rongi peale kiirustaja moodi. Teel jaamast välja jõudsid kolm erinevat inimest minult küsida, ega mul peenraha üle pole – „Ei, aga tänan küsimast!” –, ja kakskümmend aastat tagasi sellist asja juhtunud poleks. Toona polnud kerjused mitte üksnes uus nähtus, lisaks oli igaühel neist välja pakkuda hea legend selle kohta, kuidas nad olid oma rahakoti ära kaotanud ja vajasid nüüd meeleheitlikult kahte naela, et sõita Maidstone’i oma väikesele õele luuüdi andma või midagi selles stiilis, aga viimasel ajal küsitakse lihtsalt raha, mis toimib küll kiiremini, kuid pole enam nii huvitav.
Sõitsin taksoga Frith Streetil asuvasse Hazlitt’si hotelli. Mulle meeldib Hazlitt’s, kuna see on taotluslikult varjatud koht – isegi silti ei ole välja pandud –, mis annab taksojuhiga suhtlemisel võrdlemisi harukordse jõupositsiooni. Ma ütlen kohe ära, et Londoni taksojuhid kuuluvad kahtlemata maailma parimate hulka. Nad on usaldusväärsed, turvalised, reeglina sõbralikud, alati viisakad. Nende sõidukid on nii seest- kui ka väljastpoolt laitmatult puhtad ja nad on valmis taluma täiesti erakordseid ebamugavusi, et teid sihtkohas täpselt ukse ette toimetada. Tegelikult saame nende puhul rääkida vaid kahest veidrusest. Esiteks tundub, et nad ei ole võimelised umbes 70 meetrist pikemat vahemaad sirgjoones läbima. Mina ei ole sellest kunagi suutnud aru saada, aga olenemata sellest, kus te viibite või millised on sõidutingimused, hakkab iga 70 meetri järel nende peas helisema kelluke ja nad sooritavad järsu pöörde kõrvaltänavasse. Ja kui te siis oma hotelli või raudteejaama või muusse sihtkohta jõuate, meeldib neile sellele vähemalt üks kord tiir peale teha, et te enne taksost väljumist seda iga nurga alt näha saaksite.
Nende teiseks raudseks eripäraks, mis tingib ühtlasi minu soovi Hazlitt’si minna, on suutmatus tunnistada, et nad ei tea mõne koha asukohta, mis peaks neile tuttav olema, näiteks mõne hotelli oma. Nad usaldaksid pigem oma teismelised tütred nädalavahetuseks Alan Clarki hoolde, kui võtaksid omaks kas või tibatillukesegi lünga oma Teadmistes, ja minu meelest on see nii armas. Niisiis hakkavad nad pinda sondeerima. Nad sõidavad veidi, heidavad siis tahavaatepeeglis teie poole pilgu ja küsivad ülepakutult ükskõikse häälega: „Hazlitt’s – see on seal Curzon Streetil, mis, peremees? Sinise Lõvi vastas?” Niipea, kui nad näevad teie huuli mõistva naeratuse saatel vastamiseks kõverdumas, lisavad nad kiirustades: „Ei, pidage hoogu. Ma pidasin silmas Hazelburyt. Jah, Hazelburyt. Teie tahtsite ju Hazlitt’si, eks ole?” Seejärel sõidab ta mõnda aega võrdlemisi suvalises suunas. „Siinpool Sheperd’s Bushi, kas põle?” pakub mees suunavalt.
Kui talle öelda, et hotell asub Frith Streetil, teatab tema: „Muidugi, see ta ongi. Selge see. Tean küll – moodne paik, palju klaasi.”
„Tegelikult on see hoopis kaheksateistkümnenda sajandi telliskivihoone.”
„On muidugi. Ma tean seda kohta.” Ja mees teeb silmapilk teatraalse tagasipöörde, mille tagajärjel juhuslik jalgrattur on sunni-
tud laternapostile otsa sõitma (aga sellest ei sünni talle suuremat kahju, kuna tal on püksisääred klambritega kinni tõmmatud ja peas üks neist mustriga nohikukiivritest, mis lausa tekitab soovi ta pikali sõita). „Jah, te panite mind korraks Hazelbury peale mõtlema,” lisab sohver naeru kõhistades, nagu püüaks mõista anda, et teil vedas hullupööra, sest ta hammustas asja teie jaoks veel viimasel hetkel läbi, ning sooritab seejärel sööstu ühele neist Strandilt algavatest väikestest kõrvaltänavatest, mis kannab Mädase Haavandi tee või Sulgurlihase kangialuse nime ja mille olemasolu te sarnaselt paljude teiste paikadega Londonis kunagi isegi märganud pole.
Hazlitt’s on kena hotell, kuid mulle meeldib selle juures kõige enam see, et nad ei käitu hotellina. See hotell on eksisteerinud aastaid ja töötajad on sõbralikud – selles on suure linnahotelli puhul alati midagi uudset –, aga neil õnnestub jätta õige pisut selline mulje, nagu nad poleks selles äris eriti kaua olnud. Öelge neile, et teil on broneering ning te soovite end hotelli sisse registreerida, ning nende näole ilmub teatav paanika ja nad asuvad hämmeldunult sahtlitest registreerimislehti ja toavõtmeid otsima. Tegelikult on see üsna võluv. Ja need imelised tüdrukud, kes koristavad tube – mis, olgu öeldud, on alati laitmatut puhtad ja erakordselt mugavad –, ei ole peaaegu kunagi inglise keeles täiesti kodus, ja kui nende käest seepi või midagi sarnast küsida, siis on näha, kui hoolikalt nad teie suu liikumist jälgivad; seejärel naasevad nad, näol lootusrikas ilme ja kaasas tavaliselt potilill või taburet või midagi muud, aga igatahes kindlasti mitte seep. See on imeline koht ja mul ei tuleks pähegi kuskil mujal peatuda.
Hotelli nimi on Hazlitt’s, kuna maja oli kunagi sellenimelise esseekirjaniku18 kodu, ja kõik magamistoad on saanud nime mehe sõprade järgi või naiste järgi, kellega ta seal magas. Või midagi umbes selles stiilis. Tuleb tunnistada, et minu peas Hazlitti kohta koostatud mõtteline registrikaart on sisult üpris kasin. See sisaldab järgmist infot:
Hazlitt (kontrolli õigekirja), William (?), inglane (pole välistatud, et šotlane), esseekirjanik. Elas: enne 1900. aastaid. Tuntud tööd: ei tea. Tsitaadid, epigrammid, teravmeelsed märkused: ei tea. Muu kasulik info: tema majas asub nüüd hotell.
Nagu ikka, otsustasin ka seekord end lünga täitmiseks Hazlitti puudutava infoga kurssi viia, ja nagu ikka, unustasin selle otsuse sealsamas. Selle asemel viskasin seljakoti voodile, tõin lagedale väikese märkmiku ja pliiatsi ning astusin poisikeselikust innust ja teadmishimust kantuna tänavale.
Minu meelest on London põnev koht. Ma ei tahaks küll kuidagi selle vana vastiku Samuel Johnsoniga nõustuda, ja kuigi tema kuulus tähelepanek (millest on tobeduse osas üle üksnes soovitus „olgu naeratus sulle vihmavarjuks”), mille kohaselt on Londonist väsinud inimene väsinud ka elust, on pompoosse nürimeelsuse kehastus, ei saa ma sellele paraku vastu vaielda. Pärast seda, kui oled seitse aastat elanud maakohas, kus isegi surnud vares sündmuseks kujuneb, võib London tõesti pimestavalt mõjuda.
Ma pole iialgi aru saanud, miks londonlased ei mõista, et nad elavad maailma kõige imepärasemas linnas. Kui minu arvamust küsida, on see palju ilusam ja huvitavam kui Pariis ja annab elavuselt silmad ette New Yorgile – ja lisaks ei pääse New York paljude asjade osas Londoniga võrreldes üldse löögile. Siin on võrreldes ükskõik millise teise suurlinnaga rohkem ajalugu, ilusamad pargid, ärksamad ja mitmekülgsemad ajakirjanikud, paremad teatrid, rohkem orkestreid ja muuseume, rohelisemad väljakud, turvalisemad tänavad ja viisakamad asukad.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
