magas magusasti.
See oli valgesse riietatud inimene.
Meditsiiniõde.
Tema käsivarres turritas tühi süstal. Stenbom uuris kähku tema seisundit ja jäi sellega rahule.
„Kurat!” röögatas Roy ja vaatas valvurite poole, kes olid just palatisse loivanud. Nood kehitasid imestunult õlgu.
Magava õe kõrval oli linal laiali valgunud suur märg plekk.
„Mis kurat see on?” pahvatas Kent. „Kas see raisk on voodisse kusnud? Või äkki õde?”
Doktor Stenbom kummardus pleki kohale ja nuusutas. Raputas siis pead ja vaatas voodi kõrval seisva tilguti poole. Ta haaras tilgutivooliku ja keris seda, kuni leidis otsa, mis oleks pidanud olema ühendatud Sam Bergeri käsivarde torgatud kanüüliga. Kollane kanüül rippus aga sealsamas vooliku otsas ja sellel oli värske veri. Doktor Stenbom uuris nõela, see oli kõver.
„Infusioon on manustamata jäänud,” ütles ta.
„Räägi rootsi keeles,” röögatas Roy.
„Ta on nõela kõveraks painutanud,” sõnas doktor Stenbom mõtlikult. „Tilgutivedelik on välja jooksnud. Ta ei ole uinuti mõju all. Kui õde tuli talle …”
„Siis oli ta valmis,” pistis Kent vahele ja näitas näpuga valvurite poole. „Ta põgenes eile ära. Kuhu ta põgenes?”
Valvurid vaatasid teineteisele otsa, natuke liiga pikalt.
„Vastake, kurat võtaks!” käratas Roy.
„Kööki,” ütles suurem valvur. „Sealt terrassile. Siis üle välja tee poole.”
„No ärge siis munege,” möirgas Roy.
Nad jooksid mööda koridori. Doktor Stenbom lõõtsutas:
„Kanüülil oli värske veri. Mõne minuti eest välja tõmmatud.”
Nad sööstsid trepist üles ja keerasid uude koridori. Üks valvur avas köögiukse. Serveerimiskärul seisid termosed ja nende kõrval kilega kaetud kaneelisaiavaagen, muidu oli köök tühi.
„Otsige!” hüüdis Roy.
Veidi kohmakalt järgisid kliiniku töötajad Kenti eeskuju ja hakkasid räämas kööki läbi kammima. Väiksem valvur ütles:
„Siin.”
Nad läksid akna juurde, kus ta seisis. Läbi räpase aknaklaasi paistis helikopter. Piloot seisis väljas lumesajus ja suitsetas; näis, nagu haaraksid lumehelbed suitsupilve kaasa ja tõmbaksid seda jupphaaval maapinna poole.
„Siin,” kordas valvur ja suunas teiste pilgud aknalt valamu poole. Ühte neljast pesemata kohvikruusist oli langenud verepiisk ja tähekujuliselt laiali valgunud.
Ja veri oli värske.
Köögil oli veel kaks ust. Roy jooksis ühe juurde ja tõmbas selle lahti. Nähtavale ilmus sahver. See oli tühi.
„Vaadake üle,” karjus ta ja jooksis teise ukse juurde.
Ta tegi selle lahti. Mõlemale poole viis hämar koridor. Ta astus uksest välja ja kuulis selja taga hõiget:
„Siin on ka verd.”
Roy mõtles kähku, kuspool helikopter on, ja tormas mööda koridori vasakule. Kümmekonna meetri järel ta peatus ja silmitses masendavat beeži klaaskiudtapeeti. Kent jõudis talle järele ja nägi, et tema nimetissõrm sihtis kahvatut punast jälge seinal.
„Tal käib pea ringi,” ütles Roy. „Jooksis vastu seina.”
Nad lidusid kõrvuti koridori lõpus asuva ukse poole. Lükkasid selle lahti ja said lumetormi näkku. Kulus veidi aega, kuni nad jälle hingata said, ja veel rohkem aega, kuni silm seletama hakkas. Lumi tuiskas kõigis mõeldavates suundades.
Nad viibisid mingil rõdul, kus lumi oli ära lükatud ainult paarilt ruutmeetrilt, mis moodustasid hädapärase seisuplatsi – võib-olla suitsunurga. Nad nägid paksemas lumes värskeid jalajälgi ja ilmselt oli kuskil läheduses rinnatis või balustraad, arvatavasti ka järsk langus väljale, kus nad nägidki tükk maad vasakul helikopterit.
Roy tõstis püstoli, justkui näeks paremini, kui miski on sihikul, aga seetõttu jäi ta maha Kentist, kes liikus juba mööda paksemat lund, balansseerides lumekoorikul, millest ta tõenäoliselt pidi varsti läbi vajuma. Kent jõudis servani ja hüppas üle lumise balustraadi. Ta vajus sügavale lumme ja murdis sealt välja, üha tungivama lumesaju kätte. Ta tajus läbi metsiku tormi mingit lehvimist. See oli nii kummaline vaatepilt, et mistahes muus olukorras oleks ta peatunud ja seda silmitsenud. Aga praegu käis jaht, ja siis ei või mitte miski pakku pääseda. Tema käest ei pääse mitte miski.
Isegi mitte see ingel.
Sest just niimoodi nägi too välja. Valged tiivad ümbritseva valevuse taustal laiali, ja tundus, et see kuju tõuseb iga hetk lendu, trotsides kõiki loodusjõude, ja sööstab läbi lumetormi üles ning tiirutab triumfeerides mässavas taevas, pikeerib tema poole ja liugleb täpselt käeulatusest väljas temast mööda, võidukas sambergerlik naeratus näol, ja purjetab siis eemale räitsakate vahele ja kaob.
Aga seda ei juhtunud. Tema ees liikuv kogu tuli lähemale. Ei, hoopis Kent tuli lähemale, Kent jõudis talle järele, oli nüüd nii lähedal, et nägi teda päriselt. Nägi peent pikka verejälge lumes, millest ta parajasti läbi rühkis, ja oli nüüd nii ligidal, et sai lehvivat kogu peaaegu puudutada.
Kent hindas kiiresti olukorda. Tal on üks võimalus, ainus võimalus. Ta otsis õiget hetke põgeniku poole viskumiseks, aga just siis, kui ta kahe jalaga äratõuke tegi, näis kuju energiat juurde saavat ja põikas haardeulatusest välja. Keeras ringi, Kent nägi valget joonteta nägu, mis jõllitas teda nii, nagu poleks teda kunagi varem näinud, poleks Stenbocksgatanil Molly Blomi korteris, veel täiesti lumetus Stockholmis temaga ohjeldamatult kakelnud.
See oleks nagu olnud hoopis teine inimene. Muumia. Ja muumia tõstis sidemes käe, justkui tahaks teda sõrmedega tulistada.
Seda tehes muumia jalg vääratas ja sobiv hetk oligi käes. Kent toetas jälle mõlemad jalad grotesksesse lumme, sooritas edasilükatud jalad-koos-hüppe ja jõudis pärale, sai käsivarrest kinni, väänas lehviva kuju järeleandlikku lumme pikali, sattus temaga sügaval lumes silm silma vastu, kasutas keelatud õlalukuvõtet ja surus selle põrgulise otseti kohevasse hange.
Muumia silmad vahtisid teda üle õla marlisidemete vahelt. Sinised, tõrksad, pisut paanikas. Kent pööras ta ümber, toetas põlved küünarvartele. Sai sideme otsa kukla tagant kätte. Hakkas sidet lahti kerima. Nägi põske, mis oli üks suur lihahaav, lõuga, milles oli mitu täket.
Kentil püsis Sam Bergeri vihatud nägu silme ees; oli aeg viimaste nädalate alanduse eest kätte maksta. Ta tahtis, et see verine, hirmunud nägu muutuks tasapisi löödud Bergeri näoks.
Ta keris aeglaselt, naudinguga. Üks nahalapike teise järel ilmus sideme tagant nähtavale. Suured lumeräitsakad sulasid aegamööda paljastuval nahal.
Aga võidukarika sisu hakkas omandama kibedat kõrvalmaiku. Juba lõuga nähes tundis Kent, et miski on viltu. Ta ei suutnud enam venitada. Hakkas täie hooga kerima.
