kohale jõudnud, oleks ta koos Martyga surnud, ta oleks pigem seda olukorda eelistanud sisikonda närivale süütundele sõbra surma pärast. Ka tema oleks pidanud surema. Siis ei peaks ta nägema Kati kurbi silmi või õhtuti tema nuttu kuulma. Kat oli vahetult pärast Marty matust kolinud ühte vabasse korterisse SOS-i hoone ülakorrusel. Korter asus Seani omast üle koridori.
Ta oli kuulnud naist nutmas siis, kui too arvas, et kedagi teist läheduses polnud, ning süüdistanud end iga päev pärast pommitamist selle eest, et oli missoonil tähelepanu kaotanud.
Kui Sean oli hilisõhtul haiglas ärganud, oli ta korraldanud enda laiba surnukuuri saatmise, „surmale” viitavate dokumentide võltsimise ning uue nime all pinnale ujumise, et Marty surnukeha kohe Ühendriikidesse tagasi tuua. See oli vähim, mida ta sai sõbra heaks teha, kuigi tegelikult soovis ta hoopis ise sõbra koha võtta, nii et Marty saaks elusa ja tervena oma naisega koos olla.
Sean oli veetnud plahvatusele järgnenud kuu, jahtides juhtnööre, et jõuda rünnaku eest vastutava terroristini, lükates kõrvale igatsuse naise järele, kellel ta oli lubanud end tööülesanne juurest eemale tirida. Kui ta poleks tol hommikul koos TJ-ga olnud, oleks ta õigeks ajaks jõudnud. Võib-olla oleks Sean siis pommi leidnud või näinud terroristi saatkonda tulemas või lahkumas. Või oleks ehk plahvatuses surnud.
Alates rünnakust oli ta võtnud endale ülesande välja selgitada, kes on pommitamise taga, ning siis ta maatasa teha. Sean oli juba üles otsinud Manu Attakora, tuntud palgaterroristi Dindis. Ta oli leidnud Manu korteri ning sealt surnud terroristi, justkui oleks keegi otsingutest sammukese eespool olnud. Pealtnägijad mainisid tumedajuukselist europiidset ärimeest, kes käis pommitamisele eelnenud päevadel pidevalt korteri vahet, kuid keegi ei osanud tema nime öelda.
Olles pettunud, et tal pole terroristi, keda üle kuulata, leidis Sean Manu korterist sülearvuti. Ta lootis, et Manu oli kasutanud seda suhtlemiseks isikuga, kes oli ta palganud, Sean tõi arvuti Ühendriikidesse tagasi ning andis üle SOS-i arvutigurule. Nad lootsid, et suudavad failid üsna pea dešifreerida.
Ühendriikides tagasi olles oli Sean teinud kõik, mis tema võimuses, et vältida ühe teatud õigusnõunikuga kokkupõrkamist. Mälestused TJ-st põletasid mehe sisikonda igal päeval pärast pommitamist. Neetud! Ta oli ju SOS-i agent, mitte armunud lollike.
Lollikesed saavad surma või saadavad oma tegudega kedagi teist surma. Mis teda puudutas, siis ei tohtinud tema suhe TJ Bartoniga korduda.
Pole oluline, et naise nägu kummitas Seani iga mälestust ning kevadise Washingtoni lõhnad meenutasid talle TJ juuste hõngu. Täna, joostes mööda Cheaspeake’i ja Ohio kanali rada, tunnetas Sean naise kohalolekut. Ta oli siin, Washingtonis, ja olenemata sellest, kui suur see linn ka pole, ükskõik kui paljude inimestega, kes siin iga päev töötavad, oli Seanil siiski võimalus naist uuesti kohata. Lühem soeng ning päikeseprillid aitasid mehel oma välimust muuta, aga ega naine ka rumal olnud.
Sean käis hommikul vara jooksmas, et vältida igasugust võimalust TJ-ga kokku põrgata või tegelikult ükskõik kellega kokku juhtuda. Kuid siiski juba varastel hommikutundidel oli liikvel palju igapäevast trenni tegevaid inimesi. Ilus ilm tõi välja igasuguseid jooksjaid, rattureid ning aerutajaid.
Sean ei teadnud, mida öelda, kui kohtuks TJ-ga. Kuidas ta oma ootamatut „surma” ja uuesti väljailmumist seletaks? Kui terroristid poleks sihtinud Dindi peaministrit ega Haddocki, vaid tahtsid hoopis SOS-i meeskonda teelt kõrvaldada, siis tahtis Sean kindlustada, et vaenlased arvaksid, et on oma ülesandega hakkama saanud.
Kui Sean kabinettide vahel liikus, vaatas Casanova Valdez oma laua tagant üles. „Hola, McNeal.” Valdez hüppas jalule ning tõmbas Seani oma tugevasse kallistusse. „Kuulsin, et oled tagasi.” Valdez kaisutas teda, nagu kallistas ka kõiki teisi, paljude seljapatsutustega ning ülevoolavalt. Pärit suurest Ladina-Ameerika perekonnast, ei tundnud ta jultunud tundepuhangute demonstreerimise pärast piinlikkust. „Hea näha, et sa ikka veel ühes tükis oled.”
Sean kannatas kallistuse välja ning tõmbus eemale niipea, kui Valdez lahti lasi.
„Hei, Sean.” Nicole Steele’i hääl – nii pehme nagu vedel šokolaad – köitis mehe tähelepanu. Naise hüüdnimi oli Püss ja selleks oli hea põhjus. Tema pehmed blondid juuksed ja hallikassinised silmad olid petnud rohkem kui üht heauskset meest. Tuntud surmava enesekaitsetehnika poolest, võiks Püss rajalt maha võtta endast poole suurema mehe ning viimane ei saaks kunagi teada, mis temaga üldse juhtus. Jumal tänatud, et Nicole oli SOS-i meeskonnale truu.
Sean noogutas tervituseks.
„Tunnen Marty pärast kaasa.” Naine naeratas talle nõrgalt. „Hea, et sa tagasi oled.”
Neetud. Sean oleks pidanud veelgi varem jooksma minema, et sellist vastuvõttu vältida. Ta ei tahtnud, et kõik SOS-i agendid tema ümber koonduksid.
„Hea on tagasi olla.” Kuigi Sean nii ütles, ei mõelnud ta nii. Võib-olla oligi ta nii pikalt Dindisse jäänud, et vältida just sellist kohtumist SOS-i meeskonnaga. Organisatsioon oli väike: see koosnes vaid juhist ning vähem kui kahekümnest agendist. Mõned olid ülesande tõttu ära. Teised kogunesid tema ümber.
Sean tundis seinu enda ümber kokku tõmbumas. Ta vajas õhku.
„Sean. Tore, et sa tagasi oled.” Royce astus kabinetist välja. „Ma tahan sinuga rääkida.”
Tundes pääsemistee üle rõõmu, nihkus Sean läbi meeskonna, et Royce’i ees seista. „Seda Kat mulle ütles jah.”
Royce viipas enda kabineti poole. „Ehk tuled sisse ja võtad istet.”
Sean silmitses enda higiseid riideid ning jooksujalatseid. „No kui natuke higi sulle vastumeelne pole.”
„Üldse mitte,” Royce patsutas oma pingul kõhulihast, „peaksin ise ka välja minema ja trenni tegema. Ma veedan siin laua taga liiga palju aega.”
Sean järgnes vanemale mehele, tolle kabinetti ning vajus pruuni nahktugitooli.
Royce’i kehal polnud ühtegi üleliigset grammi. Ta oli sama karm ning sportlik nagu kümme aastat tagasi, kui lahkus mereväe SEAL-ide1 juurest. „Ma tean, kui isiklikult sa oled võtnud Marty surma Dindis, ja tunnistan, et see paneb mind muretsema.”
„Pole vaja. Kavatsen tema tapja leida, isegi siis, kui see jääb minu viimaseks teoks.”
„Jah aga võid selle protsessi käigus iseend ära kaotada. Viskusid uurimistöösse enne, kui olid täielikult paranenud, ja sa pole ka lõdvestumiseks puhkust võtnud.”
Sean kortsutas kulmu. Talle ei meeldinud viis, kuidas see vestlus arenes. „Sa ei saa mind selle juhtumi juurest ära võtta. Ma olin seal. Ma pean leidma inimese, kes seda tegi.”
Royce tõstis käe. „Rahune. Ma ei võta sind maha. Aga tahan, et teaksid, et jälgin sind. Kui ilmutad murdumise märke, eemaldan sind uurimisest nii kiiresti, et sa ei saa isegi aru, mis sinuga juhtus. Nõus?”
„Nõus.” Sean hingas sügavalt sisse ning välja. „Kas sa sellepärast kutsusidki mind siia?”
„Ei, saabus info, mis võib sulle huvi pakkuda.”
„Kui sellel on midagi pommipanemisega pistmist, siis on sul õigus, ma olen sellest huvitatud.”
„Tim pääses mööda kodeeritud salasõnast arvutis, mille sa leidsid terroristi korterist. Tim leidis sealt
SEAL – USA mereväe mere-, õhu- ja maavägi (Sea, Air and Land forces) – toimetaja märkus
