jaburalt elavaloomulise lastekarja seas vaba istekohta ja leidsin viimaks tee tuulisele tekile, kus 274 siniste huulte ja tuule käes lehvivate juustega inimest üritasid end veenda, et päike paistab ja niisiis neil lihtsalt ei saa külm olla. Tuul tekitas meie anorakke rebides püssilaskudega sarnanevaid helisid, pillutas väikelapsi mööda tekki ja kummutas kõigi salajaseks heameeleks vahtplastist teetopsi ühe paksu proua sülle tühjaks.
Üsna pea kerkisid merest Doveri valged kaljud, mis hakkasid meile lähemale nihkuma, ja tundus, et juba järgmisel hetkel seilasime Doveri sadamasse ja praaminina müksas kohmakalt vastu sadamasilda. Kehatu hääl andis ilma liiklusvahendita reisijatele teada, et neil tuleb koguneda paremparda tekil ZX-2 Päikesesalongi kõrval asuva väljapääsu juurde – nagu see kellelegi midagi öelnuks –, ja me kõik asusime pikale, arusaamatule ning läbi ja lõhki individuaalsele uurimisretkele kogu laevas: mööda treppe üles ja alla, läbi kohviku ja klubiliikmete salongi, ladude, läbi tööd rügavaid hindusid täis köögi, tagasi kohvikusse, kuid seekord teisest otsast, ja viimaks – saamata isegi aru, kuidas see täpselt juhtus – välja, Inglismaa külalislahke ja vesise päikese kätte.
Tahtsin pärast kõiki neid aastaid väga Doverit taas näha. Suundusin mööda Marine Parade’i keskusesse ja tõin kuuldavale vaikse rõõmuhüüde, nähes varjualust, kus ma paljude aastate eest maganud olin. Sellele oli vahepeal umbes üksteist kihti sapirohelist värvi peale määritud, kuid muus osas polnud midagi muutunud. Vaade merele oli ikka samasugune, kuigi vesi oli eelmise korraga võrreldes sinisem ja sillerdas rohkem. Aga kõik muu oli hoopis teistsugune. Seal, kus minu mäletamist mööda seisid elegantsed George’i-aegsed ridamajad, laiutas nüüd hiiglaslik ja sobimatu tellistest kortermaja. Townwall Street, lääne suunal linna läbiv tänav, oli laiem ja tiheda liikluse tõttu ähvardavam, kui ma mäletasin, ja linnakeskusesse, mis oli äratundmatuseni muutunud, viis metrooliin.
Peamine ostutänav oli nüüd mõeldud üksnes jalakäijatele ja Market Square ehitatud ümber sammastikuga väljakuks, mida ehtisid suurustlevad kiviplaadid ja tavapärased malmkaunistused. Kogu linnakeskus oli täis pigistatud liiklusrohkeid abiteid, mille olemasolu mina ei mäletanud, ja lisaks kerkis seal nüüd suur turistidele mõeldud asutus, mis kandis nime White Cliff Experience (Valge Kalju Kogemus). Nime põhjal otsustades avaneb seal võimalus teada saada, mis tunne on olla 800 miljonit aastat vana kriidikalju. Ma ei tundnud ühtegi kohta ära. Inglise linnadega on alati see häda, et need kõik on omavahel sisuliselt äravahetamiseni sarnased. Igas linnas on Boots ja W. H. Smith ja Marks & Spencer. Niisiis ei tea iial, kus te parasjagu viibite.
Rühkisin hajameelselt mööda tänavaid, kurvastades, et minu mälestustes sedavõrd keskne koht on korraga nii võõras. Ja siis, kolmandat korda läbi linnakeskuse kulgedes, komistasin tänaval, mille puhul oleksin võinud vanduda, et pole seal kordagi varem käinud, kino otsa, milles tundsin vaatamata maotu uuenduskuuri tulemusel lisatud paksule paatinakihile ära „Äärelinna naistevahetuse” kodu, ja kõik sai ühekorraga selgeks. Nüüd, mil mul oli kindel lähtepunkt olemas, teadsin täpselt, kus ma asun. Marssisin sihikindlalt pool kilomeetrit põhja poole ning seejärel läände – nüüd oleksin ma seda võinud teha ka seotud silmadega – ja leidsin end proua Smegma majutusasutuse esiselt väljakult. Seal asus endiselt hotell ja minu mälestuspildiga võrreldes polnud seal suurt midagi muutunud, välja arvatud majaesine hoov ja plastsilt, mis andis teada, et tubades on värvitelerid ja eraldi vannitoad. Kaalusin uksele koputamist, kuid see ei paistnud kuigi mõttekas olevat. Lohemadu meenutanud proua Smegmat ei saanud seal enam olla: ta pidanuks olema pensionil või surnud või ehk oli temast saanud asukas mõnes paljudest lõunarannikul asuvatest hooldekodudest. Ta poleks päris kindlasti suutnud üle elada Briti külalismajade kaasajastamist, mis nägi ette tube koos vannitubade ja kohvi valmistamise ning pitsa tuppa tellimise võimalusega.
Kui ta peaks olema hooldekodus, mis oleks minu jaoks tema puhul päris kindlasti esimene valik, siis loodan, et sealsetel töötajatel on piisavalt kainet mõistust ja mõistvust, et teda prill-lauale tilgutamise, hommikusöögi lõpuni söömata jätmise ja üleüldise tüütu ning abitu olemise pärast pidevalt noomida. Ta tunneks end sel juhul kindlasti väga koduselt.
Sellest mõttest lohutust saades jalutasin mööda Folkestone Roadi rongijaama ja ostsin pileti järgmisele Londoni rongile.
Teine peatükk
Armas taevas, kas London pole mitte suur? Tundub, et see algab umbes kakskümmend minutit pärast Doverist lahkumist ning aina jätkub ja jätkub. Rongist vaadates on see miilide kaupa halle eeslinnu, täis enam-vähem ühesugustena mõjuvate ridamajade ja krohvitud paarismajade looklevaid ridu, mis tekitavad mulje, nagu oleks need välja pigistatud mõnest vorstimasina väga suurest mudelist. Ma pole kunagi aru saanud, kuidas nende majade miljonid asukad igal õhtul sedavõrd keerulises ja anonüümses rägastikus õigesse kasti viiva tee üles leiavad.
Mina päris kindlasti ei leiaks. Minu jaoks on London jäänud hiiglasuureks ja meelierutavaks müsteeriumiks. Olen kaheksa aastat Londonis või selle ümbruses elanud ja tööd teinud, vaadanud Londoni uudiseid, lugenud õhtuseid ajalehti, läbinud pulma- või pensionile saatmise pidudele jõudmiseks või mõne sooduspakkumise teinud kauge romula juurde sõites arvutuid tänavaid, kuid avastan tänini suurepäraseid paiku, kus ma pole mitte lihtsalt kordagi käinud, vaid millest ma pole kunagi kuulnudki. Evening Standardit lugedes või mõne tuttavaga lobisedes hämmastun endiselt, kui puutun kokku vihjega mõnele linnaosale, mis on mingil moel kahekümne ühe aasta jooksul minu eest varju jäänud. „Me ostsime just väikese kohakese Paberossiotsas, Volframväljade lähedal,” tähendab keegi ja mina mõtlen: ma pole sellest kohast isegi kuulnud mitte. Kuidas saab selline asi võimalik olla?
Olin „London A–Z” reisijuhi endale seljakotti toppinud ja see jäi mulle pihku, kui ma kotis ringi tuustisin, otsides edutult poolikut Marsi batooni, mis seal minu teada kindlalt olema pidi. Võtsin kaardi nagu muuseas välja ja lappasin seda laisalt, avastades nagu ikka hämmastuse ja vaikse elevusega, et see on täis linnaosi, külakesi, mõnikord koguni suurlinna poolt alla neelatud linnasid, mille puhul võiksin vanduda, et viimati kaarti vaadates nende nimesid seal polnud: Dudden Hill, Plashet, Snaresbrook, Fulwell Cross, Elthorne Heights, Higham Hill, Lessness Heath, Beacontree Heath, Bell Green, Vale of Health. Ja ma tean, et järgmine kord kaarti avades leian eest uued, teistsugused nimed. Minu jaoks on see niisama suur saladus nagu Surnumere kadunud kirjarullid või vankumatu vaimustus, mida Noel Edmonds miljonites inimestes tekitab.
„A–Z” iseenesest ja see, kuidas teatmikus on piinliku hoolega ära märgitud iga viimne kui kriketiväljak ja kanalisatsioonitorustik, kõik vanad kalmistud ja äärelinnaurkad, seejuures nende nimesid kompaktselt imepisikestesse tühimikesse mahutades, tekitab minus tohutut imetlust. Avasin indeksi, ja kuna mul parasjagu midagi paremat teha polnud, süvenesin nimekirja. Arvutasin välja, et Londonis on 45 687 tänavanime (enam-vähem), nende seas 21 Gloucester Roadi (heldekäelist kasutamist on leidnud ka sellised nimed nagu Gloucester Crescent, Square, Avenue ja Close), 32 Mayfieldi, 35 Cavendishi, 66 Orchardit, 74 Victoriat, 111 Station Roadi või mõnd sarnast nime, 159 Churchi, 25 Avenue Roadi, 35 The Avenued ja arvukalt muidki kordusi. Tõeliselt huvitava kõlaga kohanimesid seevastu on üllatavalt vähe. On mõned keskaegseid terviseprobleeme meenutavad tänavanimed (Glyceina Avenue, Shingles Lane, Burnfoot Avenue13), mõned meenutavad anatoomiaõpikut (Thyrapia ja Pendula Road14), mõned ei kõla eriti kutsuvalt (Cold Blow Lane, Droop Street, Gutter Lane, Dicey Avenue15) ja esindatud on ka mõned meeldivalt naeruväärsed nimed (Coldbath Square, Glimpsing Green, Hamshades Close, Cactus Walk, Nutter Lane, The Butts16), aga selliseid, mida võiks lausa meeliköitvatena kirjeldada, on väga napilt. Lugesin kunagi, et Elizabethi aegadel asus kuskil City kandis Gropecunt Lane’i17 nimeline tänav, kuid praeguseks seda nähtavasti enam pole. Veetsin end sel moel lõbustades tubli pooltunni, tundes rõõmu, et olen sisenemas
Glütseiini allee, Vöötohatise tee, Põlenud Jala allee.
Kilpnäärme ja Ripiku tee.
Vops Vastu Pead või Pildituks Löömise tee, Sorgus tänav, Rentsli tee, Riskide allee.
Külma Vanni väljak, Piilujate roheala, Singipeidutee, Kaktusekäik, Napakate allee, Tagumikud.
Tutikobajate tee.
