kui palju lilli,” imestab Brigid.
„Need kõik on Tomilt,” sõnab Karen. „Ta uputab mu roosidesse.”
„Seda ma näen,” lausub Brigid, toetab end kergelt voodiservale. Ta uurib Karenit lähemalt. „Sa näed kohutav välja.”
„Tõesti?” ütleb Karen. „Nad pole mind peegli ligi lasknud. Tunnen end nagu FrankenKaren.” Nali on katse hoida vaos hirmu, mida ta on tundnud sellest ajast saati, kui sai teada, et oli teinud avarii – avarii, millest ta midagi ei mäleta. Karen on Brigidit, oma parimat sõpra nähes tänulik. See pakub vaheldust ja kergendust tema peaaegu väljakannatamatule ärevusele. See tundub normaalne ajal, mil pea miski muu seda pole.
Ta ei tea, mis läinud ööl juhtus. Ent ta teab, et mis tahes ka juhtus, oli see kohutav ja ähvardab teda endiselt. Teadmatus ajab ta hulluks. Ta ei tea, mida teha.
„Tänu jumalale, et saad terveks, Karen. Ma olen end haigeks muretsenud.”
„Ma tean. Vabandust.”
„Ära palu vabandust. Juhtus õnnetus. See pole sinu süü.”
Karenit huvitab, kui palju Brigid teab, mida Tom on talle rääkinud. Arvata võib, et mitte palju. Brigid pole Tomile kunagi eriti meeldinud; tal pole aimugi, miks. Paistab, nagu ei sõbruneks nad iial. Puhuti on see tekitanud piinlikkust.
„Kui kohutav, Brigid,” tähendab Karen kõhklevalt. „Ma ei mäleta, mis juhtus. Tom ütleb, et ma juhtisin ebakindlalt, ületasin kiirust, ja ta üha pinnib mind –”
Sel hetkel astub sisse Tom, käes kaks papptopsi kohviga. Karen märkab, kuidas mees pahameelt peidab, kui leiab Brigidi voodil istumas, aga teda juba ära ei peta. Ta tunneb, kuidas toatemperatuur paari pügala võrra langeb. Tom ulatab ühe kohvi Karenile.
„Tere, Brigid,” tervitab Tom möödaminnes.
„Tere,” vastab Brigid, heites mehele põgusa pilgu. Ta pöördub tagasi Kareni poole. „Ma ainult tahtsin su oma silmaga üle vaadata, olla kindel, et kõik on kombes,” ütleb ta, tõustes voodilt püsti. „Hakkan nüüd astuma, jätan teid omavahele.”
„Sa ei pea minema,” protestib Karen.
„Sa vajad puhkust,” ütleb Brigid. „Tulen homme tagasi, eks?” Ta naeratab Tomile ning lipsab uksest välja.
Karen heidab Tomile pahase pilgu ja küsib: „Miks ikkagi Brigid sulle nii vastumeelt on?”
„Ta pole mulle vastumeelt.”
„Tõesti? Ilmselgelt polnud sul eriti hea meel teda siin näha.”
„Ma ainult püüan sind kaitsta,” vaidleb Tom vastu. „Sa tead ju, mida arst ütles. Sa vajad rahu ja vaikust.”
Naine piidleb meest üle kohvitopsi ega ole kindel, kas teda uskuda.
Hiljem samal õhtupoolikul, kui Tom on läinud koju puhkama, tuleb dr Fulton tagasi. Karen mäletab teda eelmisest õhtust.
„Kuidas teil täna läheb?” küsib arst.
Ta räägib madalal tasasel häälel ning naine on selle eest tänulik. Tema peavalu on päeva jooksul aina süvenenud. „Ma ei tea,” lausub ta ettevaatlikult.
Arst saadab talle professionaalse naeratuse. „Ma arvan, et varsti olete terve. Kui peapõrutus välja arvata, on kõik ülejäänu tühiasi.” Ta toimetab oma tavapärast läbivaatust, valgustab väikese lambiga naise silmi, samal ajal mahedalt juttu puhudes. „Ainus murettekitav asjaolu on, et te ei mäleta õnnetust, aga selles pole midagi ebatavalist. Teie mälu taastub kõige tõenäolisemalt õige pea.”
„Nii et teil on ennegi ette tulnud,” sõnab naine pikkamisi, „et inimesed kaotavad mälu?”
„Jah, on küll.”
„Ja kas see taastub alati?”
„Ei, mitte alati.” Nüüd mõõdab ta naise pulssi.
„Aga tavaliselt?”
„Jah.”
„Kui kaua sellega läheb?” küsib ta murelikult. See peab juhtuma võimalikult ruttu. Ta peab täpselt teadma, mis juhtus.
„Oleneb asjaoludest. Võib-olla mõni päev või mõni nädal. Igaühel isemoodi.” Ta kontrollib midagi kaardilt ja küsib: „Kuidas valuga on?”
„Talutav.”
Arst noogutab. „See annab peagi järele. Me hoiame teid päeva või paar jälgimisel. Kui koju saate, peate aja maha võtma. Annan teile retsepti, millega võite meie apteegist ravimi välja osta, enne kui lahkute. Ja ma jagasin teie abikaasale juhiseid, kuidas tulla toime peapõrutusega nagu teil.”
„Kas on midagi, mida saaksin ise teha, et mälu kiiremini taastuks?” küsib naine.
„Õigupoolest mitte.” Arst naeratab talle. „Lihtsalt varuge aega.” Ja siis jätab ta naise koos temas kobrutava paanikaga üksi.
Pärastpoole tuleb uus õde, rahulik ja meeldiv, käitub, nagu oleks kõik kõige paremas korras. Aga kõik ei ole korras.
„Kas tohiksin peeglit paluda?” küsib Karen.
„Muidugi, kohe lähen ja toon,” ütleb õde.
Ta naaseb käsipeegliga. „Ärge väga ehmuge sellest, mida näete,” manitseb ta. „Paiguti on pindmisi kahjustusi, aga mitte midagi sellist, mis ei paraneks. Asi pole nõnda hull, kui välja paistab.”
Karen võtab peegli hirmuvärinaga vastu. Ta on rabatud, nähes, et on vaevu äratuntav – tema harilikult kaunid näojooned ja sile nahk on peitunud kohutavate tursete ja tumedate sinilillade laikude varju. Ent kõige enam häirivad teda tema enda hämmeldunud, ehmunud silmad. Sõnatult ulatab ta peegli õele tagasi.
Tol õhtul hilja jalutavad kaks teismelist käsikäes kinoteatrist kodu poole. Jalutuskäik on pikk, aga ka õhtu on ilus; nad tahavad olla koos, ent neil pole kuhugi minna. Viimaks surub noormees tüdruku pimedas platsinurgas vastu seina ja suudleb teda. Noormees on temast vanem ning liigub aeglases tempos, mitte nagu need poisikesed, kes kabistavad ja rabistavad ega tea, mida teevad. Ta vastab suudlusele.
Prügikonteineri juurest kostab valju kolinat ning nad põrkuvad teineteisest eemale. Mees, kes viskab konteinerisse restorani jäätmeid, jääb neid jõllitama. Nooruk paneb tüdrukule käe kaitsvalt ümber, pakub varju. „Tule, lähme,” kutsub ta. „Ma tean üht kohta.”
Tüdruku keha väriseb erutusest. Ta võiks jätkata noormehe suudlemist lõputult. Ta tahab temaga omavahel olla, aga – ta peatub. „Kuhu me läheme?”
„Ühte kohta, kus saame omaette olla.” Kaaslane tõmbab ta lähemale. „Kui sa soovid.” Ta suudleb teda taas. „Või saadan su koju?”
Just praegu järgneks ta noormehele ükskõik kuhu. Ta ulatab talle käe ning nad ületavad tänava, ent ta vaevu märkab, kuhu nad lähevad. Ta tunneb üksnes noormehe kätt oma peos ning teab, mida ta tahab. Nad jõuavad ühe ukse juurde. Noormees lükkab selle lahti. Ta kallutab pea tema poole. „No tule, tule. Kõik on korras. Siin pole kedagi.”
