kui Kent mõrul ilmel oma otsinguga lõpule jõudis. Ekraanil seisis:
„Sam Berger: Lindstorpi pikaravikliinik, Arjeplog.”
Nagu ikka, läks tublisti aega, enne kui uks tõi kuuldavale loiu surina, mis lubas neil pühamusse siseneda. Selleks ajaks olid nad üle minuti koridoris tammunud. Kent ei suutnud hoiduda mõistatamast, mida kapo teabehankeosakonna juhataja selle alaliselt korduva minuti jooksul küll teeb. Kas see oli tõesti võimudemonstratsioon?
Roy avas ukse ja astus sisse. Osakonnajuhataja August Steen istus kirjutuslaua taga, selg tikksirge, lühikestes hallides juustes mitte märkigi paljakust ja helehallides silmades jäisest kivist pilk.
„Kätte saime,” ütles Roy.
Osakonnajuhataja August Steen võttis aeglase žestiga lugemisprillid ninalt, koputas nendega vastu lauda ja küsis:
„Kes sai mille kätte?”
„Bergeri,” ütles Roy. „Sam Bergeri. Leidsime ta üles. Ühest pikaravikliinikust Arjeplogi lähedal.”
Steeni kulmud tõmbusid hetkeks kortsu, muidu ei liikunud tema pingul näos ükski lihas. Ja tema huultelt ei pudenenud sõnagi.
„Kas ma võin paluda võimalikult kiiret transporti?” jätkas Roy. „Iga sekund suurendab põgenemisohtu.”
August Steen silmitses teda uurivalt. Pööras siis pilgu Kentile. See ei olnud kunagi meeldiv.
Siis noogutas ta napilt.
Roy ja Kent olid poole sekundiga toast väljas. Steen vaatas ust, mis nende järel sulgus. Vaatas kaua.
Siis sirutas ta kaela, nii et see valjusti naksatas, ja tõmbas kirjutuslaua alumise sahtli lahti. Ta tuhnis veidi aega ja sai pihku vana mobiiltelefoni. Ta ootas äraoleval pilgul, kuni telefon pikaldaselt sisse lülitus. Võttis selle siis kätte ja helistas.
Roy Grahn oli arvanud, et „võimalikult kiire transport” tähendab otselendu helikopteriga. Aga tal ei olnud esialgu aimugi, et Stockholmi politseimajast Arjeplogi on üheksasada nelikümmend kilomeetrit.
Õnneks jõudsid nad hommikusele lennukile ja plaani kohaselt pidi neid Arvidsjauri lennujaamas ootama helikopter, millega nad pidid läbima viimased sada viiskümmend kilomeetrit Arjeplogini.
Kui nad peaaegu tühjast lennukist välja astusid, võttis neid vastu lumesadu, mis tundus olevat palju tugevam kui lennuki maandumise ajal; see tihenes ilmselgelt. Pealegi oli tuul ärevust tekitavalt tugev.
Siis istusid nad väga väikeses helikopteris ja loksusid läbi valge keerise, mille tagant ainult aeg-ajalt vilksatas lõputu mäestik. Teades, et Bergeril on mõningane lähivõitlusvõime, kuigi piiratud, kontrollisid nad oma relvi: paari tõhusat Glocki ja igaks juhuks varutud paari jämeda nõelaga süstalt, millega oli lihtne teha kiiret torget näiteks unearterisse.
Vaid aimamisi võis näha justkui kinnikülmunud linnakest, millest helikopter nüüd üle lendas, enne kui taas maale suundus. Kent nägi tillukest risttahukat, mis loovis mööda siugjat joont, mis terasemalt vaadates oli ilmselt tee. Ja risttahukas oli ilmselt buss.
Läbi lumesaju kasvas nüüd üha suuremaks üks mõisataoline hoone ja selle hoone ees laius tasane, rõhtne väli, kus helikopteri jaoks oli lahti lükatud sõõrikujuline maandumisplats. Vilunud, kuid sõnakehv piloot sai sõõrile kindlalt pihta ja kõik muutus valgeks. Nii mootor kui ka tiivik olid juba tükk aega vaikinud, kui üleskeerutatud lumi lõpuks maha langes. Läbi lumesaju paistsid nüüd kolm paksudes jopedes inimest. Uks avanes, Kent ja Roy tajusid äkitselt külma ja oma õhukesi riideid; mõlemad mõistsid, et nad oleksid pidanud aimama, et novembri keskpaigas on Arjeplog üks Rootsi külmemaid kohti.
Kõige ees seisev hallipäine mees astus neile vastu, käsi ette sirutatud.
„Doktor Stenbom,” ütles ta. „Tere tulemast Lindstorpi.”
„Roy Grahn kapost,” ütles Roy tal kätt surudes, „ja Kent Döös.”
„Samuti kapost,” lisas Kent.
Doktor Stenbom ei vaevunud enda taga seisvaid mehi esitlema; seda polnudki vaja. Kentile ja Royle oli see inimtüüp tuttav – valvurid, vangivalvurid. Doktor keeras hoopis ringi ja juhatas külalised mööda lohakalt lahti aetud rada mõisataolise hoone juurde.
„Ah et Sam Berger?” lausus arst, kui nad läbi lume sammusid. „Ma ei tea, kas te olete kursis, et ta proovis eile põgeneda. Me leidsime ta viimasel hetkel, enne kui ta oleks surnuks külmunud.”
„Põgeneda?” kordas Roy. „Kas ta on luku taga?”
„Praegu küll,” ütles doktor Stenbom. „Ta saabus meile väga kehvas seisus. Keegi tundmatu isik lasi ta siin autost välja, ta oli meeltesegaduses ja vägivaldne; me pidime ta uinutama. Ärgates oli ta maruvihane, ähvardav, tõsiselt paanikas. Ta märatses nii, et otsustasime ta uinutada.”
„Ja millal see oli?”
„Umbes kaks nädalat tagasi.”
„Nii et te olete teda kaks nädalat uinutite peal hoidnud?”
„Me oleme küll kõrgetasemelisele psühhiaatrilisele ravile spetsialiseerunud pikaravikliinik, aga meil ei ole ressursse, et pidevalt vangivalvuri rolli mängida. Selle aja jooksul oleme aeg-ajalt sedatiive vähemaks võtnud ja patsiendi meeleseisundit uurinud. Alles eile hommikul näis ta olevat piisavalt rahulik, et tal võiks lasta tasapisi ärkama hakata. Aga see rahu oli ilmselt ainult ettevalmistus põgenemiseks. Üsna pööraseks põgenemiseks, peab mainima. Ta üritas bussi rajalt maha võtta, paljaste kätega.”
„Ja milline on praegune olukord?”
„Kuna ta sai ka üksjagu vigastada, otsustasime maksimaalse doosi juurde tagasi pöörduda. Ta on sügavas unes.”
„Vigastused?” küsis Kent judisedes. „Kas külmakahjustused?”
„See polnud peamine,” ütles doktor Stenbom. „Nagu öeldud, üritas ta bussi paljaste kätega rajalt maha võtta. Arvatavasti sai ta selleltsamalt bussilt löögi, mis põhjustas näovigastusi. Ta on sidemetes.”
„Sidemetes?”
„Jah, marlisidemed ümber pea.”
Nad jõudsid lõpuks ukse juurde, mis paistis olevat tagauks. Doktor Stenbom toksis koodi sisse, tõmbas läbipääsukaardi lugejast läbi ja ütles:
„Nii et ma kardan, et teil ei ole võimalik Bergerit praegu üle kuulata. Milles teda ka ei kahtlustataks …”
Roy ja Kent ignoreerisid tema uudishimu ja pühkisid oma õhukestelt jopedelt lund. Koridor, mida mööda nad liikusid, oli täiesti lage, lae valgustorud heitsid selle troostitusele külma kõledat valgust. Nad pöörasid suuremasse koridori. Mööda koridori kõndis üks ravimikäru lükkav õde, see oligi kõik, ühtegi patsienti polnud näha.
Lõpuks peatus doktor Stenbom ühe ukse taga, mis oli samasugune nagu kõik teised, ja võttis välja klassikalise võtmekimbu. Ta pistis võtme lukuauku – tegu paistis olevat turvalukuga. Siis nägid Kent ja Roy, kuidas ta kortsutas kulmu, korraks, põgusalt, aga ühemõtteliselt. Nagu märguande peale tõmbasid mõlemad oma jope tõmbluku lahti ja avasid õlakabuuri. Doktor Stenbom tõmbas lahti ukse, mis ei olnudki lukus.
Ruumi
