kui mu isa suri, meie sõber meid reetis ja ma väljusin kodudimensioonist tundmatutesse paikadesse, olen energiast tühi. Vastan: „Ma ei usu, et oleksin vastu pidanud, kui oleksin su kaotanud.”
„Kuule. Minuga on kõik korras. Tunnen end väga hästi. Näed?”
„Näen tõesti.” Üritan seda öelda flirtivalt. Võib-olla see mõjub, võib-olla mitte. Ma olen flirtimises üldiselt mannetu. Igal juhul tekitab üritamine minus kindlama tunde.
Theo muutub asjalikuks või vähemalt nii asjalikuks, kui temasugune inimene võimeline on. Tumedad silmad, hologrammkuval kummaliselt läbipaistvad, uurivad mu nägu. „Niisiis, sa said hiljuti meeldetuletuse, sest sa mäletad mind. Kas seda või olen ma esmamulje jätmises ülikõva.”
„Ei. Mul polnud meeldetuletust vaja. Mäletasin niigi kõike.”
„Sa väidad, et mäletasid ennast niisama?” Ta naaldub huviga ettepoole ja see moonutab korraks hologrammi. „Ei mingit segaduseperioodi?”
„Mitte mingit. Paistab, et sinuga on samamoodi. Ma arvan, et ema eksis selles, et dimensioonirändurid enda unustavad.”
Aga Theo raputab pead. „Ei. Mina pidin, tead küll, kohale jõudes kohe meeldetuletust kasutama.”
„Veider.”
See, et ma kõike meeldetuletuseta mäletan, näib Theod veidi häirivat. See käib vastu kõigile ema teooriatele ja ilmselt ka Theo kogemusele, aga ma arvan, et dimensioonide vahel rändamine mõjub igale inimesele isemoodi. Teooriaid saab tõestada ainult katsetega. Vähemalt nii õpetasid mulle ema ja isa.
Theo ütleb lihtsalt: „Oli juba ka aeg, et meil veaks.”
„Kus sa oled?”
„Bostonis. Tundub, et käin selles dimensioonis Massachusettsi Tehnoloogiainstituudis. Annan endast parima, et mitte välja teha kõigist minu kapis olevatest Red Soxi pesapallimeeskonna särkidest.” Theo ei hooli spordist sugugi, vähemalt meie dimensioonis. „Ma arvasin, et mina liikusin kaugele, aga põrgut, Meg, sina maandusid lausa Londonis.”
Theo hakkas mind paari kuu eest Megiks kutsuma. Ma pole veel selgusele jõudnud, kas see on ärritav või nunnu. Aga mulle meeldib, kuidas ta seda öeldes alati naeratab. „Mismoodi sa mu nii kiiresti üles leidsid? Kas sa häkkisid mu isikuandmetesse või midagi sellist?”
Ta kergitab kulmu. „Otsisin sind veebist, leidsin su profiili ja tegin kõnetaotluse, mida Facebooki siinne ekvivalent valikuna pakub. Mina helistasin ja sina vastasid. Pole just raketiteadus, ja seda ütleb mees, kes tõsiselt kaalus raketiteadust ühe karjäärivõimalusena.”
„Oh. Olgu pealegi.” See on kergendus. Ehk ei osutugi kõik nii raskeks. Ehk saame surnud punktist üle ja meil veab nagu praegu.
Meie seadmed on küll häälestatud minema Pauli jälgedes, aga garantiisid pole. Võime mis tahes hüppe järel erinevatesse kohtadesse sattuda. Seekord seda õnneks ei juhtunud. Seekord on Theo minuga. Vaatan ta nägu, mis on sõrmuse kumas hägune, ja soovin, et ta oleks siin minu kõrval.
„Kas sul on juba õnnestunud…” Siis mu hääl vaibub, sest alles nüüd olen piisavalt rahulik, et mõista – ma räägin inglise aktsendiga. Nagu isa.
Mis iseenesest muidugi klapib, sest ma elan siin. Ma arvan, et kõnelemine on mingis mõttes seotud lihasmäluga ja jääb alles ka siis, kui teise Marguerite’i teadvus istub nii-öelda kõrvalistmel. Aga minu jaoks on see avastus üks veidramaid, lahedamaid, naljakamaid asju.
„Vaas,” lausun, nautides oma uue aktsendi teisiti kõlavat A-d. „Vaaaaaas. Privaatsus. Alumiinium. Laboratoorium. Tomat. Plaaaaan.”
Hakkan itsitama ega saa edasi rääkida, sest püüan kätt vastu rinda surudes hingamisrütmi taastada. Tean, et naeran peamiselt sellepärast, et keeldun nutule järele andmast. Isa kaotamise valust pole pääsu ja see moonutab kõiki mu meeleolusid. Ja… tomaaaat. See on pööraselt naljakas.
Pühin naerupisaraid ja Theo küsib: „Sa oled praegu vist veidi liimist lahti, mis?”
Püüd ennast taltsutada muudab mu hääle piuksuvaks. „Vist küll.”
„Noh, kui sind juhtumisi huvitab, siis see kõlab hurmavalt.”
Tobe meeleolu haihtub sama kiiresti, kui tekkis, ning selle asemele tulevad viha ja hirm. Niisugusena tundub arvatavasti hüsteeria piiril olemine. Ma pean kõigest hoolimata vastu pidama. „Theo, Paul on Londonile väga lähedal. Kui ta teab, et oleme sellesse dimensiooni tulnud, võib ta juba siiapoole teel olla.”
„Mida? Kust sa seda tead?”
„Sa pole ainuke, kes on enne arvutit kasutanud. Leidsin ta Cambridge’ist.”
Silmitsen õhtuvalguses teisel pool jõge paistvat kalki linna siluetti, mille pilvelõhkujate sakilised piirjooned muudavad katedraalikupli kääbuslikult väikseks. Paul võib juba siin olla. Kui kaua tal Londonisse jõudmine aega võtaks?
Raevukalt tuletan endale meelde, et kui Paul mind taga ajab, säästab see mind tema püüdmise vaevast. Üks meist kahetseb meie järgmist kohtumist, ja see ei ole mina.
Mu ilme on vist mõrtsukalik, sest Theo ütleb: „Me ei tohi ühte asja unustada, eks? On olemas võimalus, et ma kalibreerisin seadmed valesti. Võisime hüpata valesse dimensiooni. Selle dimensiooni Paul Markov ei pruugi olla meie Paul. Nii et enne, kui me ei tea fakte, ei tohi me üle reageerida.”
Tegelikult ütleb ta, et ma ei tohi tappa süütut inimest. Ma pole kindel, kas suudan süüdlastki tappa, kuid ma kavatsen proovida. Kuna mul on Tulilinnu käsitsemisel piiratud oskused, ei suuda ma meie Paulil ja kõigil teistel Paulidel vahet teha. Ning see on veel üks põhjus, miks ma Theod enda kõrvale vajan.
„Kui kiiresti sa siia jõuaksid?” küsin.
Theo näole ilmub talle iseloomulik kaval muie. „Pilet on juba ostetud, Meg. Valikuid polnud, viimase hetke reis. Pean sõitma kogu tee Saksamaale ja siis sealt edasi – tänan, Lufthansa! –, aga peaksin jõudma homme keskööks. On see sinu jaoks piisavalt kiiresti?”
Ta ületas minu aitamiseks dimensiooni, nüüd ületab pool maakera nii kiiresti, kui inimvõimed lubavad, ja ta küsib veel, kas teeb seda piisavalt kiiresti. „Aitäh sulle!” ütlen sosinal.
„Me oleme selles jamas koos,” vastab Theo, nagu poleks see midagi erilist. „Kuule, kui ma helistamise asjast õigesti aru sain, ja ma arvan, et sain, siis saad sa mulle anda jälgimisjuurdepääsu.”
„Mis see on?”
„Tõsta oma sõrmus üles hologrammi juurde.” Teen seda. Sõrmus läigatab ja hologrammkuval näen ka tema sõrmust särama löömas. Theo muigab. „Tore. Nüüd leian su alati, kui sul sõrmus sõrmes on, ja sina leiad mind. Siis kui oled liidese kasutamise endale selgeks teinud. Okei, kuhu sa nüüd lähed?”
„Koju ilmselt. Kui saan teada, kus see asub.” Naeran. Theo näol on korraga ehmunud ilme. Miks küll?
„Marguerite…” Ta hääl on väga vaikne, väga tõsine, üldse mitte niisugune nagu tavaliselt.
Hirm liigatab minus jõulisemalt ja teen kiiresti otsingu: Henry Caine ja Sophia Kovalenka. Tulemused ilmuvad kohe: füüsikatööd, mõned teaduskonna fotod neist nooremana, paar videoklippi.
Video
