keha Alexi kiitsaka, heleda ektomorfi kõrval. „Alexander,” sõnas ta peanoogutusega, „väga meeldiv.”
„Alex,” parandas Alex.
„Alexander.”
Iris tõstis pilgu Luke’ile. Tegi ta seda meelega? Ta tundis end äkitselt kõhetuvat, kahanevat tema kohal kõrguvate meeste kõrval. „Tema nimi on Alex,” pistis Iris vahele. „Istuge nüüd maha ja teeme ühed joogid.”
Luke võttis istet. Iris tõi Alexile klaasi ja läigatas pisut veini sisse. Luke vaatas ühelt teisele. Ta naeratas.
„Mis on?” päris Iris pudelit lauale asetades.
„Te ei ole üldse sarnased.”
„Ja miks peakski?” lõikas Alex vahele. „Me pole veresugulased.”
Luke näis olevat segaduses. „Aga mina arvasin, et …”
„Ta on mulle pool…” Alex vaatas vilksamisi Luke’i poole. „Poolõde,” selgitas ta. „Minu isa abiellus tema emaga.”
„Ahaa.” Luke kallutas pead. „Või nii.”
„Kas Iris ei rääkinud?” küsis Alex kätt veini järele sirutades.
Kui Luke vannituppa siirdus, nõjatus Alex tooli seljatoele, süütas sigareti, vaatas köögis ringi, pühkis laualt tuhakübemeid, kohendas särgikraed. Iris mõõtis teda pilguga. Kuidas ta julgeb niiviisi istuda ja laevalgusteid jõllitada? Iris võttis oma salvrätiku, voltis pikaks ribaks ja laksas vennale piki varrukat.
Alex pühkis särgiesiselt sinna pudenenud tuha. „Täitsa valus oli,” märkis ta.
„Tore.”
„Niisiis.” Alex tõmbas sigarist mahvi.
„Mis niisiis?”
„Kena pluus,” jätkas mees, pilk endiselt mujal.
„Minul või tal?” virutas Iris vastu.
„Sinul.” Alex pööras pea naise poole. „Enesestki mõista.”
„Tänan.”
„Ta on liiga pikk,” teatas Alex.
„Liiga pikk?” kordas Iris. „Mis sa sellega mõtled?”
Alex kehitas õlgu. „Mina küll ei kujuta ette, kuidas ma saaksin läbi inimesega, kes on minust nii palju suurem.”
„Ära räägi rumalusi.”
Alex toetas sigari tuhatoosile. „Kas tohib küsida, mis seis …” ta vedas näpuga õhus ringe, „teil on?”
„Ei tohi,” vastas Iris kiiruga ja hammustas siis huulde. „Pole siin mingit seisu.”
Alex kergitas kulme. Iris väänas salvräti köieks.
„Hästi,” pomises Alex. „Ära siis räägi.” Ta nõksas peaga ukse ja paljastel põrandalaudadel kostva sammukaja suunas. „Su kallikene tuleb.”
Esme istub koolitoas löötsakil laua taga, pea käsivarrel puhkamas. Tema vastas kirjutab Kitty harjutuste vihikusse prantsuse keele verbe. Esme ise ei heida lahendada antud aritmeetikaülesandele pilkugi. Selle asemel vaatleb ta valguskiirtes võbelevaid tolmusagaraid, Kitty valget seitlijoont, laua puitpinnal lainetena voogavaid oksakohti ja triipe, oleandrioksi väljas aias, küünenaha alt kooruvaid kahkjaid kuusirpe.
Kitty sulepea kratsib vastu paberit ja tüdruk ohkab, kulmud keskendumisest kipras. Esme kopsib kontsaga vastu toolijalga. Kitty ei tõsta pilku. Esme kopsib uuesti, juba tugevamalt, ning Kitty kergitab lõua töö kohalt. Nende pilgud kohtuvad. Kitty huuled paotuvad naeratuseks ja ta keel lipsab välja, parasjagu, et Esme näeks, aga mitte nii palju, et guvernant, preili Evans, seda märkaks. Esme muigab. Ta ajab silmad krõlli ja tõmbab põsed sisse, nii et Kitty peab huulde hammustama ja vaatama mujale.
Kuid preili Evans, kes seisab nende poole seljaga, pilk välja suunatud, ümiseb: „Ma loodan, et aritmeetikaülesanne hakkab valmis saama.”
Esme vaatab paberil numbritejoru, plussmärke, miinusmärke. Teisel pool kahte kriipsu, mis tähendab võrdusmärki, pole aga kirjas midagi: seal haigutab tühjus. Korraga tuleb Esmele idee. Ta lükkab oma tahvli kõrvale ja libiseb toolilt maha. „Tohin ma ära käia?” küsib ta.
„Tohin ma ära käia …?”
„Tohin ma palun ära käia, preili Evans?”
„Mis põhjusel?”
„Ee …” Esme tuhnib mälus, et leida midagi vastuseks. „Ee … noo …”
„Loomulikud vajadused,” pakub Kitty verbide kohalt pead tõstmata.
„Kas ma küsisin sinu käest, Kathleen?”
„Ei, preili Evans.”
„Siis ole palun vagusi.”
Esme hingab läbi nina sisse, ning õhku väga aeglaselt suu kaudu välja lastes teatab: „Loomulikud vajadused, preili Evans.”
Preili Evans, selg endiselt nende poole, kallutab pead. „Käi siis pealgi. Viie minuti pärast oled siin tagasi.”
Esme silkab piki hoovi, kahlutades käega läbi müüriserval lokkavate õite. Saateks kroonlehtede kaskaad. Päevane leitsak on jõudmas haripunkti. Varsti jõuab kätte uneaeg, preili Evans kaob kuni homseni, ning temal ja Kittyl lastakse lesida moskiitovõrkude sumeduses, vahtides laetiiviku pikaldast pöörlemist.
Söögitoa uksel Esme seisatab. Kuhu nüüd? Köögi rõskest sisemusest tulvab kuuma, rammusat chai lõhna. Veranda poolt kostab ema jutupomin: „… tema tahtis tingimata minna järve äärest, ehkki ma olin selgesti öelnud, et me läheme otse klubisse, aga sa ju tead …”
Esme pöörab ringi ja longib üle siseõue lastetoa suunas. Ta lükkab ust, mis on pihu all kuiv ja päikesesoe. Jamila segab madalal pliidil sööki ning samas seisab Hugo, toolijalast kinni hoides, puuklots suule surutud. Esmet nähes poiss kiljatab, potsatab põrandale ja hakkab katkendlike, nagu vedrust tõmmatud liigutustega tüdruku poole roomama.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами
