peal püsida, ent Tonje kihutab kogu kupatusest otse läbi. Täiesti iseenesest tuleb ka kelgulaul.
Ojaaaa, siit tuleb üks kelk tuhinal.
Ojaaaa, siit tuleb üks kelk mühinal.
Tonje möödub Hageni Tervisekämpingust ja laulab nüüd veelgi valjemini:
Ojaaaa, siit tuleb üks kelk nagu tuul.
Ojaaaa, siit tuleb üks kelk nagu kuul
otse keset sõiduteee-eeed.
Kämpingumajakeste vahelt vilksatab hetkeks Klaus Hagen.
Otse keset, otse keset teed – ojaaaa
jätkab ta edasi kimades. Varsti silmab ta taamal Peterit.
Ojaaaa, siit tuleb üks kelk ja pidurdab.
Ojaaaa, siit tuleb üks kelk ja sidurdab.
Vilgukivioru Tonje pidurdab uhke kaarega, mis paneb lumekristallid õhtupäikese kiirtes tantsu lööma, ning peatub Peteri mustadest töömehesaabastest ühe sentimeetri kaugusel.
„Tervitus,” ütleb Tonje ja ajab end kelgult püsti.
Jalad valutavad nii kaua ühe koha peal istumisest. Peter tõmbab ta ettevaatlikult tee äärde lumevallile. Tema taga seisab terve autode rivi. Need on seisnud seal sellest ajast peale, kui Tonje oma esimest kelgusõitu alustas. Sellest on hulk aega möödas.
„Õnneks näen ma välja nagu teetööline,” ütleb Peter oma ekskavaatori poole osutades. „Need autod tahavad üles Hageni Tervisekämpingusse sõita.”
Õige jah, täna on ju reede, tuleb Tonjele meelde. Ta vaatab põhjalikult igasse autosse sisse. Ainult vanapaarid, kes kavatsevad minna suusaretkele niikaugele, kui silm ulatub. Tonje ohkab. Mõelda vaid, siin on täiesti olemas terve Vilgukiviorg, rohkesti lund ja kelgusõitu, aga mitte ükski laps ei saa siia talvevaheajale tulla. Häbilugu.
Sellal kui nad Peteri pruuni Volvoga mööda orgu edasi rappuvad, räägib Tonje Gunnvaldi plaanist valmistada niisugune kelk, millega saaks mere peale välja põrutada.
„Tal juba on üks kelk, millel on väga head jalased,” seletab Tonje autoaknast möödakihutavaid lumevalle silmitsedes. Järsku jääb ta vait, sest otse keset teed seisab Klaus Hagen nagu ülesässitatud muskushärg.
Peter võtab kiiruse maha ja peab auto kinni. Aknavänt on katki, nii et ta peab ukse lahti tegema. Klaus Hagen pressib oma kõhu vastu Tonje nina.
„Mis teetöödest ma siin kuulma pean?” sisistab ta. „Mu külastajad rääkisid, et nad pidid terve tunni tee peal seisma, et edasi pääseda.”
Peter köhatab.
„Kas kutsun sulle politsei, sa igavene idioot?” pröökab Klaus Hagen.
Tonje küünitab istmel ettepoole.
„Ei tohi inimesi idioodiks nimetada,” lausub ta ja saadab Klaus Hageni poole oma kõige rangema pilgu.
„Tohib küll, kui see tõsi on!” hüüab Klaus Hagen. „Ja sinu kohta kehtib see täpselt samamoodi, Trulte. Kui ma sind veel üks kord roolikelguga keset teed peaksin nägema, siis helistan politseisse.”
Enne kui Tonje jõuab öelda, et tema nimi ei ole Trulte, pistab Klaus Hagen oma punase pea veelgi sügavamale autosse sisse.
„Selles orus on ju võimatu turismiga tõsiselt tegeleda, niikaua kui sina siin vabalt ringi liigud! Kas sa tead seda? Kui mina su isa oleksin, ei laseks ma sind üldse majast välja!”
Tonje pilutab silmi. See oli küll inetult öeldud!
„Klaus Hagen, sa oled üks …”
Peter tõmbab ukse kinni.
„Ei tohi inimesi idioodiks nimetada,” sõnab ta heasüdamlikult, vajutab gaasi põhja ja kihutab muinasjutumetsa poole.
4. peatükk
Tont võtku niisuguseid
