Brooklyni aktsendi. „Sa hakkasid poolunes kriiskama. Püüdsin sind äratada ja – näed nüüd.“
„Oh, persse.“ Katsin suu kätega. „Anna andeks.“
Kriiskamine oli nii selge – olin see tõesti mina?
Judah võttis käed ettevaatlikult suu eest ära. Veripunasel paberinutsakal lebas midagi väikest ja valget. Alles talle otsa vaadates mõistsin, et tal oli üks hammas puudu.
„Püha jumal.“
Veri endiselt aeglaselt ninast ja suust tilkumas, vaatas Judah mulle otsa.
„Milline vastuvõtt,“ oli kõik, mis ta ütles.
„Mul on nii kahju.“ Tundsin kurgus pisaraid, kuid keeldusin taksojuhi nähes nutmast, hoopis neelatasin valusasti. „Judah?“
Judah ei lausunud sõnagi, vaatas vaid aknast välja, halli Londoni koidikusse. Ülikooli haigla EMOs läks kaks tundi, kusjuures nad ei teinud muud, kui õmblesid Judah’ huule kinni ja saatsid ta erakorralise abi hambaarsti juurde, kes hamba tagasi pani ja ütles põhimõtteliselt, et tuleb pöialt hoida. Ilmselt on hammast võimalik päästa, kui sellele uus juur kasvab. Kui ei, tuleb teha sild või panna implantaat. Judah sulges väsinult silmad ja tundsin, kuidas mu sisikond kahetsusest kokku kisub.
„Mul on nii kahju,“ ütlesin uuesti, sedapuhku meeleheitlikumalt. „Ma ei oska midagi muud öelda.“
„Ei, hoopis minul on kahju,“ sõnas ta väsinult. See kõlas nagu „khahju“, nagu räägiks purjus Sean Connery, sest huulde süstitud kohalik tuimestus tegi kõnelemise raskeks.
„Sinul? Miks sinul peaks kahju olema?”
„Ma ei tea. Sest ma kõik ära rikkusin. Et ma siin sulle toeks ei olnud.“
„Varast mõtled?“
Ta noogutas. „Seda ka. Aga tegelikult üldiselt. Tahaksin üldse vähem ära olla.“
Nõjatusin lähemale ja Judah võttis mul ümbert kinni. Toetasin pea ta õlale ja kuulasin ta südame aeglast, rahulikku rütmi, minu paaniliselt trummeldava pulsiga võrreldes nii rahustavalt aeglast. Pintsaku all oli tal vereplekiline T-särk, mille materjal tundus põse vastas pehme ja kulunud. Pikalt ja katkendlikult sisse hingates tundsin tema higi lõhna ja tundsin oma pulssi tema oma rütmis aeglustuvat.
„Sa poleks midagi teha saanud,“ ütlesin ta rinnale.
Ta raputas pead. „Ikkagi pidanuksin siin olema.“
Hakkas valgeks minema, kui me taksojuhile maksime ja aeglaselt mööda treppi kaks korrust Judah’ korterisse ronisime. Kella vaadates avastasin, et see on peaaegu kuus. Kurat, mõne tunni pärast pean Hulli rongi peale minema.
Toas võttis Judah riidest lahti ja kukkusime alasti teineteise kõrvale voodisse. Ta tõmbas mind enda vastu ja hingas silmi sulgedes mu juuste lõhna sisse. Olin nii väsinud, et suutsin vaevu selgelt mõelda, kuid selle asemel et rahulikult lamada ja lasta unel enda üle võimust võtta, ronisin Judah’ peale, suudlesin ta kurgualust, kõhtu ja kubemekaarele kalduvat tumedat karvariba.
„Lo …“ oigas ta, püüdis mind ülespoole tõmmata ja suudelda, aga ma raputasin pead.
„Ei, ära tee midagi, su suu. Lihtsalt lama.“
Judah lasi pea tagasi vajuda ja ta kael kaardus kardinate vahelt sisse piiluvas kahvatus koiduvalguses.
Ma polnud teda kaheksa päeva näinud. Ja nüüd ei kohtu me taas tervelt nädal aega. Kui me seda nüüd ei tee …
Pärast lebasin ta embuses ja ootasin hingamise ja südamelöökide rahunemist, ning tundsin, et ta põsk minu oma vastas tõmbus naerule.
„See on juba rohkem sedamoodi,“ ütles ta.
„Mismoodi?“
„Kuidas ma kojutulekut ette kujutasin.“
Võpatasin ja ta puudutas mu nägu.
„Lo, kullake, ma tegin ju nalja.“
„Ma tean.“
Vaikisime tükk aega. Arvasin, et Judah hakkas unne vajuma ja sulgesin ka silmad ning lasin väsimusel enda üle võimust võtta, kuid siis tundsin ta rinda liigatavat ja käsivarre lihaseid pingule tõmbuvat, kui ta sügavalt sisse hingas.
„Lo, ma ei hakka uuesti küsima, aga …“
Ta ei lõpetanud, aga polnud vajagi. Tundsin, mida ta öelda tahtis. Sedasama, mida aastavahetusel – ta tahtis meie suhtega edasi liikuda. Kokku kolida.
„Las ma mõtlen,“ laususin viimaks häälel, mis nagu polnudki minu oma, häälel, mis oli ootamatult mahe.
„Seda ütlesid sa juba mitu kuud tagasi.“
„Ma mõtlen ikka veel.“
„Noh, mina olen igal juhul otsustanud.“ Ta puudutas mu lõuga ja tõmbas mu näo õrnalt enda omale lähemale. See, mis ma nägin, pani südame põksuma. Sirutusin tema poole, aga ta haaras mu käest kinni. „Lo, ära püüa kõrvale hiilida. Sa tead väga hästi, kui kannatlik ma olen olnud, aga nüüd hakkab mulle ajapikku tunduma, et me pole päris samal lainel.“
Tundsin, et mu sisemus hakkas tavapärases paanikas võbisema – see oli midagi lootuse ja õuduse vahepealset.
„Ei ole samal lainel?“ Tundsin, et naeratan sunnitult. „Oled jälle Oprah’t vaadanud?“
Ta lasi mu käest lahti ja midagi ta näos sulgus, kui ta selja pööras. Hammustasin huulde.
„Jude …“
„Ei,“ ütles ta. „Lihtsalt ei. Ma tahtsin sellest rääkida, aga sina ilmselgelt ei taha, niisiis vaata, ma olen väsinud. Varsti on hommik käes. Jääme magama.“
„Jude,“ ütlesin ma uuesti anuvalt, vihane iseenda peale, et ma selline mõrd olin, ja tema peale, et ta mind selleni viis.
„Ma ütlesin ei,“ pomises ta väsinult patja. Mõtlesin, et ta räägib meie vestlusest, aga siis ta jätkas: „New Yorki tööpakkumine. Ma ütlesin selle ära. Sinu pärast.“
Persse.
4
Magasin sügavat surmaund nagu narkouimas, kui äratuskell mind paar tundi hiljem teadvusele tõi.
Ma ei teadnud, kaua see juba helises, aga kahtlustasin, et mõnda aega. Pea valutas ja pidin kõigepealt hetke lamama ja ennast koguma, enne kui suutsin käe välja sirutada ja äratuse kinni vajutada, et see Judah’t üles ei ajaks.
Nühkisin unised silmad puhtaks ja ringutasin, et õlgadest ja kaelast kangus välja saada, ning ajasin end siis vaevaliselt üles, ronisin voodist välja ja läksin Judah’ kööki. Kuni kohv mulksus, võtsin oma tabletid ära ja siirdusin vannituppa valuvaigisteid otsima. Leidsin ibuprofeeni ja paratsetamooli ning veel mingi rohu pruunis plastpudelis, mille kohta mäletasin ähmaselt, et see kirjutati Judah’le, kui ta jalgpalli mängides põlve välja väänas. Avasin lapsekindla korgi ja silmitsesin tablette. Need olid hiiglaslikud, muljetavaldava välimusega: pooleldi punased, pooleldi
