pead, aga sumin on veelgi tugevam ja korraga on kõrvas tunda roomava putuka tiibade võbelust. Esme karjatab, tagudes kätega vastu pead, aga sumin on muutunud kõrvulukustavaks, mattes kõik helid, ja ta tunneb, kuidas putukas ronib juba kõrva kitsa kuulmekäigu serval – mis nüüd saab, kas mesilane närib läbi trummikile end otse ajju ja ta jääb kurdiks, nagu üks tüdruk Kitty raamatus? Või sureb koguni? Või jääbki mesilane tema pea sisse elama ja see sumin kestab elu lõpuni?
Endiselt pead raputades toob Esme kuuldavale veel ühe läbilõikava karjatuse, vaarudes murul ringi, kuni karjatusest saab nutuvirin, ning just siis, kui sumin kaugeneb ja putukas kõrvast välja taganeb, kuuleb tüdruk oma isa ütlemas: „Mis selle lapsega ometi on?” ning ema häält üle muruväljaku Jamilat kutsumas.
On ehk see tema esimene mälestus? Äkki tõesti. Mingit laadi algus – ainus, mis talle meenub.
Või oli see siis, kui Jamila maalis ta peopesale henna pitskirja? Ta mäletab, kuidas üle elujoone ja südamejoone laotus uus muster. Või hoopis siis, kui Kitty kukkus tiiki, kui ta tuli välja õngitseda ja tassiti vannilinasse mässitult majja. Või täringumäng koka lastega aiamüüri taga. Või see, kui ta jälgis bengali viigipuu jämeda tüve all sipelgatest kubisevat mullakamarat. Esimene mälestus võis olla ka üks nendest.
Äkki hoopis see. Lõunasöök, mille ajaks ta tooli külge aheldati, keskkoht kõvasti kinni seotud. Sest nagu ema valju häälega kuulutas, peab Esme käitumist õppima. See tähendas – nagu Esme juba teadis –, et toolilt ei või lahkuda enne, kui söök on söödud. Talle meeldis lauaalune, tüdrukut ei saadud kuidagiviisi eemale sest salakambrist kanga varjus. Inimeste jalgades on midagi ebatavaliselt liigutavat. Kentsakalt lääpa tallatud kingad, eriskummaliselt seotud paelad, rakud, konnasilmad; kellel olid pahkluud risti, kellel jalg üle põlve, kellel sokid aukus, kellel sokid eri karva, kelle käsi kelle süles – tema teadis kõike. Ta võis libistada end toolilt, siuelda kassi kombel laua alla ning keegi ei ulatunud teda sealt välja koukima.
Köidikuks võeti ema sall. Selle muster meeldib Esmele: ühesugused roostekarva, punased ja sinised keerduderead. Ema ütleb, et see on neerumuster.
Tuba on rahvast täis. Siin on Kitty, ema, isa ja külalised – mõned paarid, üks skandaalselt lühikeste juustega neiu, kelle ema on seadnud istuma noore inseneri vastu, eakas naisterahvas koos pojaga ning keegi üksik mees Esme isa kõrval. Esme arvab – ehkki ta pole päris kindel –, et süüakse suppi. Talle justkui meenuks lusikate tõstmine ja langetamine, metalli kõlksatused vastu portselantaldrikuid, tasane lurin ja neelatused.
Nad muudkui räägivad ja räägivad. Mida neil ometi ütelda on? Paistab, et paljugi. Esmele ei torka pähe midagi, ei ainsatki asja, mida teistega jagada. Ta lükkab lusika kausi ühte serva ja siis tagasi, vaadates, kuidas supp ümber hõbelusika keerleb ja veerleb. Tüdruk ei pane tähele juttu, vähemasti sõnu mitte, timmides oma kuulmismeele seltskonna häälekõminale. See kostab justkui papagoide hääl puulatvades või konnakontsert ööhämaras. Seesama grrh-grrh-grrh.
Ühtäkki ja ilma igasuguse hoiatuseta tõustakse püsti. Lusikad pannakse lauale, krapsatakse jalule ja tõtatakse välja. Esme oma ulmades – mõtted üha supikeeristel ja konnadel – on millestki kõrvale jäänud. Toast minnes seletavad nad isekeskis elavalt ja Kitty pressib isa ligi, et esimesena välja pääseda. Suures õhinas on nende emal meelest läinud tooli külge köidetud Esme.
Esme jälgib toimuvat, lusikas peos, suu ammuli. Ukseava neelab teised, viimasena kaob vaateväljast insener, ja ta kuuleb nende samme koridorisügavusse kadumas. Üllatusega pöörab Esme pilgu tühjale toale. Klaasvaasis kõrguvad liiliad, uhked ja osavõtmatud; kell tiksub sekundeid, toolile langeb salvrätt. Ta tahaks karjuda, tõmmata kopsud õhku täis ja kisendada. Kuid ta ei tee seda. Tüdruk piidleb avali akna ees heljuvaid kardinaid, taldrikule maabuvat kärbest. Ta sirutab käe välja ning ajab sõrmed sirgeks – et näha, mis juhtub. Lusikas kukub sirgjoones alla, põrkub kumera otsaga korra vastu põrandat, viskab õhus salto, libiseb siis vaibale ja jääb puhvetkapi all pidama.
Iris sammub mööda tänavat, ühes käes võtmed ja teises kohvitops. Koer vantsib sealsamas seljataga, küüned kõnniteel klõbisemas. Kõrghoonete vahelt langeb nende jalge ette päikesetriipe ja siin-seal hajub õhku öiseid vihmaloike.
Ta suundub üle tee, koer endiselt kannul. Naine rihib jalaga lävele jäetud õllepurki, ent selle asemel, et veereda kõnniteele, nagu ta lootis, vajub purk külili, loksutades poeukse märjaks.
„Raisk,” ütleb Iris. „Sa vana raisk.”
Ta virutab vihaga veel ühe täie ja tühi purk kolksatab rentslisse. Seejärel heidab naine pilgu selja taha. Taeva poole kerkivad kalgid kortermajad, kiiskavad pimedad akende rivid. Ta vaatab alla koera poole. Kutsa liputab saba ja kiunatab tasa.
„Kõik on korras,” lausub Iris.
Naine rapsab aknakatet, nii et see kerib end kohkunud lõginaga rulli. Ta astub õlleloigust üle ning tõmbab postkasti lõugade vahelt välja hunniku kirju. Poeruumi jõudnud, sirvib ta ümbrikud läbi. Arved, arved, panga väljavõte, postkaart, arved ja üks pruun ümbrik V-kujulise pitseriga.
Aadressi kirjatüüp paneb ta poolel teel leti juurde peatuma. See on pisike, kokku pigistatud, iga täht trükivärvist paks, poolringikujulise e-tähe konks kustunud. Iris hoiab ümbrikut näo ligi ja märkab, et kiri on trükitud krobelisele manillapaberile. Ta libistab näpuotstega üle tähtede, tundes täkkeid paberil ja saab aru, et see on kirjutatud trükimasinal.
Sisse hiilib külm tuuleõhk, põimides end ümber naise pahkluu. Ta tõstab pea ja laseb pilgul poes ringi käia. Tühjad, ilmetud kübaravarnad põrnitsevad ülalt alla, lakke riputatud siidkuub kõlgub kergelt tuules. Iris kergitab ümbriku suletud serva ja pitser annab kergesti järele. Ta murrab paberilehe lahti ning laseb silmadega üle. Ta mõtleb ikka veel õllele – et loik tuleb ära koristada, et õllepurkidele ei peaks jalaga virutama –, kui ta pilku püüavad sõnad situatsioon ja kohtumine ning nimi Euphemia Lennox. Kirja lõpus loetamatu allkiri.
Tahtes uuesti otsast alata, meenub Irisele, et poe tagaruumi pisikeses köögis leidub pesupulbrit. Ta topib kirja koos ülejäänud postiga sahtlisse ning kaob raske sametkardina taha.
Iris ilmub kõnniteele, käes hari ja ämber vahuse veega. Ta hakkab ukseesist küürima, uhtudes vee alla tänavale. Pöörab siis näo taeva poole. Teel sõidab mööda kaubik, nii lähedalt, et naise juuksed löövad tõmbetuules lehvima. Kuskil kaugel nutab laps. Koer seisab lävel, takseerides pisikesi inimfiguure kõrgel sillal. Vahel tundub see tänav asuvat nii sügaval, justkui elaks Iris maa-alust elu. Ta nõjatub harjavarrele ning mõõdab pilguga ukseesist. Siis turgatab talle meelde nimi Euphemia Lennox. Küllap on see mõni tellimus, mõtleb ta. Hea, et ma ämbri alles hoidsin, mõtleb ta. Ja kisubki vihmale, mõtleb ta.
Iris istub Alexi vastas ühes Edinburghi uuslinna baaris. Ta libistab hõbedase kinga jalast ja näksib oliivi. Alex näperdab käevõru naise randmel, keerutades seda sõrmede vahel. Seejärel vaatab vilksamisi kella. „Ta ei jää kunagi nii hiljaks,” pomiseb mees. Alexi silmi varjavad tumedad prilliklaasid, mis peegeldavad naise vildakat kuju ja ruumi tema seljataga.
Iris kukutab paljaks lutsitud oliivikivi taldrikule. Ta oli unustanud, et Alexi naine Fran pidi nendega ühinema. „Ei jää või?” Ta nopib järgmise oliivi ja surub selle hammaste vahele.
Alex ei lausu sõnagi, koputab suitsupakist sigareti välja, tõstab huultele. Iris limpsab sõrmed kuivaks, keerutab klaasis kokteili ringi. „Tead mis,” sõnab ta, kuni Alex tikke otsib. „Mulle tuli täna üks arve ja minu nime kõrvale oli kritseldatud „nõid”. Pastakaga.”
„Päriselt?”
„Jah.
