siinse Marguerite’i isa.
Ma ei hooli sellest. Lähemale ma oma isale enam ei pääse ja ma ei kavatse seda võimalust raisku lasta.
Olgu. Järgmine samm: leida, kus asub selles versioonis kodu.
Minu senised kolm külaskäiku Londonisse tädi Susannah’ juurde olid olnud üsna lühikesed. Tädi Susannah tegeles ainult poodlemise ja klatšiga, ja kuigi isa armastas oma õde väga, suutis ta tema seltsis välja kannatada maksimaalselt kuus päeva, enne kui närv üles ütles. Aga ma olin viibinud Londonis piisavalt kaua, et teada – selline ei peaks London küll olema.
Isegi Thamesi lõunakallast pidi sammudes saan aru, et arvutid peavad olema siin pisut varem leiutatud, sest need on kaugemale arenenud. Nii mõnigi inimene on tibutavast vihmast hoolimata seisatanud ja loonud enda ette väiksed kumavad valgusruudud, nagu arvutikuvarid, ainult et need tekivad kasutajate ette õhku. Üks naine räägib õhus hõljuva näoga, arvatavasti on tegu hologrammkõnega. Seal seistes hakkab ühel mu käevõrul võbelema valgus. Tõstan randme näole lähemale ja loen käevõru sisse ilmunud väikest metalset trükikirja:
ConTechi isiklik turvalisus
KAITSJA Mudel 2.8
Sponsoreerib Verzion
Ma pole kindel, mida see tähendab, aga ma ei usu, et see käevõru on lihtsalt käevõru.
Millist edasijõudnud tehnoloogiat neil siin veel on? Kõigile teistele selle dimensiooni inimestele on see igapäevane. Londoni kohal lendavad hõljuklaevad ja pea kohal siuglevad rööbasteta monoraudteed, täis tülpinud reisijaid, kelle jaoks on see vaid ühe järjekordse igava päeva lõpp.
Pole paremat kohta kui kodu, mõtlen, aga see hale nali ei ole isegi mu enda meelest naljakas. Vaatan uuesti jalas olevaid kõrgete kontsadega kingi, mis erinevad täielikult mu harjumuspärastest baleriinadest. Rubiinkingad3 need küll pole.
Siis tuletan endale meelde, et mul ripub kaelas üks vägevamaid tehnoloogiaid – Tulilind. Avan medaljoni ja vaatan selles olevat seadeldist.
See on keerukas. Väga keerukas. See meenutab mulle meie universaalpulti, millel on nii palju nuppe, nupukesi ja funktsioone, et mitte keegi meie majakondsetest – kelle seas on mitu füüsikut, kaasa arvatud mu ema, kes peaks olema järgmine Einstein –, mitte keegi meist pole suutnud välja mõelda, kuidas lülituda Playstationilt videomakile. Aga samamoodi nagu puldi puhul olen sellelgi ära õppinud mõned kõige tähtsamad funktsioonid: kuidas hüpata uude dimensiooni, kuidas naasta dimensioonist, mis tundub kohe ohtlik, kuidas vajaduse korral meeldetuletust käivitada.
(Mõte oli selline, et inimesed pole dimensioonide vahel rännates täielikult teadvusel, et nad nagu liiguvad magades teistesse enda versioonidesse. Sellepärast saab Tulilindu sisestada meeldetuletuse, mis pikendab mõneks ajaks teadvuse kontrolli. Nii palju siis teooriast. Enda kogemuse põhjal võin öelda, et meeldetuletused pole üldse vajalikud.)
Vaadates enda käes küütlevat Tulilindu, mõtlen, et kui õpiksin seda päriselt kasutama, suudaksin toime tulla kõigega, mis selles dimensioonis võib ette sattuda. Uue huviga asun tähelepanelikumalt silmitsema ümbritsevaid inimesi. Vaata ja õpi.
Üks naine puudutab varruka külge kinnitatud metall-liistu ja tema ette õhku ilmub hologrammekraan. Libistan kärmelt kätega üle enda riiete. Hõbedase jaki varruka küljes pole midagi, aga midagi sarnast on kinnitatud reväärile. Koputan sellel ja võpatan, kui mu ette tekib hologrammekraan. Hologramm, mis on metall-liistu kaudu minuga ühendatud, võpatab koos minuga.
Okei, see on… päris lahe. Mis edasi? Häälkäsklused nagu mu telefonis Siriga? Kas sellel võib olla puuteekraan, kuigi ekraani otseselt pole? Tõstan katsetamiseks käe ja ekraanile ilmub hologrammklaviatuur. Nii et kui ma teesklen trükkimist…
Igatahes tekivad kuvari otsinguaknasse trükitavad tähed: Paul Markov.
Tunnen end lollina, kui saan otsingule kaheksakümmend ziljonit tulemust. Markov on üsna levinud nimi Venemaal, kust Pauli vanemad emigreerusid, kui poiss oli neljane. Venepärane vorm Paulist, Pavel, on samuti populaarne. Nii et tuhanded ja tuhanded inimesed kannavad sama nime.
Proovin uuesti, sisestades Paul Markov ja füüsik. Pole mingit garantiid, et Paul ka siin füüsikatudeng on, aga ma pean kusagilt alustama ja füüsika on ilmselt ainuke valdkond, mida ta natukenegi jagab.
Uued tulemused on lootustandvamad. Enamikul on seos Cambridge’i ülikooliga ja ma valin ühe pealkirjaga „Teaduskonna profiil”. See on hoopis teise nimega professori kohta, kuid profiilil on tema uurimisassistentide nimekiri ja seal on ka Paul Markovi foto. See on tema.
Cambridge. See on samuti Inglismaal. Jõuaksin sinna paari tunniga.
Mis tähendab, et tema jõuaks siia paari tunniga.
Saame Pauli jälitada, sest Tulilind annab dimensioonide läbimisest teada. Aga see tähendab, et Paul saab ka meid jälitada.
Kui see on õige dimensioon, kui Paul põgenes pärast mu isa auto pidurivoolikute läbilõikamist ja viimase Tulilinnu varastamist siia, siis ta juba teab, et ma siin olen.
Võib-olla ta põgeneb, pagedes järgmisse dimensiooni.
Aga võib-olla on ta mul juba jälil.
3
Hoian uduvihmas kõndides endal ümbert kinni. Tunnen, et killustun samal ajal tosinasse emotsiooni – lein, raev, paanika. Praegu ei tohi ma mingil tingimusel jalgealust kaotada. Sunnin end mõtlema sellest, mis mind alati rahustab ja mul keskenduda aitab: maalimisest.
Kui peaksin maalima enda ees laotuvat dimensiooni, paneksin paletile põletatud umbra, mattmusta, erinevaid halle, ei midagi sellest heledamat. Peaksin pildile midagi sõrmega vajutama, mingit liiva või tuhka, sest siin on tahm sügaval pindade sees. Isegi nahka kriipiv õhk tundub räpane. Selles Londonis on vähem vana kivi, kui mu mälus olevas Londonis, rohkem leidub karastatud metalli. Puid ja rohelist on samuti vähem. Jahe õhk torgib. On detsember ja mul on seljas ainult lühike must kleit ja fooliumist kiiskavam õhuke jakk.
(On kindlasti detsember. Seadmega saab liikuda dimensioonide vahel, aga mitte ajas. „See tagaks ühe hoopis teise Nobeli preemia,” ütles ema kord lõbusalt, nagu võiks ta selle teema kohe käsile võtta, kui tal vähegi vaba hetk tekib.)
Maalimise kujutlemine aitab pisut, aga see kujutlus kaob järsult, kui mu sõrmus plinkima hakkab.
Ehmunult jõllitan parema käe väikse sõrme ümber olevat hõbedast rõngast, mis tsükliliselt helkleb. Mu esimene mõte on, et see on mingi LED-tüüpi asi, mida kantakse ööklubides eputamiseks. Aga kui reväärile kinnitatud metallitükike suudab luua hologrammarvuti, siis mida see teha võib?
Niisiis tõstan käe ja koputan kõhklevalt sõrmust. Sellest tõuseb keerleva kumana miniatuurne punktvalgus ja mu ees õhus võtab kuju hologramm. Ühe kohkunud hetke pärast tunnen ära hõbesinises väreluses moodustuva näo: „Theo!”
„Marguerite!” Ta naeratab laialt, näol kergendustunne, mis särab sama eredalt kui hologrammivalgus. „Oled ju sina, eks ole?”
„Olen mina. Oh jumal, sa said hakkama. Sa oled elus. Mul oli jube hirm.”
„Kuule.” Kui ta vaid soovib, võib ta hääl kõlada soojalt. Kogu teeseldud ülbusest ja ka tõelisest
Rubiinkingad (ingl
